Kui keskkonnaminister Villu Reiljan viis aastat tagasi metsaülemate institutsiooni kaotas, siis jäi mets palju vaesemaks. Ei hakka küll kedagi süüdistama, kuid metsavahi amet oli kadunud juba varem. Kadus laanes elav vaga ja endast lugu pidav tark, kel õnnestus olla loodusega sina peal ning kes sageli tönkas lindude ja loomade keelt.
Libakaru – vabatmees metsast
Ometi toimusid meie metsades kord imetlusväärsed show’d. Juba 13. sajandi alguse ristimiselt jäid kõrvale uljad vabatmehed, keda hakati nimetama paganateks. Mets oli rahvast täis, kuid seal elasid peaasjalikult eremiidid, kes eri põhjustel muu maailmaga suhtlemist pelgasid. Eduard Bornhöhe ei teadnud, et pakkuminejate kaitsepühak on just nimelt Püha Bartholomeus, kuid sellegipoolest asutas ta oma “Tasuja” lehekülgedele Prohveti Pärdi nimelise tegelase. Prohveti Pärt läks pakku sellepärast, et tahtis ette näha tulevikku – külas segasid küla hääled teda lovesse langemast.
Viissada aastat tagasi elas inimene enamas kooskõlas oma natuuriga ja suutis loodusest leida märke, mis tema elu hõlbustasid. Ometi ei olnud inimsilm ka siis metsikul maastikul harjunud, kui rohelised rajad viisid teda eksi ning ta sattus puuokste ja allikate võrendikku, kus huikasid hirved ja hundid lasid paista oma hõõguvatel silmapeeglitel. Libakaru on metsas küllaltki ohtlik asi, sedastas Wilhelm Hertz 1862. aastal oma Stuttgartis ilmunud monograafias “Der Werwolf”. Libakaru on tõenäoliselt metsade keskel elav vabatmees, keda nähakse vaid korraks Eestimaa hämaras võserikus, ravimtaimed ja oksad süles – või on ta nendega kamufleeritud. Nagu “Kalevalas”: “Pyhät on pihlajat pihalla…”
“Rituaalikontekstis on karu nimetu, sest nimi on ühtekuuluvuse tundemärk,” kirjutas Soome kaasaja folklorist Veikko Anttonen raamatus “Ihmisen ja maan rajat”. Nimed on ikka ühiskonnas, mitte karul, karu ei kuulu kuhugi, järelikult on püha.
Meeste tantsud metsas
Võserikus peeti maagilisi rituaale, mille olulisteks koostisosadeks olid tants, rütm ja kamuflaa?. 7. oktoobril 1694 on kolm Emmaste talupoega, Ulja Jaak, Lappsaare Jürgen ja Emmasti Wolmri Ado Hiiumaa haakenrihtri ette toodud ja talupoeg Trevli Berteli vastu tunnistama pandud. Trevli Bertli (rootsi keeles Trevligare, tervendaja) suguvõsa on pärit Tallinnast, vanaema oli Tallinnas nõid, ema põgenes sellele üksikule saarele kesk merd, kui teda nõidumise eest vastutusele taheti võtta.
Lappsaare Jürgen ja Wolmri Ado on pärit ühest külast ega kosta Trevli vastu midagi. Ulja Jaak võtab omaks, et on Trevlit usaldanud, Trevli on ta metsa viinud, kus ta siis nii mõnelegi okstekrooniga on vastu astunud. Mingil hetkel on Jaak ja Pärtel hoopis tülli keeranud, mispeale Pärtel Jaagule ämbritäie läätsi põllule toimetas. Läätsed võivad hakata vohama umbrohuna, kuid võivad ka mitte, kui neid korralikult vahelt harida. Nii oli see läätseportsjon suhteliselt kahemõtteline asi. Aga läätsed on alati kahemõttelised: “Müüs oma esmasünni õiguse ära läätseleeme eest…” tähendas kunagi midagi muud, kui praegu arvatakse.
Sellest ajaloolisest dokumendist näeme taas ühte metsavaatemängu, mis mehed tülli pööras. Esiteks, Trevli on külas võõras, tema keelemurre võib olla teistest erinev. Teiseks pole Hiiumaa praostil Otto Tunderil tema vastu ka küllaldaselt süüdistusi, on üksnes dubium primum ehk esimene kahtlus. Ühiskond üritab võõrast stigmatiseerida, kuid see ei lähe korda.
Kohtulugu toimub aga hoopis karmimate ajalooliste sündmuste foonil. 1680. aastate Emmaste kirikuvisitatsioonidel on selgitatud, et neil aastail on sealkandis toimunud suurem vastuhakk. Talupojad on põletanud oma surnud, veelgi enamad on jätnud lapsed ristimata. Kuid vastuhakku ei saa kujutleda kui hangudega mõisa ette kogunemist ? la Mahtra. Vastuhakk väljendus kirikuõpetaja ignoreerimises, võib-olla oli ka armulaualt minema hiilitud. Emmaste pastoriks oli eakas Paul Lempelius, kelle isa oli sitsinud Revalis vangiroodus Reigi abiõpetaja Jonas Kempe tapmise eest (Reigi õpetaja lugu). Kas tegemist oli sellesama Paul Lempeliusega, vajab veel kontrollimist, kindel on aga see, et rahvas teda Lempli Pauliks hüüdis.
Meeste tantsud ei ole midagi kõlvatut. Primitiivsetes ühiskondades – kui kasutada seda väljendit kontrastina tehnoloogiaajastule – tantsisid mehed ikka endile vastu rinda tagudes, rõhutati oma maskuliinsust. Kriipsutati alla asjaolu, et neil subjektidel on seeme, mida saab külvata.
Jeesus on mehe etalon
Uku Masing armastas meenutada, et tolleaja talumehed Hiiumaa Pühalepa vallas on jaaniööl toorupilli (NB! Mitte võimutu “torupilli”!) jörina saatel üksteist nugadega täkkinud, nii et veri väljas käinud. “See on minu veri, mis teie eest valatud,” on meestele jumalateenistuselt meelde jäänud, ehkki nad kirikut ignoreerisid. Üksteise valatud veri on Jeesuse vere ekvivalent. Ja Johann Renner oma Liivi sõja aegses ajaraamatus meenutab, et eestlaste kuningas oli samuti Jeesuse atribuutidega: “Kuningal oli peas kaks ülestikku pandud kübarat, mis ümberringi olid okstega läbi pistetud, see oli tema kroon.”
Sellest ka järeldus, et Jeesus oli muistse talumehe jaoks eelkõige üks – kõva mees. Ta ei olnud sugugi pietismikoguduste nutunaiste kannatav ja küllaltki abitu lunastaja. Seda teades teame nüüd ka Vilde “Külmale maale” Tõnu-Jüri lugemise stseeni tegelikku tähendust. Väljaotsa Jaan kondab purjus peaga ja aiaäärseid mööda Tõnu-Jüri taresse lugemisele, kus lahkusulised kogu hingest patu kartuse käes värisevad. Aga Väljaotsa Jaanil on pudel pipraviina hinge all, ta ütleb ka Kristusele vintis mehe hariliku loogikaga: tule välja, kui mees oled! Aga Jeesus on mees, Jeesus on vägagi mees ja Jaan teab, et tema jõud ulatub tolleaegses külaühiskonnas tõesõna kaugele. Ta tahaks lunastajat lihtsalt korraks blasfeemiliselt proovida. Aga Virgu peremees võtab ta selle eest alatult vahele, ta kasutab ära asjaolu, et Jaan on pops, vilets kirikurott. Pole vaeste asi tõtt välja ütelda.
* * *
Sabat, bladi sabat
USKUMATUD LOOD: Nõiaprotsesside ajastul olid oma kindlad süüdistusskeemid ja üks sellistest on sabat, saamine kuradi poolt märgistatud tantsu ja lauluga, kirjutab Aarne Ruben.
Hästi lahkavad sabati fenomeni Carlo Ginzburgi erudeeritud teosed. Näeme, et sabatijanus olid ka Trevli Berteli süüdistajad, juba on neil nõiaringi ja põrgutule kirjeldused suul. Kuid midagi ei jõuta korda saata, tunnistused nõia vastu ei ole küllaldased, et teda tuleriidale saata. Eesti nõiaprotsessides on aga siiski häid sabatikirjeldusi.
15. sajandi lõpu käsikiri
Klassikalised sabatikirjeldused on küllalt uskumatud, nagu 15. sajandi lõpu käsikirjas “Katarite vead”, mis levis üle Euroopa ning on saksa variandis selline: nõiad kogunevad saatana sünagoogi. Saatan on nende Ketzermeister. Kui nõiad ei too talle kulda ja hõbedat, siis paneb Ketzermeister nad kinni ja valib nende hulgast välja homopartnerid (buberei; alamsaksa keeles tähendaks see ka kutsikas, lakutav loom). Noor Johannes (ilmselt mõeldakse konverssi) tuleb ühingusse ja teab, et kui ta Ketzermeister’ile truudust ei vannu, siis ta põletatakse. Olemaks truu ühisele vaimule, peab ta kogu selle öise ringi silme all käise üles käärima, käsivarrest verd laskma ja sellega tähtsale pärgamendile alla kirjutama.
Juhtub ka seda, et ketserid pistavad väikese lapse surnuks ja kägistavad ta, ja kui see juhtub, tuleb kogu seltskond sinna ja ütleb asja välja vanematele. See väikseke maetakse maha, aga ketserid kaevavad ta välja ja söövad ära. Kui nende hulka tuleb noor Johanna (mõeldakse ilmselt naiskonverssi), siis peab ta tooma oma ihuvilja ja selle patta pistma.
Kui palju süüdistustest üldse tõele vastas?
Meie ees on äärmiselt konstrueeritud lugu. Lyonist pärit algkäsikirja on saksa variandis rohkete õudustega täiendatud. Paskvilli autor on kirjutanud ainult selle loo ja rohkem temast midagi teada pole, tänapäeval see nimi suurt midagi ei ütle. Võiks ju küsida, millal oli lihtsal inimesel kulda ja hõbedat või kes ikka hakkab Euroopa kristlikus kultuuriruumis laste mahamaetud laipu sööma?
Nõiaprotsesside ajastu uurija põhiprobleem on küsimus, kas süüdistatud nõiad siiski teadsid mingeid keelatud praktikaid? Võib-olla vastab viis protsentigi nende pihta langenud süüdistustest tõele? Aga mida rohkem me süveneme 17. sajandi süüdistuste maailma, seda enam jõuame arusaamisele, et paljud ohvrid ei ohverdanud kunagi maahaldjatele, ei käinud hiieasemetel ega püüdnud ära hiilida hetkel, mil õpetaja jumalateenistusel ütleb: tulge nüüd ja võtke Õnnistegija ihu. Oldi tavalised inimesed tavalises omamaailmas.
Mingil hetkel (ka Juri Lotmani teoste mõjul) läks käibele stalinistliku nõiajahi termin. Sealgi langesid ohvriks süütud, enamgi veel, ka paljud paadunud stalinistid. See on parim lisanäide teooriale, et inimene armastab oma surma niivõrd, et on valmis selle ees isegi kummardama.