MÕTTETUTE RIIKIDE AABITS: Et maailmas pole ühtki mõttekat riiki, tutvustab Toomas Kümmel kõiki riike järgemööda. Seekord tutvustame skisofreenia vormi, millel on geograafiline dimensioon. Tere tulemast vendadesse Koreadesse!
„Mõttetute riikide aabitsa“ esimeses tsüklis rääkis meie seast lahkunud Hardo Aasmäe riigist, mis on veelgi hullem kui hullumaja ise. „Palju koledamaks muutuks olukord, kui hullumaja asemel oleks vangimaja. Pealegi – näiteks kui vangimajaks oleks terve riik. Kui soovite midagi niisugust kogeda, siis olete teretulnud Põhja-Koreasse.“
Aga kui vangimaja asub ühes suures kortermajas, kus selle kõrval peavad elama täiesti normaalse elukorraldusega vabad inimesed? Või kui ühes suguvõsas on pooled selle liikmed vangimajas ja pooled on kõrvalkorteri vabad inimesed, kes toodavad tervele maailmale autosid ja televiisoreid?
Seekord räägime skisofreenia vormist, millel on geograafiline dimensioon. Selle ohtliku, kuid täiesti mõttetu nähtuse nimi on Korea.
Naisest, karust ja Koreast
Oma eelajaloolise riigi Gojoseoni teket teavad Korea teadlased aasta täpsusega, 2333. aastal eKr. Sa kurat!
Eriti usaldusväärseks muudab selle täppisteaduse asjaolu, et muistsele Korea riigile pani aluse naine-karu ja taevase olevuse kooselust sündinud Dangun Wanggeom. Vähe sellest, Põhja-Korea diktaator Kim Il-sung nõudis oma teadlastelt tõestust, et Dangun ei olnud mitte mingi legend, vaid tõeline ajalooline isik. Diktaatori soov täideti ning Põhja-Korea teadlased leidsid Danguni haua tema säilmetega.
Lõuna-Koreas suhtutakse sellesse muidugi skeptiliselt, kuid ka seal on ametlikult Korea riikluse ajaarvamise aluseks Danguni rajatud Gojoseon. Danguni loodud eelajaloolise riikliku moodustisega Gojoseon (Tšoson) ei ole tegelikult selge mitte midagi. Isegi Gojoseoni asukoht ei ole täpselt teada. Arvatakse, et see asus ainult Korea poolsaare väikesel põhjaosal ning hõlmas suurt osa edelas praeguse Venemaa Kaug-Idast ja Mandžuuriast. Algselt oli Gojoseon ilmselt lõdvalt seotud hõimuliit koos autonoomsete linnriikidega. Tsentraliseeritud riigiks kujunes Gojoseon 4. sajandil eKr. Aastal 108 eKr vallutas riigi Hiina impeeriumi Hani dünastia.
Meie ajaarvamise alul tekkis Korea poolsaarel kolm hõimuliitu, millest kujunes ka kolm varafeodaalset riiki – põhjas Goguryeo (Kogurjo), kagus Silla ja edelas Baekje (Pekšte). Nende eeskujuks oli Hiina ja sealt võeti üle ka ideoloogia – alul konfutsianism, 4.–6. sajandil budism. Kolme riigi omavaheline võitlus lõppes 7. sajandi teisel poolel Hiinaga liidu sõlminud Silla võiduga, mis alistas pea kogu Korea poolsaare. 10. sajandi alul lagunes Silla mitmeks riigikeseks.
Nimetus Korea on iseenesest kokkuleppeline, mitte ajalooliselt kujunenud. Põhja-Koreas on kasutusel nimetus Gojoseon, Lõuna-Koreas Hanguk. Ühtset nimetust oli vaja pärast teist maailmasõda, kui päevakorral oli Jaapani okupatsioonist vabastatud Korea moodustamine iseseisva riigina.
17. sajandil isoleeris riik end täielikult välismaailmast. Alles 19. sajandi viimasel veerandil avaneti kaubavahetuseks muu maailmaga. Mõjuvõimu pärast Korea üle lükkas Jaapan kõrvale Hiina. 1905. aastal kuulutas Jaapan Korea oma protektoraadiks ja 1910. aastal annekteeris täielikult.
Kaks Koread, kaks juhti
1943. aasta Kairo deklaratsiooniga teatasid USA, Suurbritannia ja Hiina, et Korea tulevik on vaba iseseisev riik. USA ja Nõukogude Liit saavutasid kokkuleppe, et riik jaotatakse üleminekuperioodil mööda 38. paralleeli kaheks tsooniks. Augustis 1945 sisenes Punaarmee Korea pinnale, USA relvajõud maabusid Korea poolsaare lõunaosas septembris.
USA – Nõukogude Liidu ühiskomisjon kogunes Seoulis 1946. aasta märtsis, et arutada kogu Koreale ajutise valitsuse moodustamise põhimõtteid, mis rahuldaksid mõlemat poolt. Kuid ka komisjoni läbirääkimiste teine voor 1947. aastal ei toonud tulemust. 1947. aasta septembris arutas ÜRO julgeolekunõukogu USA ettepanekul vabade valimiste korraldamist Koreas ÜRO egiidi all. Kuid Nõukogude Liit keeldus tema poolt kontrollitud Korea põhjaosa valimiste läbiviimisest ja ÜRO vaatlejate lubamisest valimisi vaatlema. Nii toimusid esimesed vabad valimised 15. augustil 1948 ainult USA hallatud Lõuna-Koreas. Esimeseks presidendiks valiti Syngman Rhee.
Syngman Rhee astus poliitikasse väga noorelt. Juba 21-aastasena ühines ta liikumisega, mis nõudis reformide läbiviimist Koreas. Pärast Jaapani-Hiina sõda 1894–1895 muutus Korea faktiliselt Jaapani protektoraadiks. Syngman Rhee liitus Jaapani-vastase vabadusliikumisega. 1919–1925 moodustas ta Hiinas Korea ajutise valitsuse, mida toetasid kõik Korea iseseisvusmeelsed poliitilised jõud.
Põhja-Koreas andis Nõukogude Liit võimu kommunistide kätte. Juba 1946. aasta alul oli moodustatud ajutine valitsus. Kommunistlik režiim vormistati ametlikult 9. septembril 1948 valimiste nime all kõrgemasse seadusandlikku kogusse. Seejärel kuulutati välja uue riigi – Korea Rahvademokraatliku Vabariigi sünd eesotsas peaministri Kim Il-sungiga.
Kim Il-sungi õiget elulugu on võimatu esitada, sest Põhja-Koreas tehti sellest peaaegu jumalik kangelasmüüt. Igal juhul kolisid tulevase diktaatori vanemad 1920. aastal Hiina Mandžuuriasse ja Kim Il-sung alustas seal kooliteed. Juba kooli vanemates klassides astus ta kohaliku põrandaaluse Hiina komsomoli rakukese loodud marksistlikku ringi, 17-aastasena pandi ta selle eest vangi, kus istus poolteist aastat. Kim Il-sungi rühmal õnnestus põgeneda jaapanlaste eest Nõukogude Liidu territooriumile. Seal organiseeriti kaks suurt baasi Mandžuuria partisanidele, kust need tegid reide Jaapani poolt okupeeritud aladele Hiinas ja Koreas.
Nõukogude Liidus said korea partisanid sõjalise väljaõppe ja ideoloogilise ajupesu kui tulevane juhtiv kaader kommunistliku Korea valitsemiseks. 14. oktoobril 1945 toimus Punaarmee poolt hõivatud Põhja-Korea pealinnas Pyongyangis ühel staadionil pidulik miiting Punaarmee auks. Miitingu peaesineja, Nõukogude 25. okupatsiooniarmee juhataja kindralpolkovnik Tšistjakov esitles rahvale Kim Il-sungi kui „rahvuskangelast“ ja „kuulsat partisanijuhti“. Sellega pani Stalini režiim aluse Kim Il-sungi perekonna valitsemisele kommunistlikus Koreas.
Korea sõda
Mõned ajaloolased on tänaseks ilmutanud küllalt veenva versiooni, et just Koreas tahtis Stalin alustada kolmandat maailmasõda USA ja tema lääneliitlaste vastu. Ei olnud ju saladus, et Stalin oli oma vallutuste ulatusega pärast Teist maailmasõda rahulolematu.
Praeguseks on jõutud ühele meelele, et Stalin otsustas sõjalise kallaletungi Lõuna-Koreale märtsis 1950, kui ta kohtus Moskvas Kim Il-sungiga. Kohe alustati Lõuna-Korea vastast poliitilist õõnestustegevust. 1950. aasta mais Lõuna-Koreas toimunud parlamendivalimistel olid kommunistlikud parteid küll keelatud, kuid paljud nende Põhja-Koreast suunatud ja kontrollitud liikmed kandideerisid sõltumatutena ja saavutasid 60% parlamendi kohtadest. Peaminister Syngman Rhee meelekindlus nurjas plaani Lõuna-Korea poliitilisest ülevõtmisest, ta andis kommunistidele ja Põhja-Korea agentidele vastulöögi. Paljud kommunistid põgenesid Põhja-Koreasse. Kuid see andis ka lääneriikide vasakpoolsetele võimaluse süüdistada Syngman Rheed autoritarismis ja repressioonide korraldamises oma poliitilistele vastastele.
25. juunil 1950 tungisid Põhja-Korea väed hoiatamata Lõuna-Koreale kallale. Sõjaks hoolikalt valmistunud Põhja-Korea saavutas suurt edu, juba sõjategevuse viiendal päeval vallutasid kommunistlikud väed Lõuna-Korea pealinna Seoli.
Lõuna-Koreale läksid ÜRO vägede egiidi all appi USA, Suurbritannia ja teiste lääneliitlaste relvaüksused. Sõjaline õnn pöördus mitmel korral, kuid lõpptulemusena jäi kehtima kahte Koread lahutav piir mööda 38. paralleeli. Vaherahu sõlmiti 27. juulil 1953. ÜRO andmetel olid Lõuna-Korea inimkaotused 350 000 inimest ja Põhja-Korea kaotused koguni 1,5 miljonit inimest.
Mõlemad Koread
Kõik järgnev on kujukas näide sellest, kuidas Lõuna-Korea muutus tasapisi autoritaarsest tugeva korruptsiooni, kindralite suure mõjuvõimu ja oligarhide ühiskonnast täiesti normaalseks, majanduslikult kõrgelt arenenud demokraatlikuks riigiks ning Põhja-Korea päriliku diktaatoriga maailma üheks kõige inimvihkajalikumaks vanglarežiimiks, kus nälg, keskaegsed brutaalsed piinamismeetodid ja kõikide teiste tuumapommiga ähvardamine on ühiskonna normaalne seisund. Ei saa jätta mainimata, et kui Lõuna-Korea on sealjuures maavaradelt väga vaene, siis Põhja-Korea vastupidi väga rikas.
Kahe Korea rahvaarv on kokku 75 miljonit inimest (Lõuna-Korea 50 miljonit ja Põhja-Korea 25 miljonit elanikku), mis Euroopa mõistes tähendab suurriiki. Aasias jääb Korea kõvasti alla Jaapanile (126 miljonit elanikku) ja on päris väike võrreldes Hiinaga (1,4 miljardit elanikku).
Tänane Põhja-Korea
Kim Il-sung kaldus esimestel võimuaastatel Hiina poole. Talle ei meeldinud pärast Stalini surma Nõukogude Liidus toimunud muutused ja isikukultuse kritiseerimine. 1960. aastate keskpaigast laveeris ta osavalt Hiina ja Nõukogude Liidu vahel, et mitte jääda ilma mõlema toetusest ja otsesest majanduslikust abist. „Suur juht ja õpetaja“ suri 8. juulil 1994. „Igavene president“ puhkab igavest und mausoleumis. Tema sünnipäeva aga tähistatakse riigis jätkuvalt igal aastal päikese päevana. Varakult oli ta korraldanud võimu üleandmise oma pojale Kim Jong-ilile, kes jätkas isa rajatud teed riigi muutmiseks nälgivaks vangilaagriks. Ta suri 17. detsembril 2011.
Võimu päritavus jätkus. Kim Jong-ili kolmandast abielust oli sündinud noorim poeg Kim Jong-un. Teda koolitati nooruses Šveitsis. Ka teda valmistati võimu ülevõtmiseks ette. Juba aasta enne surma tegi Kim Jong-il oma nooremast pojast kindrali.
Kim Jong-uni vägitegudest tuleb esile tõsta kahte: arulagedat tuumamuskli kasvatamist ja oma vanema venna kõrvaldamist. Kim Jong-nami mõrvasid Põhja-Korea agendid 2017. aastal Malaisias Kuala Lumpuri lennujaamas. Diktaatori Hiinas elanud vanemat venda peeti avatumaks ja mõõdukamaks.
Põhja-Korea tuumaprogrammiga alustati pärast Korea sõda juba 1950. aastatel loomulikult Nõukogude Liidu abiga. Tuumaprogrammi praktilise elluviimiseni jõuti 1970. aastatel. Suitsukatteks liituti 1974. aastal rahvusvahelise aatomienergia agentuuriga (IAEA). Põhja-Koreale tehti ettepanek loobuda tuumarelva väljatöötamisest, katsetustest ja hoidmisest. Riiki lasti sisse IAEA inspektorid olukorraga tutvumiseks. 1985. aastal ühines Põhja-Korea ka 1968. aastal sõlmitud tuumarelvade leviku tõkestamise (NPT) lepinguga.
2002. aastal teatas Kim Jong-il oma tuumaprogrammi arendamise jätkamisest, riigist aeti välja IAEA inspektorid. President George W. Bushi ajal olid suhted USA ja Põhja-Korea vahel järsult halvenenud. 2006. aasta sügisel teatas Põhja-Korea esimesest tuumapommi maa-alusest katsetusest. Sellele järgnesid teine ja kolmas katsetus 2009. ja 2013. aastal. Põhja-Korea ähvardused ja tuumapommiga vehkimine on olnud ka selle riigi välispoliitika üks kindel element. Taolistest ähvardustest loobumise hinnaks on tavaliselt nälgiva rahva toidu- ja muu majanduslik abi teistelt riikidelt: toitke meie rahvast ja meie ei lase teil tuumapommiga pead otsast. Siiani kukuvad Põhja-Korea tuumapommi kanda võivad raketid õnneks riigi lähedale rannikumerre, kuid mine tea, millal neil mõne raketi katsetus õnnestuda võib ja see kaugemale lendab.
Tänane Lõuna-Korea
Tänapäeva Lõuna-Korea on Jaapani eeskujul arendanud majandust, riigis on vähemalt neli maailmaklassi globaalset suurkorporatsiooni: Samsung, Hyundai, Daewoo ja LG. Lõuna-Korea suurfirmad kuuluvad üldjuhul perekondadele. Lõuna-Korea toetab oma suurkorporatsioone igati ka riiklikult. Kindralid, suurkorporatsioonide omanikud ja poliitikud on tihedalt omavahel põimunud, mis tekitab aeg-ajalt suuri korruptsiooniskandaale. Viimane neist viis lausa riigi presidendi tagasiastumiseni.
Lõuna-Korea lühikeses ajaloos eristatakse kuut valitsemisperioodi. Esimest vabariiki tähistab Syngman Rhee valitsemisaeg 1948–1960. Esimene vabariik kukutati 1960. aasta aprillirevolutsiooni käigus.
1960. aasta märtsis toimusid Lõuna-Koreas järjekordsed presidendivalimised. 84-aastane Syngman Rhee esitas juba neljandaks ametiajaks oma kandidatuuri. Opositsioon süüdistas võimu valimistulemuste võltsimises, algasid ulatuslikud rahutused. Need hoogustusid pärast seda, kui rahutustes sai surma üks tudengist meeleavaldaja. Võimud püüdsid toimunut maha vaikida, kuid 19. aprillil toimus Seoulis veelgi suurem meeleavaldus, mille käigus sai meeleavaldajate ja politsei vahelistes kokkupõrgetes surma 125 inimest. Esiplaanile tõusis meeleavaldajate nõudmine presidendi tagasiastumiseks. Pärast seda, kui sõjavägi keeldus meeleavaldajate pihta tulistamast, läks kontroll Seoulis sisuliselt opositsiooni kätte. 28. aprillil vallutasid ülestõusnud Seoulis presidendipalee, Syngman Rhee põgenes USA sõjaväelennukil riigist.
Pärast paar aastat kestnud segadusi haarasid jämeda otsa sõjaväelased. 1962. aastal valiti presidendiks Park Chung-hee. Teda peetakse radikaalsete majandusreformide elluviijaks, nn Korea majandusime peaarhitektiks, kuid ka autoritaarseks juhiks, kes ei põlanud repressioone poliitiliste vastaste suhtes. Presidendina suutis ta riigi viia fantastiliste majandusnäitajateni. Kui 1960. aastatel oli majanduse juurdekasv keskmiselt 25% aastas, siis 1970. aastatel koguni kuni 45%.
Lõuna-Korea põhiseadus võimaldas presidendil valitseda kuni kaks ametiaega, kuid Park Chung-hee suutis läbi viia muudatuse ja ta valiti 1971. aastal kolmandaks ametiajaks presidendiks. Seejärel kuulutas ta riigis välja eriolukorra, ajas parlamendi laiali ja peatas põhiseaduse toimimise. Võeti vastu uus põhiseadus, mis suurendas presidendi võimu ja andis presidendivalimised erilise valimiskogu pädevusse. Sellega seadustas Park Chung-hee autoritaarse režiimi. 1970. aastate lõpul algasid tudengite massilised väljaastumised režiimi vastu. 26. oktoobril 1979 lasi Lõuna-Korea luure keskagentuuri juht president Park Chung-hee maha. Siiani ei olda üksmeelel, kas see oli vandenõu või isiklik kättemaks.
Järgnenud kaheksa aastat märgivad Lõuna-Korea arengus põhimõttelist heitlust sõjaväelise režiimi ja demokraatliku ühiskonna toetajate vahel. Kõik kulmineerus demokraatide võiduga, 1987. aastal toimusid Lõuna-Koreas taas demokraatlikud valimised. Kuues vabariik märkis üleminekut demokraatlikele valimisvormidele. 1992. aastal valiti esimese tsiviilisikuna presidendiks Kim Young-sam.
Näis, et Lõuna-Koreas on poliitilised jamad nüüd lõppenud, kuid ei. 2012. aasta parlamendivalimistel saavutas Korea vabaduse partei eesotsas oma liidri Park Geun-hyega suure võidu. See avas talle tee samal aastal toimunud presidendivalimistele, kus ta ka võitis. Park Geun-hyest sai esimene naispresident Korea ajaloos. Kuid mitte see ei ole oluline, Park Geun-hye on Lõuna-Korea legendaarse autoritaarse presidendi Park Chung-hee tütar. Seetõttu on mõistetav, miks vasakpoolsed kartsid tema puhul isa autoritaarsete kommete väljalöömist. Kuid jamad ilmnesid hoopis mujal. Novembris 2016 otsiti läbi Samsungi kontorid. Uuriti, kas Samsung andis raha presidendi lähedase sõbra Choi Soon-sili tütrele. Teda süüdistati presidendiga sõpruse ärakasutamises poliitikasse sekkumisel ja äridest annetuste lunimisel.
Detsembris 2016 hääletas parlament presidendi tagandamise poolt ja 10. märtsil 2017 jõustas tagandamisotsuse põhiseaduskohus.
Uueks presidendiks valiti inimõigustele keskendunud jurist Moon Jae-in. Ta on vasakpoolsete vaadetega, pooldab tihedamaid sidemeid Põhja-Koreaga, suurkorporatsioonide mõjujõu kärpimist. Moon Jae-in on lubanud isegi kaaluda loobumist USA raketitõrjesüsteemist THAAD, kuna see peaks avama tee kõnelusteks Põhja-Koreaga. Nendele lootustele vastukaaluks võiks aga tuua Põhja-Korea sõjaväe ühe viimase avalduse stiilinäite: „Meie armee vankumatu tahe on halastamatu vastulöök ning muuta (Lõuna-Korea) tulemereks ja tuhahunnikuks hetkel, kui me saame käsu seda teha.“
Korea skisofreenia kestab ja lõppu ei paista.
