Ene Ergma, aastavahetuseni on umbes paar päeva… Sel aastal on olnud kapaga rahulolematust.
2011|. aasta oli kindlasti väga pingutav. Ja raske. Paljudele just majanduslikult. Ja eks inimesed on ka ise oma elus igasuguseid otsuseid teinud. Mina mõtlen alati niisuguse talurahva mõistusega, et ise sa ju oma elu elad ja otsustad – kui ei juhtu just mingit õnnetust. Ja nii on ka see, et loomulikult võid ise võtta laenu, aga sul tuleb see võlg tagasi maksta. Laenuga peab tegema tarku asju. Ma arvan, et me olime natuke liiga vasikad, kes lastakse varakult karjaaeda. Ja pangad olid väga meelitavad: “Tulge, Tulge!” Mulle isegi helistati koju, et tule, võta veel laenu.
Ja sina võtsid.
Mina võtsin laenu, aga ma kalkuleerisin päris täpselt, kuidas ma selle saan tagastatud ja mul ei ole enam laenu. Ma olen kaks korda võtnud, ükskord sellepärast, et ei olnud võimalik isegi korterit korda teha, ja teine kord, kui ostsin endale natuke suurema korteri, sest ma olen vanamoeline inimene ja mul on väga palju raamatuid.
Ma tean omast käest, et need võtavad ruumi.
Aga mulle meeldivad raamatud.
Talupoja mõistusega akadeemik Ene Ergma, aga kuidas inimesed tunnevad ennast selles riigis, kus – piltlikult öeldes – on sinu käes vasar? Statistika ja inimlik kuvand ei saa alati kokku.
Loomulikult, need ei saa iialgi kokku, kui me võtame kõike seda 1,3 miljonit inimest. Kõik nad on ju erinevas situatsioonis. Meil on 1,3 miljonit Eestit ja see tähendab seda, et kindlasti on kohti, kus inimesed on jäänud väga keerulisse olukorda. Minu arust on üks suur klass üksikud pensionärid. Kui pensionärid on kahekesi, on neil ikka natuke parem… Ja kindlasti on karm elu ka paljulapselistel peredel. Ja me peame meeles pidama, et lihtne ning vähest haridust nõudev töö on juba ammu ära kapanud kaugele maale. Näiteks tekstiilitööstus, masstööstus. Mõelge, millises maailma otsas neid asju nüüd tehakse.
Lihtsalt mutrivõtmega on raskem hakkama saada kui vanasti.
Ma olen nõukogude televiisorit ise parandanud, rusikaga panin pihta ja läks jälle tööle. Aga ma usun, et tänapäeval inimesed ei roni ise oma auto kapoti alla ja rusikas ka ilmselt ei aita.
Heaolu on subjektiivne. Millised on sinu arust need asjad, mis panevad inimese ennast riigis hästi tundma?
Ma tahaksin rääkida ühest loost, mida kuulasin päris palju aastaid tagasi. Ma ei mäleta, kes see noormees oli, kes siis rääkis, et tema oli pärit väga vaesest perest ja alati unistanud rikkusest ja heaolust. Nagu suur osa meist, eks ju? Praegu on tal väga hea töökoht, oma maja, lapsed, kaunis naine ja mis kõik veel. Ja äkitselt sai ta aru, mis tal puudu on: kunagine vaese pere kodusoojus. Raha on hea asi, ma olen nõus, aga ta ei ole kõik.
Härra Maurus, suur eesti haritlane, on alati kodus, kui raha tuuakse…
On väga palju muid asju, mis teevad inimestel meele paremaks. Inimestel on hea koos olla. Kui me Setumaal käisime, siis sealne rahvas rääkis, kuidas nad oma külamaja ehitavad – ja neil ei tule kohe see raha kätte. Leiame, teeme jälle tükikese edasi – rääkisid nad. Ja nende inimeste silmad säravad, nad kutsuvad oma vanad memmed sinna, istuvad koos, räägivad…
Kuid sa pead ikkagi tööl käima, sest raha on vaja. Inimeste jutt rahulolust riigiga on küll hoopis teistmoodi, kui näitab Marju Lauristini inimarengu aruande küllaltki positiivne statistika.
Ma kindlasti arvan, et Eestit ei ole maha kantud. Meie mälu hakkab juba kustuma, me unustame ära, kust me tulime. Ma ei ole kogu aeg poliitikas olnud, nii nagu võib-olla paljud minu kolleegid riigikogus. Ma olin ju teaduses ja kui minu käest küsiti, kuidas mulle praegune elu meeldib, siis vastasin, et sellel on üks suur võlu: ma ei ole enam riigi vari. Inimesed, kes on elanud Nõukogude Liidus, saavad sellest aru.
Pisku viitega teadusele jõuame kohani, millest ikka räägitakse – teadmistepõhine Eesti.
Teadmistepõhine ühiskond on kogu aeg eksisteerinud. Teadmised anti edasi, isa andis pojale teadmised, kuidas maad künda või kuidas küttida. Nüüd on aga see teadmiste hulk, mida on vaja 21. sajandil. See on tunduvalt suurem hulk kui lihtsad vanad teadmised ja selles on suur vahe. Aga see tähendab seda, et me peame aru saama, et minimaalsete teadmiste hulka ei ole enam, et me saaksime edukalt edasi elada. Et saaksime küllalt head palka, et enamik Eesti inimesi kuuluks nn keskklassi.
Poliitikute peale on pahased õpetajad. Ma ei tea, kas sina käisid neile oma nägu näitamas või mitte. Ma ei tea, kas nad oleks sind tomatiga visanud…
Ma ei arva, et mind tomatiga oleks visatud, aga ma olin kokku leppinud, et ametiühingu esindajad tulevad minuga kohtuma ja ma kohtusin nendega. Selge on see, et õpetajate palgad ei ole kõrged, aga ärme palun võrdleme jälle ennast Soomega. Kui ma võrdlen teadlaste palka Soomega, siis on need ka väga madalad. Kõik palgad on. Aga me ei saa ju ajas ette hüpata, palun saage aru.
Aga kuidas sa ära tunned, kui õpetajad on tõsiselt pahased?
Õpetajad on kindlasti tõsiselt ära pahandatud, kuid õpetajadki peavad aru saama, et meie riigi võimekus on praegu selline. Me peame aru saama, et laste arv on drastiliselt vähenenud. Ja üleriigiline koolivõrk ei ole sellega vastavuses. Nägin Läänemaal ühes vallas imeilusat koolimaja, äsja remonditud, tore maakoolimaja. Ja sel aasta ei olnud seal ühtegi last. Me oleme väga agarad ehitama midagi, me oleme nii targad, et ehitame kaks suurt spordihoonet 4-kilomeetrise vahega, üks ühes vallas, teine teises vallas. Ja mõlema valla raha läheb hiljem nii-öelda ujula vee kütmiseks. Me oleme andnud endale kindla lubaduse, et õpetajate palk saab olema 20% kõrgem Eesti keskmisest, ent see juhtub 2014. aastal. Kui ei juhtu midagi katastroofilist terves maailmas.
See on tõsi, astrofüüsik ei ole veel hiromant.
Kui me vaid teaksime täpselt, et kõik läheb ilusti ja kogu maailm elab rahulikult edasi… Me elame praegu väga keerulises maailmas.
Hardo Pajula ütles mõni aeg tagasi: “Päeva lõpuks saavad meist kõigist siis kreeklased.” Mis sa sellest arvad? See on ju päris pahandav perspektiiv.
Ma arvan, et põhjamaade inimesed siiski ei saa kreeklasteks. Tead, mille pärast – mis on vahet kreeklastel ja eestlastel? Ma olen alati vaadanud eestlaste tähistaevast ja kreeklaste tähistaevast. Eestlased tegid tähistaevas tööd: suur vanker, väike vanker… Kreeklastel oli seal aga piimajõgi, veinijoomine jne. Meil ikka ei jooda kogu aeg veini, vaid peab päris kõvasti rasket tööd tegema, et sul kõik asjad kasvaksid. Arvan, et kogu Euroopa, ka vana Euroopa on natuke laisaks ja rasva läinud.
Nii. Marju Lauristin palus sinu käest küsida, mida pakub inimarengu aruanne, mis on sisuliselt Eesti sotsiaalteadlaste aastaraamat, loodusteadlasest poliitikule?
Väga palju, sest ma nägin seal võrreldavaid asju. Võrreldi 20 aastat kolme riigi elus: Eestit, Lätit ja Leedut, kelle algtingimused olid samad. Me tahame niiväga tihti võrrelda end Põhjamaadega, aga see soov ei tasanda algtingimusi sarnaseks.
Kas Eesti vajab koostööd teiste Balti riikidega? Me ju kipume väga ülbed olema, lätlastega eriti.
Kindlasti vajame, väljastpoolt vaadates oleme ikka kõik väikeriigid, kellel – mida kaugemale, seda rohkem – tihtipeale vahet ei tehta. Seda regiooni käsitletakse ühe tervikuna, midagi ei ole parata. Mina alustaksin koostööd kõigepealt sellega, et üheskoos vedada asju, mis on lihtsamalt võimalikud – nagu teaduse ja innovatsioonialane koostöö. Selline ühise teadushuvi loomine algaks näiteks sellega, et me loome ühised tippkeskused ühise rahastamisega, nii akadeemilisi tippkeskusi kui ka teadus-tehnoloogilisi. Üksinda ei ole me väga tugevad. See on väga suur väljakutse, aga paraku armastame me igaüks oma rahakotti ja me ei taha sellest mitte midagi teistele anda, et äkki saavad endale rohkem. Aga me peaksime aru saama, et selle ühise rahakoti loomine on vajalik ja võib anda meile palju tugevama efekti.
Sa oled õppinud ja töötanud Moskvas ning tunned hästi Venemaad. Kas sa näed Venemaal ärakasutamata võimalusi?
Loomulikult, sest rohujuurde tasandil ja inimtasandil on võimalik kõike teha. Kahjuks ei taha praegune Venemaa ladvik meiega dialoogi isegi mitte parlamentaarsel tasemel. Meil on erinevad arusaamad paljudest asjadest, näiteks sellest, mida tähendab kodanikuühiskond. Meil see areneb, seal seda peaaegu polegi. Aga, olgem ausad, sotsiaalvõrgustik ju on seal, nagu mujalgi. See tegutseb, ehkki…
…ta ei mõjuta suuremat osa Vene inimesi, kuna sotsiaalvõrgustik ei kõlba juua…
Ei kõlba juua jah, ja Venemaal käivad asjad ning info ikka riigitelevisiooni kaudu. Ent midagi toimub. Kõige parem asi on piiriülene koostöö.
Sa mõtisklesid kord, et meie ülikoolid pakuvad massiharidust – et kui ülikooli võetakse tasulisele kohale vastu iga suvaline loll, kas siis süsteem ei tegele tegelikult diplomite müügiga? Nii. Ütlesin seda Lauristinile. Marju küsis vastu sinult kui isamaaliselt poliitikult, et kuidas siis teostada tänapäeval Jakob Hurda ideed eesti väikerahva vaimult suureks saamise kohta…
Väga hea küsimus, ma küsin nüüd sinu käest, Juku-Kalle: kas inimesel, kes läheb õppima akadeemilist kõrgharidust, peab olema annet või mitte? See ei ole küll nagu absoluutne kuulmine, aga ta peab olema kõrgendatud võimekus. Aga kui sa paned nüüd kõik ühte patta, et meil võetakse vastu riigieelarvelistele kohtadele võimekuselt tippkümme inimesi ja siis pannakse sinna ühte patta järgmine tase, kelle piir on kuskil seal 50% peal… Mina õppejõuna ütlen, et sellise auditooriumi ees pean ma kindlasti tegema asju hoopis teistmoodi. Ja sellest ma rääkisin, et see tähendab kvaliteedi allatõmbamist.
Mulle meeldis see uudis, et Eestis on mingi salapärane ülikool, mis annab kõrgharidust suhtekorraldajatele – ja sellel aastal astus ellu üks Nokia kontserdisaali täis suhtekorraldajaid.
Neid suhtekorraldajaid tuleb väga paljudest meie kõrgkoolidest välja. Küsin, kas see on akadeemiline kõrgkool? Mina näen, et kui meil on akadeemiline kõrgkool, et see on siis teadusülikool, mille põhi on teadus. Ja see nõuab juba võimekust.
Mida sa tahad, et näärivana sulle tooks?
Soovin, et ta tooks mulle, minu sõpradele ja lähedastele kõigile head tervist.
Ja-jah. Ma räägin materiaalsetest unistustest.
Materiaalsetest asjadest… Minu armastatud sibulõunu. Ja Tartu ülikooli noorteadlastele raha.
Sa oled astrofüüsik ehk kosmosemutt, ütle mulle, mis on aastal 2011| toimunud meie kohal taevas? Kas aastal 2012| tuleb kauaoodatud maailmalõpp?
Maailmalõpp tuleb 4 miljardi aasta pärast, kui päike on ära põletanud kõik oma süsivesiniku. Ja siis ta paisub ning me satume küllaltki sooja keskkonda, umbes 2000 kraadi. Siis on meil mõnus olla, sest see lahendab kütteprobleemi. On ka teine võimalus, et enne seda hakkab päike kõvasti oma tuule tugevust suurendama, näiteks päikesetuult tuleb viis korda rohkem. Siis puhub see meid kuhugi Jupiteri taha. Siis on jällegi kütmisega väga suured probleemid.
