HÄMMASTAVATE SEADUSTE RUBRIIGIST: Teatavasti sõitis Tallinna linnavalitsuse suurematest kabinettidest liftiga alla ideeline seadus, mille kohaselt peaks hakatama pitsitama ööelu nagu pioneerilaagris. Mõte on isegi üle ootuste totter ja nõuaks kiiret pidurit. Mitte alkoholimüügi, vaid vabaduse kaitseks ning ääremaastumise vastu, hüüab jatsuklubi Philly Joe’s pidaja Reigo Ahven.
Kui vaadata kajakaperspektiivist Eestis tegutseva kontserdikoha pidamise peale, on olukord kamikazelik. Näiteks Tallinna südalinnas asuva koha üürihind on suurlinlik, parkimistasud maailma kõrgeimad, töötasumaksud pehmelt öeldes üüratud, lisaks linna kehtestatud reklaamimaks ning üleriiklik Eesti Autorite Ühingu vikat, mis kuluna võrdub poole kohaga töötaja pidamisega.
Kõigepealt: maksujõud ja müük
Teiselt poolt on inimeste maksujõud küllalt piiratud, turistide vool äärmiselt sesoonne ning kuigi turisminumbrid on üsna inspireerivad, viibib väga suur osa Eestit külastavatest välisriikide kodanikest siin kõigest ühe pärastlõuna (Tallinki päevakruiisid jne).
Selle kõige valguses on baaridel, klubidel ja kontserdipaikadel pea ainuke sissetulekuallikas baarimüük. Piletitulust saab vaevu ära teenindada kontsertide korraldamise poole, kõik muud kontserdipaiga pidamise ja parendamisega seotud kulud peavad saama kaetud ruumide rendist eraürituste tarvis ning baaris toodetavast käibest.
Baari müügi omakorda moodustavad mittealkohoolsed tooted (käibest 15%) ja põhiliselt alkohoolsed artiklid.
Teiseks: seadus ja võrdsus
Kui seadusega kehtestada alkoholimüügi keeld alates 3.00 varahommikust, ei hooli keegi, kas klubi klient on nädalases tsüklis juba 3-promillise saavutusega elukunstnik või oma muusiku-tööpäeva lõpetanud artist, kes sooviks lubada endale selle õhtu esimest lõõgastavat käsitööõlut.
Ilma jäävad mõlemad, sealjuures on selge kirjutamata (ja tihtilugu tegelikult ka avalikult manifesteeritud ja klientidele kommunikeeritud) reegel, et liigjoobnut baar ei teeninda ja selle otsuse võib baariteenindaja teha autonoomselt ning otsus edasikaebamisele ei kuulu.
Seaduse ees on kõik võrdsed, muusik on teinud ainult selle vea, et ei hakanud töö ajal alkoholi pruukima.
Kolmandaks: lauake, kata end!
Kui seadus hakkab nõudma, et kell 3.00 olgu kraanid kinni, on selge, et kõik pikast perspektiivist huvitatud ning seadusega mitte pahuksisse sattuda soovivad asutused hakkavad oma kliente teavitama (sarnaselt toidupoe alkoholimüügi piiranguga „15 minuti pärast lõppeb alkoholimüük“) peatse piirangu rakendumisest, millest paremat reklaami alkoholile on keeruline ette kujutada.
Isegi need inimesed, kes senikaua teed on joonud, pannakse mõtlema, et kas sa oled ikka kindel, et ei tahaks õhtu lõpuks väikest öömütsi või ei tule ootamatult sõber baari, aga kell on juba 3.00 läbi või ei teki vastupandamatut iha oma lauakaaslastele kollektiivselt välja teha.
Ja siis ongi targem lauakene ettenägelikult igaks juhuks ette katta.
Seda, mis kell alkohol on soetatud, on ääretult keeruline tuvastada, ma saan aru, et tarbida võib igas baaris enne 3.00 soetatud alkoholi nii pikalt kui baaritöötajad vähegi tiksuda jaksavad.
Neljandaks: öised inspektorid
Selle jaoks, et kõiki meelelahutuskohti hakata regulaarselt inspekteerima, peab mupo palkama lisaks mitusada emissari ja no ma tõesti ei suuda visualiseerida, et linna- ja/või riigiisad ise tunneksid ennast ülevoolavalt hästi, kui nende enda juubelile astuvad sisse mundris ametnikud, kes hakkavad öösel 3.02 kassarulle inspekteerima.
Baarimüügi ajalise piiramise meede on minu kui jazzibaari pidaja vaatenurgast küllalt selgelt rahvale kommunikeeruv, kuid paraku absoluutselt mitte loodetud eesmärki teeniv instrument. Rahvastiku tervisele on sellel mikroskoopiline mõju.
Viiendaks: kakluste aeg
Politsei seisukohalt välja öeldud statistika, et 4.00–6.00 ja eriti nädalavahetustel läheb tänavatel tekkivate konfrontatsioonide statistika hüppeliselt üles, on loomulikult jõuline argument. Aga väide, et lihtsa alkoholi tarbimise piiramisega saab neid numbreid kõigutada, on minu prognoosi kohaselt sinisilmne.
Kindlasti ei vähenda see joobes isikute soovi konflikte kätega lahendada, parimal juhul toob statistiliselt kakluste toimumise aja veidi varasemaks.
Kuuendaks: ebaadekvaatne resultaat
Ärge mõistke mind valesti, mul ei ole soovi kõikidele jazziklubi Philly Joe’s külalistele nii palju alkoholi müüa, kui neile füüsiliselt sisse mahub. Pigem vastupidi – oleme alati olnud uhked oma kultuurse halo pärast ning olnud õnnelikud, et meil ei ole 5,5 aasta jooksul olnud ühtegi tõsisemat intsidenti.
Veel enam, õhtuid, kui oleme kauem lahti kui kella 2.00ni öösel, on aasta jooksul paarkümmend. Aga need on õhtud, kus see on väga põhjendatud – suurte festivalide järelpeod, sünnipäevad, ülikoolide lõpetamised jne.
Niisiis, läbimõtlematu ja tühm piirang mõjub nagu jäik lapsevanem, kes ühelt poolt nõuab oma lapselt keskmisest rohkem, aga vaatamata sõnalisele kinnitamisele ei usalda last ühtegi otsust tegema. Sest jättes vabaduse otsustada, eeldatakse pigem ebaadekvaatset resultaati. Selline piirang on solvav väga mitmes plaanis, aga baaripidaja seisukohalt annab signaali, et tegelikult me sind siia riiki pigem ei soovi.
Seitsmendaks: Amsterdam
Kristen Michal on käinud välja innovatiivse mõtte seada sisse ööelulinnapea ametikoha (02.10.2019, Postimees).
Tragikoomiline on see, et kui ~2002 loodi esimene selline ametikoht Amsterdamis, siis selle eesmärk oli täpselt vastupidine – mitte kontrollida seadustele allumist, vaid anda baaridele ja klubidele selge signaal, et Amsterdam tahab, et kõigi huvid oleksid arvesse võetud ning et meelelahutusasutuste mured jõuaksid linnavalitsusse inimese kaudu, kellel on olnud otsesed kontaktid ööelu- ja meelelahutusasutustega.
Kaheksandaks: LA ja NYC
2017 otsustas Los Angelese linnavolikogu nihutada alkoholimüügi piirangut edasi 4.00ni, sest baarid hakkasid kulude tuludest ülekasvamise tõttu uksi lõplikult sulgema.
NYC asutas esimese ööelulinnapea ametikoha 2018. aasta kevadel, sest maailma vilkaima ööeluga linn hakkas ööseks ära kustuma. Kõikjal maailmas on sama tendents, et korruptsiooni vähenemise ja ärilise läbipaistvuse tõusuga, ettevõtjate maksukäitumusliku arengu ning seaduskuulekuse kasvuga on baare tõusvate üürihindade ja maksukoormuste eskalatsiooniga aina keerulisem pidada.
Sealjuures veel lisaks käte seljataha sidumine seoses ainukese mõeldava tegutsemisaja piiramisega, mis baaridel ja klubidel on öine vöönd, saavutatakse seni ainult Venemaal ringi reisides kohatud olukord, kus 300 000 inimesega kaevurite linnas on reede öösel avatud vaid kasiinod.
Üheksandaks: milline on siis üldse eesmärk?
Kui see on Kultuuripealinn 2011 ehk Tallinna eesmärk ja unistuste tulevikuplaan aastaks 2020 ja edasi, siis muidugi.
Aga ma usun ennast teadvat, et vabalt hingav, modernne, maailma ilusaima keskaegse vanalinnaga Tallinn ei soovi olla kummituslinn, mis ei paku külalislahkust omadele ega külalistele.
Praegu paistab, et ametnike „öötöö“ on kantud kõige labasemast populismist ning laisast mõtlemisvõimest.
