KUIDAS ÕPILASED ASJAST ARU SAAVAD: UNESCO vaimse kultuuripärandi kaitse konventsioon võeti vastu 2003. aastal. Eesti ühines sellega 2006. aasta jaanuaris. 2017. aasta oktoobriks oli konventsiooniga liitunud juba 175 riiki. Marju Kõivupuu, Tiiu Üksik, Marlen Griffel, Aive Haave ja Kristina Elisabeth Kalmus tutvustavad Eesti kooliõpilaste seas läbi viidud pärandiküsitlust.
Ülaltoodu on pelgalt kiretud arvud ja faktid, kuid annavad tunnistust sellest, et vaimse kultuuripärandi väärtustamine, hoidmine ja populariseerimine on muutunud 21. sajandil, kui väikeste kultuuride ja keelte kadumine maailmakaardilt on valupunktiks kogu maailmas, üha olulisemaks ja tähtsamaks. Käesolev, 2018. aasta on kuulutatud Euroopa kultuuripärandi aastaks, mille üheks eesmärgiks on „innustada inimesi avastama ja uurima Euroopa kultuuripärandit ning tugevdada ühisesse Euroopa ruumi kuulumise tunnet“.
Pärandi kestlikkus
- aasta eesmärgiks nii Euroopas laiemalt kui ka Eestis on tõsta inimeste teadlikkust kultuuripärandist ja selle väärtustamisest, vahendada kultuuripärandi kaudu ajatuid väärtusi, eetikat ja esteetikat, luua erinevaid võimalusi kultuuripärandi säilitamiseks ja interpreteerimiseks ning toetada igakülgselt elava pärandi kestlikkust kohapeal. Kultuuripärand mitte ainult ei seo meid läbi ühise mineviku, vaid on suunatud tulevikku, looma ajalugu.
Kui talupojaühiskonnas ja veel lähiminevikuski anti teadmised traditsioonidest edasi vanemalt põlvkonnalt nooremale nii-öelda loomulikult, suust suhu või ühiste tegevuste käigus, siis tänapäeval kipub põlvkondadevaheline side katkema. Peremudel on muutunud, elutempo on sootuks kiirem, väärtushinnangud teisenenud ja põlvkondadevaheline kommunikatsioon kolinud suuresti üle virtuaalmaailma, kus muidugi on võimalus eelläinud põlvede kultuurist aimu saada, kui õiged lingid üles otsida. Kas maa-, pannkoogi- ja soki-kinda-vanavanemad tuleb vaimse ja materiaalse kultuuripärandi hulka arvata, on iseküsimus. Eesti erinevates piirkondades ja erinevates sotsiaalsetes gruppides on elulaad, hoiakud ja väärtushinnangud erinevad, mistõttu suurte üldistuste tegemisega tasub alati olla ettevaatlik.
Contra ja Mulgi kapsad
Tallinna ülikooli ELU ehk Erialasid Lõimiv Uuendus võttis uurida projekti „Märka pärandit linnas ja looduses“ raames Tallinna gümnaasiumiõpilaste suhteid kultuuripärandiga. Tulemused osutusid päris huvitavaks ja nii mõnelgi puhul mõtlemapanevaks.
Küsitluses osales neli kooli: Jakob Westholmi gümnaasiumi, Jüri gümnaasiumi, Tallinna 32. keskkooli ja Tallinna reaalkooli 10.–11. klasside õpilased. Kokku vastas küsitlusele 201 õpilast, neist 120 neidu ja 81 noormeest vanuses 16–19 aastat.
Küsitlusankeet koosnes kuuest sisuküsimusest ja statistiliste andmete esitamise osast, kus õpilane sai märkida oma kooli, klassi, vanuse ja kas ta on noormees või neiu. Esimesele küsimusele vastates pidi märkima arvamuse, kas nimetatud nähtused kuuluvad kultuuripärandi hulka. Vastusevariandid olid: mõisaarhitektuur, kaasaegne arhitektuur, hruštšovkad (nõukogude ajal ehitatud 5-korruselised kortermajad), Eduard Wiiralti „Tiiger“, Edward von Lõnguse „Kannahabe ja nõiakütt“, Margus Konnula (Contra) Facebooki seinale postitatud luuletused, regilaul, seto leelo, rahvarõivad, käsitööoskus, kiviaiad, suitsusaunas käimine, släng, Mulgi murre, vanavanemate kodutalu, fotojäädvustus Vabaduse väljakul olevast Vabadussõja võidusambast, isa fotojäädvustus marju korjavast tütrest, vana vokk, metsavendade punker, 15 aastat vana arvuti, iPhone X, vlogid, Gustav Ernesaksa „Mu isamaa on minu arm“, Mulgi kapsad. Iga märkeruudu juures oli näitlikustamiseks pilt.
Küsisime ka selliseid küsimusi:
Milliseid kombeid ja tavasid peres järgite?
Milliseid tähtpäevi tähistate?
Kas teie peres on pärandatud esemeid? Too näiteid. Miks on need teile olulised?
Mis roll on sinu arvates kultuuripärandil meie igapäevaelus?
Kas oled ise mõne kultuurivaldkonnaga tihedamalt seotud? Millisega ja kuidas?
Koolinoored ja kultuuripärand
Küsitlusele vastanud pidasid kultuuripärandiks kõige sagedamini rahvarõivaid, regilaulu, Gustav Ernesaksa „Mu isamaa on minu arm“, mõisaarhitektuuri, seto leelot, Mulgi murret ja vanavanemate kodutalu. Kõige vähem peeti kultuuripärandiks iPhone X-t, 15 aastat vana arvutit ja vlogisid.
Õpilaste vastuseid võib tõlgendada muidugi mitmeti, kuid näib, et küsitluse valikvastustes oli õpilaste jaoks oluline eestluse ja pärandi seos. Tähelepanuväärne oli seegi, et üle poole vastanutest märkis vanavanemate kodutalu kui olulist osa kultuuripärandist ehk siis kultuuripärandi kontekstis olid igaühe jaoks olulised ka isiklikud sümbolid, päritolu, elulugu jne. Mis omakorda lubab järeldada, et kultuuripärand on ka midagi väga isiklikku.
Kuid kindlasti on küsitlusele vastanud noorte arvamust ja teadmisi kultuuripärandist kujundanud kool ja ümbritsev kultuurikontekst selle kõige laiemas tähenduses.
Kombed ja tähtpäevade tähistamine
Kommete ja tähtpäevade tähistamine on Tallinna gümnaasiuminoorte jaoks väga oluline. Küsimusele, milliseid kombeid ja tavasid peres järgite, vastas 201 õpilasest vaid 16, et nende peres ei järgita mingeid tavasid. Isiklikult on sellistest peredest muidugi veidike kahju, aga kaastunne ei ole teaduslikes uuringutes vältimatult vajalik.
Kommete ja tavade järgimise kirjeldused olid tihedalt seotud populaarsete kalendritähtpäevade tähistamisega: jõulud, vastlapäev, jaanipäev, aastavahetus, lihavõtted, Eesti Vabariigi aastapäev, emade- ja isadepäev. Pea kõik noored mainisid tähtpäevadel traditsiooniliselt sinna kuuluvate toitude söömist (Mulgi kapsad, vastlakuklid, kiluvõileivad, verivorst jne). Olulisel kohal olid ka tähtpäevadega seotud kombetalitused, näiteks munadepühadel munade värvimine, jaanipäeval jaanitule tegemine, jõulude ajal kuuse tuppa toomine ja ehtimine, kingituste tegemine, kirikus ja surnuaias käimine või vabariigi aastapäeval lipu heiskamine.
Olulisena kirjeldati sünnipäevade tähistamist koogi, lillede, kinkide ja laulmisega. Üks vastaja kirjutas, et nende peres on kombeks käia lahkunud lähedase sünnipäeval ka tema kalmul. Mainiti ka laulu- ja tantsupidudel ning saunas ja maakodus käimist. Mitu vastajat kirjeldas kas igapäevast või pühapäevahommikust perega koos söömist. Selgelt olulised olid vastanute jaoks 1. septembri tähistamine koos perega, mardi- ja kadripäev, vastlapäev hernesupi ja vastlakuklitega. Mainitud said ka kolmekuningapäev, hingedepäev, küünlapäev, halloween, naiste- ja meestepäev, vanavanemate päev ja nimepäev, sõbrapäev. See on tore, et noored väärtustavad kombeid ja tähtpäevi, sest nende kaudu antakse „teatepulk“ järgmisele põlvkonnale edasi – kultuuripärand loob ajalugu.
Pärandatud esemed
Küsitlusest selgus, et paljudes peredes ei ole pärandatud esemeid või noored ei tea, et oleks. Oli ka neid noori, kelle peres pärandatakse asju põlvest põlve. Kõige sagedamini olid pärandatavateks esemeteks ehted, eriti sõrmused. Teiseks olid noored oma vastustes esile toonud pärandatud nõusid ja serviise. Olulised on need eelkõige nende emotsionaalse väärtuse pärast ja esivanemate mälestuse hoidjana.
Kultuuripärand noorte igapäevaelus
Suurem osa vastajatest uskus, et kultuuripärandil on igapäevaelus oma roll. Toodi välja, et see on oluline, kuna aitab mõista meie rahva olemust ja eripära, pidada meeles ajalugu ja edasi kanda kultuuri ning väärtustada vanu aegu, juuri tähtsaks pidada; mõista, kes me oleme ja kust tuleme.
Arvati, et just kultuuripärand on kujundanud meid sellisteks nagu oleme, ning aitab meie rahvust ja riiki külalistele tutvustada, oluliseks peeti kultuuripärandi rahvast ja kogukonda ühendavat rolli ja isamaa-tunde tekitamist. Vaid üksikud vastajad tõid välja kultuuripärandi olulisuse tuleviku seisukohalt: arendada meie kultuuri ning jäädvustada igapäevaelu järeltulevatele põlvedele.
Kui noored hindasid oma seotust kultuuriga, jagunesid vastused pooleks. Peaaegu pool vastanutest ütles, et nad ei ole ühegi kultuurivaldkonnaga seotud. Teise poole esindajate huvid olid üsna mitmekesised, nad tegelesid laulmise ja muusikaga, (rahva)tantsuga, hobikirjutamise või luulega, teatri ja filmindusega, kunstiga, märgiti ka sporti ja fotograafiat.
See kirev ja mitmekesine kultuuripärand
Kokkuvõtvalt võib öelda, et kultuuripärandi mõiste on ka noorte jaoks kindlalt määratlemata ja selle tähendus on iga inimese jaoks veidi erinev. Üsna kindlasti liigitatakse kultuuripärandi hulka traditsioonilist esemelist pärandit, nagu näiteks rahvarõivad, siiski leidus ka neid, kes olid valmis kultuuripärandiks nimetama kõiki pakutud variante, sealhulgas iPhone X-t ja vlogisid. Kultuuripärandiks määratletakse ka rahvusliku enesemääratlusega seotud kultuurinähtusi nagu näiteks laulud, rahvustoidud jne (G. Ernesaksa „Mu isamaa on minu arm“ ja mulgipuder).
Euroopa kultuuripärandi aasta üks eesmärke on juhtida tähelepanu Euroopa kultuuriruumilisele seotusele. On tore, et noored hindavad rahvuslikku pärandit, kuid kultuuripärandi aasta valguses tasuks rääkida ka sellest, et paljud nn meie omad asjad on tegelikult kunagi kusagilt kultuurilaenudena „kodustatud“.
Kas „noored on hukas“ ja keeravad pärandile selja?
Noored ei ole hukas, nad elavad teises ajas. Traditsiooniliste ekskursioonide kõrval vabaõhumuuseumitesse tuleks kultuuripärandit noortele esitada ka tänapäevasest lähtepunktist. Selleks sobib hästi näiteks popmuusika, milles kasutatakse rahvalaulu või arhiivisalvestisi (nt Trad.Attacki looming). Nii oleks võimalik näitlikustada, et kõigel sellel, mida püüame kultuuripärandi nime all kaitsta ja väärtustada, on ka tänapäeva muutuvas maailmas tõepoolest mingi püsiv tähendus ja tähtsus. Kultuuripärand ei ole ammu enam midagi sellist, mida aeg-ajalt muuseumiriiulilt alla tõsta ja millelt tolmu pühkida. Pärand elab koos inimestega.
Noore inimese (ja ka täiskasvanu) arusaam kultuuripärandist sõltub paljuski sellest, kes neile ja millise nurga alt seda tutvustanud on. Noored, kelle hobiks on laulmine, mõistavad ilmselt paremini regilaulu olulisust tänapäeva muusikakeele kujunemises, seevastu aga rahvatantsuhuvilised oskavad lugu pidada rahvariiete kandmise ja vanade tantsude tantsimisega kaasas käivatest traditsioonidest.
Esemelist kultuuri on vast igal inimesel suhteliselt kergem mõista. Küsitlusest selgus aga, et näiteks käsitööoskus või suitsusaunas käimine tekitavad vastajates segadust – kas need peaksid kuuluma kultuuripärandi nimistusse ja mis põhjusel? Nimetagem sellist protsessilist kultuuri halliks alaks. See nn hall ala on kindlasti valdkond, millele tasub edaspidi rohkem ja atraktiivsemalt tähelepanu pöörata.
Esmane huvi ja põhjalikkus
Miks peaks üks noor inimene minema kuulama või õppima seto leelot? Inimesele, kes ei „ela ja hinga“ pärandit, sobiks esialgseks huvi tekitamiseks lihtne ja arusaadav üleskutse, mis haakub millegagi, mida ta juba tunneb (näiteks tänapäevaga). Kui esmane huvi on tekitatud, siis on võimalik teemat ka põhjalikumalt selgitada. Näiteks võib algajale rahvarõivahuvilisele mõjuda üsna peletavalt, kui ta juba oma teekonna alguses satub nn rahvarõivakonservatiivide keeldude ja käskude rägastikku (mida võib ja mida mitte millega koos kanda, milliseid materjale ja tehnikaid peab rõivaid valmistades kindlasti kasutama). Üldjuhul inimestele ei meeldi ennast rumalana tunda ja seetõttu tasuks ka päranditeadmisi serveerida mõistlikes annustes, püüdes samas leida austava tasakaalu piiride ja loomingulise vabaduse vahel.
Kultuuripärandi aasta raames toimub palju üritusi, kuid suheldes koolidega selgus, et teadlikkus neist on suhteliselt vähene. Miks mitte korraldada lauluväljakul üks just koolidele suunatud suurüritus, jagades väljaku sektoriteks: toit, muusika, tants, esemeline kultuur jne. Kuidas kõlab mulgikapsa-innovatsiooni konkurss? Noortel on tohutult häid ideid ja energiat neid ellu viia… Seda juhul, kui on tekitatud huvi. Selline rahvalik lähenemine oleks suurepärane võimalus noortele kultuuripärandi tutvustamiseks ja sellega pikaajaliste sõbralike suhete loomiseks.
