Mäletate, Euroopa Liiduga liitumise üle toimunud rahvahääletusel oli üheks arutelu teemaks piiride kadumine Euroopas. Euroskeptikud olid sealjuures veendunud, et isegi Eesti “EI” korral viisare?iimi meile enam ei kehtestata; optimistid raiusid, et kehtestatakse küll. Mõlemal juhul käsitleti piiri kui üksikisiku liikumisvabadusse puutuvat nähtust. Eks ole see “raudse eesriide” tagant tulnu puhul ka mõistetav. Meenutage kohutavaid järjekordi väljasõiduviisa saamiseks Laia tänava OVIRi ukse taga või õrnrohelise värske iseseisvuse aegseid mitu ööpäeva kestnud kügelemist Soome konsulaadi ees.
VLADIVOSTOK-EESTI-GÖTEBORG
Paraku on viisad meie maailmajaos üsna uus nähtus. Kasutusele võetud laialdaselt alles I maailmasõja järel. Nii võisid kahekümnendate aastate inimesed, kes olid olnud tunnistajaks monarhiate langusele ja impeeriumite lagunemisele, öelda, et mida rohkem räägitakse vabadusest, seda rohkem viisanõudeid kehtestatakse.
Igaüks meist, kelle peres on säilinud vanad kirjad ja postkaardid, võiks huvi pärast neil olevaid aadresse ja postitempleid vaadata. Peaasjalikult on neil küll Vene Keiserriigi linnad, kuid enne 1914. aastat ka muude Euroopa linnade ning (kui kirja saatis näiteks sugulasest-sõbrast meremees) muud maailma kohanimed. Loomulikult ei olnud tollased reisimisvõimalused võrreldavad praegustega, kuid õppimis- või töövõimalusi otsiti laialdaselt alalt.
19. sajandi lõpul sündinud eestlaste puhul ei olegi harukordne, kui sünnikohaks on märgitud Vladivostok ja surmakohaks Göteborg, ehkki kogu elutöö tehtud Eestis – nagu näiteks arhitekt Elmar Lohk. Siin pole imestada midagi. Mitmed saja aasta taguste rahvuslike ettevõtmiste juhid tulid kodumaale tagasi märksa tasuvamatelt töökohtadelt, olgu selleks kasvõi Ida-Hiina raudtee ehituselt Mandzuuriast. See kehtib Eesti ühiskondlike aktivistide puhul, nagu näiteks teatrihoonete ehituste juhid.
Kuigi tänapäevased reisid on kiired ja lühiajalised, on Eestis ikka veel palju inimesi, kes uue iseseisvuse ajal ei ole sammugi üle riigipiiri astunud.
HÄGUSTADA PIIRE, ÜHENDADA EUROOPA
Hea näite omaaegse piiri tõkestavast olemusest toob Anton Jürgenstein oma mälestustes, kus ta kirjeldab professor Paul Sokolovski ratsutamist kihlveo peale Harkovist Viini ja kes olla piiriületusel Austria piirivalve poolt kinni võetud. Asja selgitamisel olla ta vabaks lastud ning õigeaegselt Viini jõudnuna võitnud ka kihlveo. Siin võib ju nentida, et omaaegne seisus ja seisussugulus kustutas piire. Laseb ju Alexandre Dumas Athosel öelda, et kõik aadlikud on vennad.
Samasugusest solidaarsusest unistav I Internatsionaal püstitas loosungi: “Kõigi maade proletaarlased ühinege!”. Paraku unustasid nad, et aadlikud võitlesid koos oma isandaga, nii ei olnud küsimus prantsuse musketäril tõsta relva enda inglasest venna vastu. Ka prantsuse ja saksa töölised tõttasid 1914. aastal vaimustusega üksteise verd välja laskma ja nende sotsialistidest esindajad parlamentides hääletasid hea meelega sõjakrediitide poolt.
Tookord olid riigipiirid tugevamad. Selliste piiride hägustamiseks hakatigi Euroopat ühendama. Ka kaubavahetuse osas ei ole saja aasta taguse ajaga palju muutunud. Tookord oli olulisemate Euroopa riikide seas valitsev vabakaubanduse poliitika, kusjuures kaubad liikusid vabalt märksa laiemal territooriumil kui meie maailmajagu.
MILLEGA ME NÕUS OLEME?
Kuid piir ei ole tõkkeks mitte ainult inimestele ja kaupadele. Piir näitab ka erinevate võimude pädevuse geograafilist ulatust. Kuigi Euroopa tunnustab vastastikku näiteks kõigi kohtuotsuste kehtivust, ei ole rahvuslikud kohtud omaerinevate menetluskordadega kuhugi kadunud. Eesti Vabariik on lubanud seista selle eest, et otseste maksude alal piirid püsiksid.
Seda, et Eesti on vastu ühtsele maksupoliitikale, võib mõista, kui mõtelda meie väidetava konkurentsieeliste peale, lisades siia veel Eesti Euroopa riikidest täiesti erineva sotsiaalpoliitika. Ent edasi: Eesti hõikab oma “Ei” kaEuroopa Komisjoni reformi, eesistujate rotatsiooni korra ja Euroopa presidendi institutsiooni vastu. Nüüd jääb arusaamatuks: kus on meie “Jah”? Millega oleme me nõus? Kus on see meie “Jah” Euroopas, mis ekspresident Meri sõnutsi meid tegijateks muudaks?
Igal juhul võime öelda, et ruumis olevate piiride tähendus meie eluajal on olnud muutuv ja vist muutub veelgi.
PIIRID AJAS JA RAHAS
Möödunud Riigikogu valimiste kampaania ajal tundus, et ületada võib ka ajalisi piire. Plakat sõnumiga “Äraostmatud” tuletas meelde Prantsuse revolutsiooni agse terroriperioodi Rahvapäästekomitee juhti Maximilien de Robespierre`i, keda ka hellitavalt Äraostmatuks olla kutsutud. Süvendas seda äratundmist veel pilguheit Res Publica kodulehekülejele, kus rubriigis “kordumakippuvad küsimused” algas vastus küsimusele “Mis on uus poliitika” järgmise lausega: “Esiteks on see moraalne, eetiline, aus ja äraostmatu poliitika.” Oli ju Robespierregi tuntud vooruste austaja ja kehtestas selleks isegi Kõrgema Olendi kultuse. Eks näis missugused riitused meie maad ja rahvast Äraostmatute poolt ees ootavad.
Mida siis nende piiride kohta öelda? Eks ikka seda, et need on üldiselt väga püsivad, kuigi erinevatel aegadel muutuvad oluliseks asja erinevad tahud. Ühisele rahale üleminek on tegelikult suurim piirenivelleeriv eksperiment. Seni maksid sa õlle ja võileiva eest igas riigis selle maa valitseja või suurmehe näoga paberi või mündiga, nüüd peab eurooplaste ühtsust tugevdama arhtektuuriliste saavutuste imetlemine. Ja elektroonilisele rahale üle minnes olen ma Visa Või Mastercardi logo vahtides solidaarne tundmatu ja hoomamatu inimhulgaga.
Siiski loodan, et me ei ürita piire tuleviku ees lahti kiskuda. Mis meist sõltub, siis tehkem kõik, et tulev ei põhjustaks kellelegi kannatusi ega halba mingi mõistmatu edu ja arengu nimel.
