LÄRMAKAD INIMESED, KES EI VIITSI – VÕI HOOPIS EI SAA? Etnoloogiadoktor Aimar Ventsel uurib, miks meie inimesed on kinni sotsiaaltoetuse stereotüüpides.
KesKus’i mainumbris oli kolmeküljeline lugu ilusal sini-kollasel põhjal, mis rääkis sellest, kas ja kuidas on eestlaste ihaluste regiooni Skandinaavia (täpsemalt siis Rootsi) õilmitsemine võimalik ka Eestis. Peab mainima, et Skandinaavia ei ole unelmate kant mitte ainult eestlastele. Enamik maailma maid ja rahvaid, kaasa arvatud nn Vana-Euroopa rahvad, vaatavad kadedusega sinna kummalisele jõnksuga poolsaarele ja kiruvad oma riiki, mis ei suuda tagada selliseid pudrumägesid ning piimajõgesid, kui on rootslastel, taanlastel, norrakatel ja soomlastel. Ses suhtes on eestlased heas seltskonnas ja juba täiesti Euroopasse saabunud.
Punk, tööstus ja sotsiaalpoliitika
On ka üks asi, mis eestlasele kõige muu seas välismaal (loe: Skandinaavias) närvidele käib: kui hästi töötud elavad. Ja jälle on põhjust kiruda oma valitsust ja riiki, kes õiglasi töötuabirahasid ei maksa. Mäletan ühte lugu Eesti Päevalehes, kus tehti intervjuu töötu eesti emaga, kes jutustas, kui mitu tuhat eurot talle Soome riik mittemidagitegemise eest maksab. Kuidagi imelik oli lugeda, et nüüd on Eesti Vabariigi rahvuskangelasteks saamas mujal heaoluühiskondades selle riigi kaela peal parasiteerivad eestlased. Aga kui netist loole kommentaare lugesin, siis paistis, et mitte ainult minule, vaid ka mõnele teisele paistis meie armsa eesti ema kiitlev toon vastu hakkavat.
Aga asi pole isegi selles. Vana-Euroopa riikides õilmitsev töötuabirahade süsteem paistab eestlasele unelmate maailmana. Eriti need rahad, mida antakse välja Skandinaavia maades. Ma ise olen ajapikku kogu selle süsteemi suhtes väga skeptiliseks muutunud. Selgitavalt: olen aastaid tegelenud subkultuuride (eriti pungi) uurimisega Euroopas, eriti aga Saksamaal. Punk, töötus ja riigi sotsiaalpoliitika on omavahel igal pool seotud. Sellest johtuvalt olen pidanud endale selgeks tegema ka erinevate riikide sotsiaalpoliitika põhijooned ning institutsioonid ja julgen suisa väita, et praegu olen ma Eestis ainus etnoloog, kes teadlasena on uurinud vaesust ja töötust ning mõlemaga seotud riiklikke struktuure ja poliitikaid Euroopas. Ja sellepärast tuli mõte (inspireerituna KesKus’i sini-kollasest mainumbrist) oma arvamus heaoluühiskonna selle aspekti kohta välja öelda.
Siin ei tasu minust ka väga valesti aru saada. Ma leian, et sotsiaalsed garantiid on vajalikud. Keegi meist pole raudkindlad võitjad ja vahel võib elus lihtsalt kehvasti minna. Küsimus on aga selles, kuidas need garantiid peavad töötama. Eestlase arusaam, et „seal“ antakse igale töötule ropp nuts pihku ja kõik on hästi, on väga lihtsustatud arusaam Lääne-Euroopa sotsiaalriigi funktsioneerimise valgus- ja pahupooltest. Ehkki omalt kohalt õige.
Küünte ja hammastega
Niisiis, mis minule endale reaalsete sotsiaalriikide juures küsitav on? Kõigepealt see, et tekib nähtus, mida inglased nimetavad nanny state ehk riik hakkab totaalselt kontrollima temast sõltuvate inimeste elu. „Lapsehoidja riigi“ sarnane positsioon on ka arusaadav: kui nad maksavad inimesele raha, siis on nad huvitatud, et see raha kulutataks otstarbekohaselt ja et inimene oleks ise motiveeritud oma töötuseisusest väljatulekuks. Teoreetiliselt plaanib enamik töötuid esimesel võimalusel tööle minna. Anna vaid aega atra seada, küll ma homme lähen ja teen! Või siis ülehomme! Niimoodi näitavad hiljuti Suurbritannias läbiviidud uuringud.
Väga kiiduväärne, aga ma näen siin suuri erinevusi retoorika ja praktika vahel. Vähe sellest, et töötud (mis sellest, et enamuses punkarid, aga mitte ainult) minu tutvusringkondades erinevatel maadel ei kavatsegi tööle minna. Nad hakkavad hoopis riigilt enam ja enam nõudma riigi poolt lubatud erinevate abirahade väljamaksmist, mis seaduse järgi ja seega õigusega neile kuuluvad. Pole lärmakamat oma õiguste taganõudjat kui Saksa või Inglise töötu, kel on mingi seadusepügala järgi saada 20 eurot kompensatsiooni kasvõi tööotsinguteks kulutatud bussipiletitele läinud raha tagasisaamiseks. See kõlab küll väga julmalt, aga on inimesi, kellest arenevad välja tõelised sotsiaalsed parasiidid. Ning nad hoiavad sellest staatusest küünte ja hammastega kinni.
Töötute trikitamine
Vastupidiselt eestlaste arvamusele, et töötu olemine läänes on lust ja lillepidu, on tegelikult kõik riigid eluliselt huvitatud, et töötud töötajaiks hakkaks. Selleks on kõikjal käivitatud hulgaliselt programme ja nende elluviimine allutatud erinevatele institutsioonidele. Lühidalt Saksamaast, mida ma kõige paremini tunnen.
Pärast seda, kui värske töötu on töötuabiraha kätte saanud (ehk umbes kuus kuud pärast töö kaotamist makstakse talle ligi 75% endisest palgast), hakkab ta saama sotsiaalabi koos kohustusega otsida endale töökoht. Sotsiaalabi pole ka kõige väiksem: lisaks 350-eurosele igakuisele ja mõningatele ühekordsetele toetustele makstakse kinni kodaniku haiglakindlustus ja enamik talle osutatavast arstiabist ning üür. Kusjuures siin võib riik ise valida, kus ta kodanikul elada laseb, sest liiga suurt ja seega kallist korterit riik kinni ei maksa.
Kodanik peab käima regulaarselt meie töötuameti sarnases institutsioonis raporteerimas, kui edutult tal tööotsimine läheb, ja töötuamet omalt poolt otsib talle ka töökohta. Kodanikul on õigus kolm korda riiklikust tööpakkumisest ära öelda ja siis järgnevad sanktsioonid: sotsiaalabi vähendamisest kuni selle äravõtmiseni. Kena ja ilus, kui see süsteem töötaks. Ma olen ise uurinud seda, kuidas töötud kodanikud riiki petavad, et mitte tööle minna. Seal on igasuguseid trikke ja siinkohal läheks pikaks sellest kirjutada. Kõige lihtsam on näiteks minna purjuspäi tööintervjuule ja tööle mittevõtmine on garanteeritud. Samal ajal käivad töötud illegaalselt tööl ja teenivad võimete kohaselt sotsiaalabile lisa. Nagu mulle üks Saksa punkar ütles: töötuabiraha on mu minimaalne garanteeritud baassissetulek, elamise raha teenin ma sinna juurde. Taoline trikitamine on osaliselt tingitud ka Saksa riigi ja tema institutsioonide olemusest. Nagu mulle üks töötuameti ametnik undercover pihtis, ei ole töötuameti ülesanne mitte töötutele töö otsimine, vaid töötuse kohta käiva statistika vähendamine. Sellepärast surutakse töötuid suisa jõuga igasugustele koolitustele, sest siis ei käi need inimesed enam töötute statistika alla. Tagajärjeks on see, et ma tean inimesi, kes rändavad koolituselt koolitusele. Nad lähevad „vabatahtlikult“ mingit perspektiivitut ametit õppima, tööd selle elukutsega aga ei leia. Istuvad mõnda aega kodus ja siis saadab riik nad uut ametit õppima.
Töötus reprodutseerib tautest
Kõige lollim on see, et kõik need riiklikud programmid takistavad töö leidmist inimestel, kes tegelikult ka tahavad tööd leida. Enamikus arenenud riikides on olemas riiklikult doteeritud töökohad, mille eesmärk on inimese tööturule reintegreerimine. Tavaliselt maksab riik enam-vähem poole aasta palga inimesele, kes mingis firmas töötab. Ideaalis arvatakse, et pärast kuut kuud on kodanik ennast firmale tõestanud ja ta võetakse tööle tavalistel alustel ehk firma maksab edaspidi palka juba oma rahadest. Praktikas kasutatakse riigi poolt subventsioneeritud töökohti majanduses julmalt ära. Pärast riigi poolt makstud perioodi lõppu antakse inimesele kinga ja võetakse tööle uus töötaja ning lastakse riigil talle jälle palka maksta. Tean konkreetseid juhtumeid, kus firma tahtis inimest tööle võtta ja inimene tahtis ka firmasse jääda, aga kes on see loll, et tasuta tööjõust keeldub?
Tagajärjeks ei rabele töötahteline inimene tihti sellest situatsioonist ise välja ja töötahtetu leiab üldjuhul piisavalt võimalusi, et süsteemi jääda. Kogu sellisel heaoluriigil on aga tumedam varjupool. Kui lugeda Skandinaavia riikide, Saksa või Suurbritannia ajakirjandust, siis on märgata tendentsi, kus avalik arvamus, „normaalsed“ inimesed, on järjest enam pöördumas taoliste „parasiitide“ vastu. Töötuks olemist peetakse Vanas-Euroopas tavaliselt inimese enda süüks. „Mul on töö, miks sinul ei ole?“ küsib „normaalne“ inimene. Ning Euroopas on töötav-töötu rindel aset leidmas järjest suurenev stigmatiseerumine. Lõpetuseks: praktika näitab, et töötus kipub töötust reprodutseerima ja siiani pole olemas raudkindlaid mehhanisme selle vastu võitlemiseks. Eks igaüks mõtle siit edasi.
