Ütle mulle, mille üle sa naerad, ja ma ütlen, kes sa oled.
HUUMOR – MIS SEE ON JA KUIDAS SEE TEKKIS? Bioloog Toomas Tiivel mõtiskleb huumori tekkeloo ning olemuse üle. Üks asi on kindel: kui olukord on ebakindel või ohtlik, on huumor töötanud läbi ajaloo nagu enesekaitsereaktsioon või isegi relv, millega hoitakse kinni oma kultuuriruumist. Ent üldteoreetiliselt võiks korraks peatuda ja uurida, mida see huumor oma põhiloomuselt üldse endast kujutab ning kust selline nähtus alguse sai. Tiivel kirjeldab huumorit lademele kultuurikirjandusele tuginedes, ent proovib mitte minna täppisteaduslikuks. Huumori iseloomu teooriatest kirjutab Tiivel pikemalt ka oma värskes esseekogumikus „Elu on sümbioos“.
Huumor on küll seotud naeru ja naermisega, kuid need mõisted ei kattu. Naeru ja eriti naeratamist võib täheldada ka olukordades, mis ei ole üldse naljakad. Nii situatsioon, jutt kui ka mõte võib olla naljakas. Samas on naeru täpsem tähendus ja ka põhjused kultuuriti erinevad. Ka eri persoonide puhul pole naljakad sugugi ühed ja samad asjad. On nalju, mille mõistmiseks peab teadma väga konkreetseid taustu, kuid huumorimeel ise on ilmselt üldinimlik ja universaalne.
Huumorit on püütud defineerida, kuid nagu paljude muude üldinimlike, keeruliste ja mitmetahuliste nähtustega, ei ole ükski lühike määratlus kõikehõlmav.
Oma põhiolemuselt ja lihtsustatult sisaldab huumor reaktsiooni millelegi, mis on ja samas ei ole otseselt seotud varemkogetuga, on ootamatu, kontekstiväline, mitte mõistlik, ebakohane, ebaloogiline, liialdatud, kusjuures stiimul ja tingimused (ka osalejate kogemused) on sarnased. Kuid ilmselt ka ainult sellest tihti ei piisa.
Võime luua ja vastu võtta huumorit on samaaegselt nii bioloogiline kui ka sotsiaalne ja kultuuriline protsess.
Huumorit ei ole võimalik mõõta. Huumorit saab kirjeldada.
Palju vaieldakse selle üle, kas ja kui palju on aja jooksul muutunud inimloomus. Lugedes sada aastat vanu anekdoote, tekib sageli äratundmine, et me räägime sarnastest situatsioonidest ka praegu. Muutunud on taust, samas see, mis on naljakas, kordub. (Legman, 1968)
Ehkki nalja on ilmselt tehtud aastatuhandeid ja teadlased on selle kohta mõtteid avaldanud süstemaatiliselt kindlasti üle paarisaja aasta, algas huumori teaduslikum uurimine ilmselt prantsuse filosoofi Henri Bergsoni ja austria psühholoogi Sigmund Freudi töödega selles valdkonnas. Olulised olid kindlasti edasised arengud nii etoloogias, antropoloogias, psühholoogias kui ka keele- ja kirjandusteaduses.
Huumori uurimine
Huumori uurimise kõrgaeg oli 1970-ndatel, kui huumori vastu hakkasid sügavamat huvi tundma psühholoogid ja kirjandusteadlased, edasi on see teema järjest heterogeensemat seltskonda ligi meelitanud. Lähtepind on laiem ja võimalused mitmekesisemad, kuid senini puudub tugev interdistsiplinaarne teooria, millele kõik erinevatest aspektidest lähtujad toetuda võiksid.
Siiski, alates 1987. aastast hakkasid ilmuma ajakiri „Humor. International J. of Humor Research“ ja raamatusari „Humor Research“ Mouton de Gruyter (siiani 9 raamatut). International Society for Humor Studies loodi aastal 1988 huumori uurimise interdistsiplinaarse suuna arendamise eesmärgiga, toimuvad regulaarsed konverentsid. Huumori uurijate hulgas on enim psühholooge, filosoofe, kirjandusteadlasi, antropolooge, viimasel ajal ka biolooge ja semiootikuid, kellelt on hakanud kogunema ka mitmeid tõsiseid ja huvitavaid uurimusi ning publikatsioone.
Eestis on huumorit põhjalikult uurinud Kirjandusmuuseumi folkloristid Arvo Krikmann ja Liisi Laineste.
Kui aga küsida, kuidas ja millal tekkis evolutsiooniprotsessis huumor, on analüüse ikkagi vähevõitu.
Huumori evolutsioon
Võib arvata, et huumori evolutsioon on seotud keelte evolutsiooniga, tunnetuse, sealhulgas religioosse tunnetuse arenguga, aga ka kunstidega, mänguga, tseremooniate ning paljude muude praegusaja inimeseks olemist iseloomustavate elukülgedega. Kui aga pidada, nagu praegu huumoriuurijate seas valdavalt tehakse, huumorit ainult inimesele omaseks nähtuseks, on selge, et kui naermine on täheldatav ka loomariigis, siis huumor on seotud peamiselt teistegi inimesele tüüpiliste tunnustega, nagu näiteks püstine kõnd ning sotsiaalne elu, keel ja kultuur.
Huumor on seotud teatavate kindlas sootsiumis arusaadavate märkidega. See ei pruugi olla alati seotud kõnega, aga on naljakas – pilt, heli, sündmus vms.
Huumor tekib mentaalse tegevuse (mõjutamise) käigus. Naerdakse aga ka kõditamisel või näiteks kiirel liikumisel (kiikumine, laste puhul ka jooksmine). Võib arvata, et naermine eelnes inimajaloos huumorile. Milline oli aga areng ja millised olid vaheastmed?
Huumor on sõnana suhteliselt noor. Ladina keeles on sõna humor, mis tähendab vedelikku või fluidumit, mis omakorda arvatakse pärinevat vanade kreeklaste arendatud humoraalsest teooriast – meie kehades on neli humor’it, vastavalt punane (veri), rohekas-kollane (sapp), must sapp ja lima. Seda on seostatud XVII sajandil psühho-füsioloogiliste spekulatsioonidega, mille järgi inimese temperamenti mõjutavad needsamad huumorid (enamasti oli neidki neli, mis peaksid tervel inimesel olema tasakaalus – koleerik, sangviinik, melanhoolik ja flegmaatik). Edasi tuli juba mõiste Homo ridens – naerev inimene.
Huumori teooriad
Jätkuvalt tehakse suuri pingutusi huumoriuurimise üldise raamistiku paikapanemiseks. Üks võimalikest kandidaatidest oleks Attardo, Ruchi ja teiste teadlaste poolt väljapakutud üldine verbaalne huumoriteooria – General Theory of Verbal Humor. Tänapäevaks on neid märgatavalt edasi arendatud. Hea ja põhjalik ülevaade kolmest esimesest teooriagrupist: vt Krikmann 2004, (ka Hewitt 2002, MCGhee 1979, Dramlitsch 2018, Polimeni and Reiss 2006, Caron, 2002, Laineste, 2003).
Teooriad jagunevad nende järgi üldistatult järgmisteks.
Inkongruentsi ehk kokkusobimatuse ehk vasturääkivusteooriad (eelkäijad teiste hulgas Immanuel Kant, Søren Kierkegaard, Arthur Schopenhauer, Henry Bergson, ka Aristoteles), mis lähtuvad naerdava objekti enda sisulistest omadustest, konkreetsemalt sellest, et naljas eksisteerib põhimõtteliselt kaks eraldi plaani – need on järsult erinevad, kuid neil on ka sisuline ühisosa. Neis võib sisalduda ebaselgus, loogiline võimatus, sobimatus, ebaolulisus. Nali algab ühe plaani rüpes ja lõpeb teise skeemi rüpes; nalja puhul on olemas nn puänt – „nõrk lüli“, mis selle skeemivahetuse reedab ning vallandab kuulajas etteprogrammeeritud järsu taipamisplahvatuse ja kutsub esile esimese naerureaktsiooni – siit ka nn üllatusteooriad. Semantiline ehk tähendustel põhinev on huumoriteooria, mille põhihüpotees on see, et teksti võib lugeda naljakaks, kui on täidetud kaks tingimust. Tekst on täielikult või osaliselt kokkusobiv kahe eri skriptiga ja need kaks skripti on omavahel mingis mõttes vastandlikud.
Üleoleku ehk halvustamisteooriad (nt Thomas Hobbes, kelle väitel huumor tekib, kui me äkitselt tunnetame oma üleolekut), mis lähtuvad sellest, et nali on reeglina räigem või leebem, avalikum või varjatum agressiooniakt, ta on enamasti sihitud kellegi pihta, toimub kellegi arvel. Nalja objekte kaldutakse üldistama sotsiaalsete, etniliste, sooliste jne tunnuste järgi. Ka Platon ja Aristoteles on leidnud, et agressiivsed tunded soodustavad huumori teket – koomikat. Naeruväärsus on millegi puudumine või inetus, kuid see ei pea tekitama kellelegi halba või valu.
Robert Solomon pöörab üleoleku teooria ümber ja pakub sarnaselt välja huumori alaväärsusteooria – ei võeta ennast tõsiselt, endast ja oma võimetest ebaadekvaatse hinnanguga elamine, eneseõigustused ja naljade tegemine, mille üle põhiliselt naerdakse ise.
Psühhoanalüütilised leevendus ehk lõõgastusteooriad, mis lähtuvad üldiselt Sigmund Freudi psühhoanalüütilisest õpetusest (ka Herbert Spencer) – nali on üks substitutsiooni mehhanisme, mille abil inimene muudab oma tarbetud agressiivsed impulsid vastuvõetavaiks ning saab need välja elada, vabastab või säilitab repressiooniga (ka hirmuga) ning seksuaalsusega kogunenud energiad. Säästab neid seega. Teooriad ei seleta niivõrd huumori olemust, vaid uurivad sellega kaasnevaid psühholoogilisi protsesse, mis viivad naeruni. Tabusid, millest möödahiilimist nali võimaldab, on põhiliselt kahte liiki – poliitilised ja sündsustabud.
Mängu teooria, mida mõned uurijad lisavad eelnenud kolmele, viitab otseselt sellele, kuidas huumor võis tekkida ja evolutsioneeruda. Selle järgi on huumor teatavas mõttes loomade ja ka laste mängu edasiarendus, olles seega erilist liiki mäng. Rõhuasetus on mängu ja huumori konteksti struktuurilistel sarnasustel. Mis roll on huumoril inimese elus? Etoloogiline lähenemine püüab ka seletada huumori teket evolutsioonis – on seos adaptatiivse teooriaga, mis otsib sarnasusi huumori ja mängu funktsioonides.
Need peamised teooriarühmad ja alateooriad esindavad sama asja eri aspekte, ei ole üksteisega vastuolus ja ei ole seetõttu omavahel vasturääkivad. Lisaks on veel teooriaid nagu healoomuline rikkumisteooria, verbaalhuumori teooria ja mitmed teisedki.
Osa neist adresseerivad huumori objekti ning pigem vaid täiendavad teineteist, teised tegelevad eelkõige vastusreaktsiooni iseloomustamistega, kolmandad arutlevad mõlema üle. Nagu ikka, on erinevatel autoritel siingi erinevad arvamused. Neid võib jaotada selle järgi, millise küsimusega teooria tegeleb. Funktsionaalsed küsivad, mis on huumori eesmärk inimeste elus? Stiimuli teooria küsib, mis teeb mingi olukorra või asja naljakaks ning ka, miks me leiame, et miski on naljaks? Mis on nendes tunnetes erilist? Halvustamisteooriate järgi on huumor vaenulikkuse, üleoleku, kurjuse, agressiooni, pilke, halvakspanu väljendus. Platon märgib näiteks, et koomilise rahulduse juured on kurjus ja kadedus, et me naerame teiste õnnetuste üle rõõmust, et me ise ei ole sellised ning ei pea neid ebaõnnestumisi kogema.
Leevendusteooriate (kergenduse-, vabastuse-, lõõgastuse-) põhipostulaat on see, et naer vabastab mentaalset energiat ja kindlustab niimoodi homöostaasi (st. võime säilitada oma elutegevust ja funktsioneerimist) võitluse, pinge, pingutuse vms. järel. Inimolend on ümbritsetud igat liiki kitsendustega (Freudil seksuaalsed tabud, sotsiaalsed keelud, aga ka vajadus olla loogiline, mõtlema selgelt, rääkima arukat juttu jne). Huumor annab võimaluse mõelda kaootiliselt, rääkida segaselt, eri asju kokku segada, selle asemel, et neid vastandada jne.
Teooriad peaksid osutama, mis on piisavad ja vajalikud tingimused selleks, et midagi saaks pidada huumoriks. Mingis mõttes on need küsimused ka kõikide huumoriuuringute Püha Graal.
Naljadel on palju ühist mitmete muude nähtustega, mille juures samuti nähtub mingi mõisteline kaheplaanilisus. Need plaanid on ühelt poolt ühildamatud, teisalt ilmutavad teatud semantilist ühisosa. Ajaloos on paljud filosoofid tundnud huvi huumori kui nähtuse vastu ja püüdnud seda seletada, ainus erand on vast marksismi-leninismi apologeedid. Ju on põhjust.
Huumor ja muu inimtegevus
Huumor on osa inimkäitumisest – võimetest ja kompetentsist, nagu on seda ka keel, moraal, usk, loogika jne. Huumori puhul, ükskõik millistest stiimulitest on ta esilekutsutav, on tulemus üks – vastusreaktsioon on koomilise olukorra teke, enamasti naer (Apte 1985, Fry 1963).
Paljud uurijad on täheldanud huumoriga seonduvat paradoksi – selle tekkel võib täheldada põlguse/vihkamise ja rõõmu sümbioosi. Üheltpoolt on naer lõõgastus, teisalt on selles tihti ka midagi õelat.
Samas ei ole naer ja huumor üks ja seesama nähtus. Naer kui füsioloogiline reaktsioon on ühelt poolt huumorist laiem, teisalt ei väljendu huumor alati naerus. Huumoriaktis peavad olema osalised – saatja ja vastuvõtja, kusjuuresmõlema eelnevad kogemused ja taust peavad mingis osas kattuma ning nendevaheline kokkuleppeline märkide süsteem – semiootika.
Üks klassikaline teos, millele tihti viidatakse, on Arthur Koestleri „The Act of Creation“ (1964).
Koestleril haarab kreatiivsus kolm suurt ala, mis moodustavad omalaadse triptühhoni – need on huumor, teaduslik avastus ja kunst. Kõigil neil on kreatiivsuse aluseks bisotsiatsioon – kaheplaanilisus. Huumori puhul koomiline, teaduslik-avastuslikus loomes objektiivne analoogia, kunstis kujund. Kõigis neis kaasneb bisotsiatiivsusega ka spetsiifiline emotiivne põhitoon – koomika puhul agressiivne, avastuse korral neutraalne, kunstis vaimustunud, sümpateetiline või traagiline. On ka muidugi üleminekuid. Mingi idee või sündmuse äkiline bisotsiatsioon kahe harjumuspäraselt sobimatu maatriksi vahel loob koomilise efekti eeldusel, et tekkinud uus narratiiv ning semantiline ühendus hoiab üleval vajalikku emotsionaalset pinget. Kui see ühendus on „läbinähtud“ ning meie ootused ei ole täitunud, moondub ootuspinge naeruks (Koestler, 1964, Krikmann, 2004).
Koomilise akti aluseks on seega idee või situatsiooni kujutlemine kahes seesmiselt kooskõlalises, kuid tavapärasel viisil kokkusobimatus referentsifreimis. Koomiline akt on kahe omavahel sobimatu koodi kas ühekordne või korduv kokkupanek. Seega teatavat laadi sümbioosiakt.
On seletusi, mis väidavad, et meie bioloogiline evolutsioon on meie mentaalsest evolutsioonist ohtlikult maha jäänud (Apte, 1985). Emotsioonid ei suuda mõistusega kaasas käia – lahendus on naer. Olukordadele, mis on keerulised ja esmapilgul lahendamatud, tihti isegi absurdsed, pakub huumor ootamatu lahenduse ja sellega ka rahulduse. Toimub fokusseeritud tunnetuslik nihe (Morreall, 1989).
Huumoril on seos semantikaga vt. Victor Raskin „Semantic Mechanisms of Humor“ (1985).
Huumoris peab olema inkongruentsete elementide vahel mõisteline sild, semantiline ühisosa. See seos on enamasti üllatav.
Inkongruentsi-teoreetikud rõhutavad tihti ka nn üllatusmomendi tähtsust naljas. Nalja teistkordsel kuulmisel see moment eeldatavasti puudub. Üllatuse vallandab naljas tavaliselt see element, mida kutsutakse puändiks. Fry (1963, 1994) arvab, et puänt on nimelt faktor, mis eristab huumorit mittehuumorist. Puänt on naljas väga eriline element. See võib sisaldada esmapilgul tähtsusetut mõistet, näida ühtimatuna kõige eelnevaga, näida avavat täiesti uue mõttesuuna või olla ootamatult ratsionaalne otsus. Huumor lõhub mõttestampe ja aitab näha asju uute nurkade all. Huumorile on seega iseloomulik teatav ettearvamatus.
Naer on enamasti huumori akti finaal. Samas naerdakse mitte ainult nalja puhul vaid ka näiteks kõditamisel, naerugaasi sissehingamisel, lapsed naeravad kiikumisel ja joostes rõõmust. John Moreall (1989) teeb siin vahet – naer on meeldiva psühholoogilise muutuse tulemus, samas kui huumor eeldab teatavat tunnetuslikku muutust. Huumori akti tulemuseks ei ole tingimata naer, võib olla ka naeratus, hea tuju, pinge langus. Naerdes kulutame me kaloreid.
Huumor on võimas kaitsemehhanism, mis võimaldab lahendada keerulisi ja lootusetuna tunduvaid olukordi arukalt, teadlikult ning tihti ka põhjalikult (McGhee 1979, Fry, 1994).
Muutused huumori arengus on otseselt seotud tunnetuse arenguga, seega on huumoriks vajalik teataval tasemel tunnetuslik areng. Et suuta vastu võtta huumorit kui inkongruentset sündmust, on vajalik mälu selle kohta, kuidas see kõik toimuks (võiks toimuda) ja areneks tavapärastes tingimustes, ümbruse taju ning kindlasti fantaasiat (Kozbelt, 2018).
Primaatide ja ka laste käitumise uurimisel on järeldatud, et artikuleeritud kõne ei ole vajalik huumoriks, see võimendab huumorit, kuid huumor ei sõltu sellest. Siin on oluline tõdemus huumori vormilisest mitmekesisusest, see ei pea olema vaid verbaalne (Caron, 2002, Gamble, 2001).
Naljakaid juhtumeid võib mitu korda üle rääkida, puändile orienteeritud naljad aga on nauditavad vaid esmakuulmisel. Samas on igas sootsiumis ka omad meelisanekdoodid.
Situatsioonikoomika – olemasolevast uue humoorika mõttekäigu konstrueerimine. Olemasoleva seletamiseks juba tuttava nalja esitamine lahendab ebamugavaid olukordi ja pingeid. Nalja rääkimine sõnavõtus või ettekandes on sageli hea lektori tunnus.
Huumor oma mistahes avaldustes on seotud kultuuriga, konkreetse kultuuritaustaga. Absurdinaljad trotsivad kõige tugevamalt sotsiaalseid konventsioone ja stereotüüpe.
Kõik see näitab, kui üldlevinud on meie elus sellised nähtusednagu naer ja huumor.
Evolutsiooniperspektiiv
Huumori puhul on oluline inkongruentne seos inimese arukuse (intelligentsi) ja harjumuspärase, tihti mehhanilise käitumise vahel. See on mingis mõttes sotsiaalne korrektiiv, mis eraldab inimlikku mitteinimlikust objektist. Nauding tekib vastuolude tunnetamisest. (Bergson, 2009, Porteus, 1988, Fry, 1963, 1994).
Inimese eellaste sotsiaalses käitumises peaksid esinema situatsioonid, kust tuleks otsida huumori algeid, olid need siis loomade erinevates mängudes, noorloomade õpetamises, grupikuuluvuse näitamises või mingi muus suhtlusaktis, ka näiteks paaritumiseelses käitumises. Mängu puhul toimub reaalsuse simuleerimine. Huumori kohastumuslik väärtus võiks olla seega sarnane mängu omaga.
Huumori tekke ja kahel jalal käimise seosest evolutsioonis kirjutab Thomas Dramlitsch oma raamatus „The Origin of Humor and How Evolution Really Works“ (2018). Ka inimese eellased, kes käisid maapinnal neljal jalal ning metsas puude vahel liikusid ühelt oksalt teisele, ise sealjuures paksus lehestikus ka häälitsedes, naersid. Naeruga anti edasi informatsiooni oma liikumisest ja ka ohtudest. Püstisele kahel jalal liikumisele üleminek toimus rühmiti suhteliselt lühikese aja jooksul. Ei olnud selles protsessis ka erilisi vaheastmeid, see oli Dramlitschi meelest teadvustatud tegu – mingis mõttes sarnane moega.
Karjas hakati sotsiaalse suhtluse arenedes pilkama neid, kes olid „vanamoodsad“, liikusid neljal jalal ning tegid muidki asju, mida grupi enamik enam ei teinud (üleoleku näitamine eellaste ja lapse moodi käitumise puhul). Kõne teke süvendas ja samas muutis neid käitumuslikke harjumusi veelgi. Selle tendentsi ilminguid võib näha praegugi, kui nalja tehakse justnagu primitiivsemate käitumisnormide, instinktide ja tavade üle või ka selle üle, kui keegi unustab „kuidas on kombeks käituda taolistes olukordades“ ja tema käitumist ei kontrolli enam teadvus vaid alateadvus. Samas ei ole see ohtlik ja selle üle võib naerda.
Protohuumor ja näilik naer (naeratus) olid end kehtestanud, kui artikuleeritud keel hakkas arenema. Siit võiks järeldada, et keel pidigi arenema seoses naeru ja huumoriga, pannes kokku miimika, kasutades sümboleid ja protohuumori struktuuri. Edasine oli juba keele ja huumori koevolutsioon, kui kõnelejad olid vilunumad naermist esile kutsuma ning naeru mehhanism sai vastuvõtlikumaks kontseptuaalsetele impulssidele. Naer võis algselt ritualiseeruda hominiidide hulgas enam kui 2 miljonit aastat tagasi, et olla grupi siseselt mänguliste emotsioonide edastamise teenistuses (Gervais and Wilson, 2005, Caron, 2002, Viana, 2017).
Tõlkes üles leitud või kaduma läinud?
Keelte edasine areng lisas huumorile veel ühe olulise aspekti – tõlkimise. Erinevad sõnad võivad olla sarnased, kuid erinevate tähendustega. Ka esinevad mitmekordsed tähendused, mis on rangelt keelespetsiifilised – konnotatsioonid. Muutes ühte osa selles, kaob kogu mõte. See teeb raskeks kui mitte võimatuks paljude naljade tõlkimise, mis sisaldavad konkreetsele keelele spetsiifilisi idioome.
Huumor on kompleksse kommunikatsiooni vorm – omadus, mida loomad jagavad grupis teiste nendega vähem seotutega. (Hewitt, 2002). Naer samuti. Huumorit kasutatakse, et sondeerida erinevaid sotsiaalseid teemasid, edendada oma huvisid. Informatsiooni, mida vahetatakse kogukonnas huumori abil, võib seega pidada ka altruistlikuks, isikliku heaolu ohverdamiseks teiste heaolu nimel.
Küsimus, kuidas grupp tervikuna funktsioneerib, sõltub suurel määral sellest, kuidas grupi liikmed jagavad ja koordineerivad oma tegevusi. Siin võib näha otsest seot mängides ja naerdes õpituga. Oluline on ka eristada ausat signaali (naeratus) valest ja petlikust. Mänguline sotsiaalne vastuolulisus, mis väljendub mängudes ja kõditamises näitavad, et olukord on turvaline, sellega kaasnevad positiivsed emotsioonid. Hominiidide evolutsioonis suurenes mängulisus – sealt ka nimi Homo ludens (Gervais and Wilson, 2005) – mängiv inimene.
Huumori tajumine on inimestel suhteliselt sarnane, suuremad erinevused on huumori produktsioonis. Klounid, narrid ja huumori spetsialistid tekkisid, et lahendada pingelisi situatsioone läbi huumori.
Naer, immuunsuse võimendaja
Arvamusel, et naer ja huumor on evolutsioonis adaptatiivse väärtusega, on mitmeid põhjusi. Naer võib käitumises olla nii tingitud kui tingimatu refleks, sõltuvalt asjaoludest, näitamaks rõõmu, mõnu, tugevust, kaitset, ühtekuuluvust, kontakti. Sellel on oma fikseeritud käitumuslik muster. Huumori kompleksne olemus eeldab väljakujunenud geneetilist substraati. Ka lihtne nali kasutab ära märkide ja keele võimalusi, teadvuse teooriat (Theory of mind – võime tajuda ümbrust, jätta meelde sündmusi, kujundada oma tegevusi), sümbolite kasutamist, abstraktset mõtlemist, sotsiaalset taju. Sotsiaalses käitumises aitab see lahendada vaieldavaid situatsioone. Naerust ja huumorist võib olla ka füsioloogiline kasu – naer vabastab endogeenseid opiaate, see võimendab ka immuunsust. (Caron, 2002). Huumorit võib seega pidada üheks inimkonna kõige komplekssemaks tunnetuslikuks atribuudiks. Arvatakse, et naer ja huumor võisid soodustada ka artikuleeritud kõne teket, millega säilis sotsiaalne side ning varem teiste vahenditega toiminud suhtlus. Vaatamata oma näilisele komplekssusele on huumor ka paradoksaalselt reflektiivne. Inimesed tihti naeravad ilma et nad teadvustaksid ja tunnustaksid kõiki selle konkreetse naljaga kaasaskäivaid asjaolusid.
Huumori vormid
Huumoril on mitmeid erinevaid vorme – iroonia, sarkasm, kuiv huumor, vihje, sõnamäng, koomika, üleolek, eneseõigustus jt. Huumor vajab tihti ka ettekandmist. Siin on eriti olulised rõhuasetused, pausid jne. Huumor või lõbustus on vastus teatavat laadi stiimulile.
Huumoril võib olla väärtus inimese tunnetuslikus arengus, vajalike sotsiaalsete oskuste õppimisel, pingete ja stressi leevendamisel, empaatia juhtimisel, immuunsüsteemi arengus, ühiseluliste kogemuste õppimises. Vaimukust võib samas võtta ka haritud jultumusena. Harimatu nali on tihti labane, kuid teravmeelsus võib muuta samalaadse olukorra humoorikaks. Huumor on ka ohu naljaks keeramine, piiripealne mäng sellega.
Erinevates olukordades tekib kontseptuaalne integratsioon e Blending. (Coulson, 2001). Blend – sulam, segu on kombinatsioon erinevatest sisenditest, millel on kalduvus toita fantaasiat ja toota huumorit. Anekdootidest tuttavad ratastega tädid ja küüntega põrsad on olemuselt blend’id. Kokkupanduna erinevatest allikatest, millel on nii teatav sarnane struktuur, kui ka vastuolud, saadakse uued elemendid ja suhted. Sellistes kombinatsioonides saadakse uus tähendus – seos sümbioosiga. Kõik blend’id ei ole loomulikult naljakad, kuid taoline blending tundub olema huumorile omane (Coulson, 2001).
Konteksti olulisus
Huumori mõistmisel ei teki häireid, kui mõlemad osapooled on teadlikult naljalainel – kooperatsiooniprintsiip. Huumorielamus ei teki seetõttu, et nali suudab oma struktuuriliste omaduste tõttu humoristliku tõlgenduse kuulajale peale suruda, vaid seetõttu, et kuulaja kui sotsiaalne olend on juba loomuldasa häälestatud otsima huumorit kõikjalt, kus võimalik, st huumorielamuse tekitamine on kahepoolne, kooperatiivne protsess. Ilmne on ka see, et nii tajul kui tunnetusel on seos keelega ja ka huumoriga.
Heas huumoris ei tohi lahendus olla ilmne, kuid peab enamasti olema loogiliselt võimalik. Seega puänt! (Caron, 2002, Fry, 1963, 1994). Puändiga nali on huumori põhivorm, sel naljal on reeglina objekt, kelle või mille suhtes on nali kriitiline. Samas murrab hea nali tabusid. Domineerivad sotsiaalsed, poliitilised, etnilised, obstsöönsed (seksuaalsed ja skatoloogilised) ning ka absurdinaljad. (Legman, 1968).
Naerus ja huumoris on jälgi inimkeele ja mõistuse pikast ajaloost. Kui naeru puhul on leitud viiteid selle prelingvistilisele päritolule ja primaatide väljenduslikkusele rõõmus ja mängus, siis huumori puhul kaldutakse ratsionalistlikumate argumentide arvestamisele. Huumorit peetake vaid varajaseks mõistuse kujuteldava funktsiooni kehastuseks, mis on seotud vana naerurefleksiga. Huumorit on peetud ka mänguliste käitumisvormide laienemise loogiliseks tulemuseks abstraktsemate intellektuaalsete ideede sfääri.
Naer, olles eellingvistiline fenomen, mis oli seotud mängu ja rõõmuga, eelnes sümbolistlikule aktiivsusele. Huumori eri vormid, mida lubasid sotsiaalsed keelud (naeruvääristamine) ja vastuolud (inkongruentsus), arenesid arvatavasti imiteerimise ja käitumusliku kohanemise läbi pikalt enne artikuleeritud keelte teket (Gervais and Wilson, 2005). Võib järeldada, et naer, mille puhul sarnaselt kõnega oli vaja teatavat laadi hingamist ja huumor (läbi naeruvääristamise ja inkongruentsuse) evolutsioneerusid koos sümbolite kasutamise aktiivsusega. Nendes säilisid oma eripärad, mis võimaldab meil eristada sotsiaalset, imiteerivat naeratamist ning naeru spontaansest naerupurskest ning ka huumorist, millel on tunnetuslik dimensioon, mis sisaldab vastuolusid ja alavääristamist.
Sümbolite kasutamise aktiivsus tähendab ka seda, et interpretatsioon sisaldab alati enamat kui vaid sõnasõnalist arusaamist sellest, mida öeldi. Tuleb aru saada kontekstist.
Kirjandus
Apte , Mahadev 1985. Humor and Laughter: An Anthropological Approach. Ithaca & London: Cornell University Press. 317 pp.
Bergson, Henry. 2009. Naer: essee koomika tähendusest. Tlk. Margus Ott. Ilmamaa.
Caron, James E. 2002. From ethology to aesthetics: Evolution as a theoretical paradigm for research on laughter, huumor, and ohter comic phenomena. Humor. 15(3), 245-281
Coulson, Seana. 2001. What’s so funny?: Conceptual integration in humorous examples. In: The Poetics of Cognition: Studies of Cognitive Linguistics and the Verbal Act. Ed. V. Herman. Cambridge. 21 pp.
Dramlitsch, Thomas. 2018. The Origin of Humor and How Evolution Really Works. 214 pp
Freud, Sigmund. 2008. Nali ja selle seos teadvustamatusega. Tlk. Mari Tarvas. Tänapäev.
Fry, William F. Jr. 1963. Sweet Madness. A Study of Humor. Pacific Books. Palo Alto. 178 pp
Fry, William F. Jr. 1994. The biology of huumor. Humor. Int. J. Humor Res 7(2), 111-126.
Gamble, Jennifer. 2001. Humor in Apes. Humor. 14.(2), 163-179.
Gervais, M.; Wilson, D.S. 2005. ‘The evolution and functions of laughter and humor: a synthetic approach Q. Rev. Biology 80 (4), 395-430.
Hewitt, John. 2002. The Architecture of Thought. A New Look at Human Evolution. Holmhurst House Press. Bedfordshire.
Koestler, Arthur. 1964 (1989). The act of creation. Arkana. Penguin Books. 751pp.
Kozbelt, Aaron. 2018. Evolutionary Explanations for Humor and Creativity. In: Creativity and Humor . Eds: Sarah R. Luria, John Baer, James C. Kaufman. Acad Press. pp. 205-230.
Krikmann, Arvo. 2004. Koestler, Raskin, Attardo ja teised: Lingvistiliste huumoriteooriate uuemaist arenguist. Reetor. 4. 178 lk
Laineste, Liisi 2003. Suunad huumori uurimises. Keel ja Kirjandus. 11, 793-804.
Legman, Gershon. 1968/1971. No Laughing Matter. Rationale of the Dirty Joke: An Analysis of Sexual Humor. New York Grove Press. 811pp.
McGhee, Paul E. 1979. Humor. Its Origin and Development. W.H. Freeman & Co. 251 pp
Morreall, John. 1989. Enjoying incongruity. Humor: Int.J.Humor Research 2(1), 1–18.
Panksepp, Jaan. 1998. Affective Neuroscience. The Foundations of Human and Animal Emotions. NY. Oxford Univ. Press. 466 pp.
Polimeni, Joseph; Reiss, Jeffrey P. 2006. The First Joke: Exploring the Evolutionary Origins of Humor. Evol Psychology 4. 347-366.
Porteus, Janice. 1988. Humor as a process of defense: The evolution of laughing. Humor: Int. J. Humor Research 1(1), 63–80.
Rapp, Albert, 1951. The Origins of Wit and Humor. New York. E.P. Dunton & Co.
Raskin, Victor. 1985. Semantic Mechanisms of Humor. Dordrecht, Boston, Lancaster. D. Reidel Publ. Co. 302 pp.
Viana, Amadeu. 2017. Humour and laughter as vestiges of evolution. Eur J. Humour Res 5 (1), 1-18.
