See on kurb, kui aastal 2009| näeb asja, mis on ilmselgelt lavastatud aastal 1934… või 54, või 74. Siin enam vahet pole. Ja lavastatud kuskil Kükametsa Seltsimajas. Lavastust, kus ei ole MITTE ÜHTEGI ideed. Absoluutselt mitte ühtegi. Mõtet, mida tänapäeval ka võiks mõtteks lugeda-pidada. Ka siis, kui väga tahta.
Ja-jah, kuulujutud selle ?anri surmast, vähemasti selle näite varal, ei ole liialdatud. Isegi natukene mitte. See on umbne, tolmune, ennastimetlev, enesekeskne, nõme, papine, mõttetu, ülbe, ja lõppkokkuvõttes vastik teatriõhtu.
Küllap on nii, et ooper on artistile raskeim ?anr – laula, liigu, mängi, ole kohal. Aga millegipärast on jätkuvalt nii, et arvatakse, et piisab ainult laulmisest. Pane silmad kinni ja kujutle. Loe enne libreto või “Kameeliadaam” läbi. Sel juhul samas, piisaks ju kodusest plaadimasinast. Ja laulavad oma ala asjatundjad. Placido Domingo ja Maria Stratas näiteks.
Mitte ei pea minema Vanemuisesse ja vaatama äratäksitud värviga puutoole, tolmuseid puhvis kostüüme, ja muidu ka ennast halvasti tundma. Ei pea ju.
Võeh! Tulge mõistusele! Hakake elama! Hakake lavastama! Või palgake lavastaja, kes on lavastaja! Usaldage oma publikut! Hurjuh!