HARULDANE INIMENE: Viru Folgil saab kuulata kava Peeter Kopvillemi (19. august 1954 Montréal – 10. mai 2016 Toronto) loomingust, kes on koduse muusikamaastiku üks omapärasemaid nägusid. Äsja 60. sünnipäeva tähistanud kitarrist Riho Sibul meenutab oma sõpra – muusikut, ajaloolast ja ajakirjanikku.
Tutvusin Peeter Kopvillemiga 1988. aasta suvel, kui tema bänd Eestis käis. Tihedam läbikäimine hakkas 1989, ajal, mil me Ultima Thulega Kanadat väisasime. Siis lubas ta lahkelt mulle oma kitarri ja võimendust. Ning me jäime kuidagi pikemalt vestlema, ühest ja teisest, ja saime väga hea klapi.
Liiga päevitunud kuu
Mõned kuud hiljem käisin taas Kanadas – Ultima Thulega ingliskeelset plaati tegemas – ja Kopvillem kirjutas ingliskeelsed tekstid ning viibis meiega ka stuudios. Et ma ikka laulaks inglise keeles nii, nagu peab! Mis omakorda kukkus välja küllaltki karmilt ja naljakalt ka. Üks laul jutustas kuust ja ma mäletan, kuidas ta sealt kontrollruumist hõikas: ei, ei-ei, see ei lähe mitte – sa laulad, nagu oleks liiga päevitunud kuu. See laul jäigi ära, sest ma ei suutnud seda neli korda järjest ühtemoodi laulda.
Aga Peeter Kopvillemi muusikat teadsin mõnevõrra varem: 1984 oli ta andnud välja plaadi „Kuku sa kägu“ ning see võis olla 1985 või 86, kui mina seda kuulasin.
Ajapikku saime lähedasteks sõpradeks. Haruldane inimene. Tema ajakirjanikutööst teatakse võibolla vähem, ehkki ma arvan, et selles valdkonnas pole ükski eesti soost inimene sama kaugele jõudnudki. See oli päris ajakirjandus – mõned inimesed meil siin veel mäletavad, misasi see üldse on.
Aga Peeter teenis mõnda aega professionaalse muusikuna ka leiba, ta on sellest epohhist omal ajal kõvasti lõbusaid lugusid rääkinud. Kui tulid pere ja muud asjad, siis enam moosekandi teenistusest hästi ei piisanud. See on nagunii raske leib, kui sa ei ole just superstaar.
Huumorimeel, must ja kuiv
Hästi on teada ka Peetri isa Olaf Kopvillem (1926–97), kes on väliseestlasena eestikeelse publiku südamed võitnud kupletistina. Ja muidugi sattusid tema plaadid ka Eestisse. Ma arvan, et mu vanem vend tõi kuskilt selle lindi, ma võisin ise olla ehk 10- või 12aastane, ehk kusagil 1968–69.
Ja Olaf oli muidugi võimas. Kui paljud inimesed neid plaate teadsid? Mine võta kinni. Eks neid lindistati kümnete kaupa ümber, Olaf oli sel ajal ikkagi väga oluline mees.
Ma usun, et Peetri võrratu huumorimeel pärines just isalt. See oli üsna kuiv ja teinekord ka üsna must.
Kui ma Peetriga tuttavaks sain, oli Ultima Thule juba mingil määral Torontosse, Kanada eestlaste juurde jõudnud. Nad olid seal kuidagi rõõmsalt üllatunud, et – ohoo! – see kõlab nagu – nende mõistes – popmuusika. Ja see omakorda kõlas minu jaoks väga suure kiitusena. Hiljem käisin veel kaks korda seda ingliskeelset plaati tegemas, millest lõpuks asja ei saanudki. Ent sel ajal oli meil pikalt aega rääkida – elust ja armastusest ja kõigest muust.
Vaid kaks plaati
Kui Peeter paar aastat tagasi suri, sai tehtud Kumus tema mälestuskontsert. Eks see idee sündis samaaegselt paljude inimeste peas. Ja kui nüüd Viru Folgi inimesed küsisid, kas ei võiks sealgi Kopvillemi kava esitada, olime muidugi rõõmuga nõus. Väga oluline on ka see, et kohale tulevad isegi Peetri tütred.
Peeter Kopvillemi lugudest ongi avaldatud vaid kaks plaati, ehkki ise olen kuulnud ka laule, mida ei leidu ühel ega teisel. Samas ei kippunud ta väga neid asju, mis valmis polnud, kusagil upitama. Ent eestlaste kogunemisel mängitakse teda ikka.
Ning vast veel midagi: tema isa kupleed tekitasid paljudes inimestes probleeme, sest see oli huumor, mida võeti liiga kergekäeliselt kergemeelsena. Ja kui Olaf Kopvillem 1960ndatel Eesti NSVd külastas, ei vaadatud sellele välis-Eestis eriti hea pilguga. Et kuidas sa okupeeritud kodumaale lähed!? Selliseid inimesi, kes siin käisid, kiputi läänes tihtipeale ka agentideks pidama.
Omadussõna „haruldane“
Peeter tarvitas vahetevahel millegi iseloomustamiseks sõna „haruldane“ – haruldase kõlaga pill, haruldase kõlaga võimendus, haruldane raamat, haruldane plaat…
Ta oli ise haruldane inimene, haruldase kõlaga, haruldase huumoriga.
Ning kuna mina olin tema esimest plaati meie tutvumise ajaks kuulanud ja kiitma kippusin, vaatas ta mind selle peale lihtsalt üle prillide ja ühmas midagi pilkavat. Tol ajal, mil me proovisime laulda inglise keeles nii tema sõnu kui ka Krista Kaera tõlkeid, võõrustas mind tema pere – ma magasin nende keldrikorrusel, mille seinad olid täis riiuleid ja need omakorda raamatuid Ameerika kodusõjast – see oli ajaloolasena ta erihuvi. Seal ta seletas mulle, millest räägib The Bandi laul „The Night They Drove Old Dixie Down“. Loomulikult Ameerika kodusõjast. Ta seletas mulle paljutki.
Tema lauludest on mulle kõige lähedasem vist „Läbi päeva ja öö“. See laul on minu meelest tema kõige ilusam ja kõige valusam. Haruldane laul.
Peeter tegi palju. Ta hoidis Eestit.
- lugu
Aeg kaob, laulud jäävad
PUUPÜSTI TÄIS SAALID: Rein Lang meenutab, kuidas Eesti üks enimloetumaid ajakirjanikke (Maclean’sis lugesid teda miljonid) oma muusikaga siia jõudis.
Aeg teeb oma töö. Ma ei suuda enam meenutada, kuidas algas minu sõpruseks üle läinud tutvus Peeter Kopvillemiga. Ülikoolis, eelmise sajandi kaheksakümnendatel, olid meil peas tema isa, Olaf Kopvillemi legendaarsed kupleed. Ja siis, vabanemise tuules tõi keegi mulle Olafi poja Peetri plaadi ja ütles, et oleks ju tore, kui see bänd esineks Eestis.
Tuur oli vägev
Nii see asi siis arenema hakkas. Mingil hetkel tuuritaski Peeter oma pesueht eesti bändiga mööda Eestit. Koos Vanaviisiga. Puupüsti täis saalid, püsti seistes aplodeeriv publik – mida üks promootor ikka muud tahta oskab! Nüüd, aastaid hiljem, tundub mulle korraldajana, et siinse publiku südame sulatasid mitte üksnes Peetri imeilusad eestikeelsed lood, vaid äratundmine, et kusagil seitsme maa ja mere taga, kuhu siis lihtsurelik ei lootnudki kunagi pääseda, elavad eesti noored mehed, kes räägivad ja laulavad eesti keeles eesti hingest ja hingele.
Tuur oli vägev, Linnahallis salvestati üks lugu, tehti plaane, aga ühel hetkel startis lennuk. Meie plaanid teoks ei saanud, järgmist turneed ei tulnud ja plaadid jäid ilmumata. Peeter sukeldus oma töösse Maclean’sis, olles vististi kõige kaugemale jõudnud eestlasest ajakirjanik maailmas – tema kirjutatud ja toimetatud juhtkirju lugesid miljonid.
Mina alustasin Kuku raadioga ja nii see ind Peetrist ja bändist Eesti staar teha vaikselt raugeski.
Vaba Euroopa ja Kuku
Ja siis põrutas välk otse tuppa: Peeter määrati Raadio Vaba Euroopa eesti toimetuse juhiks Münchenis. Sellega tihenes ka meie suhtlus. Kuku sõlmis Vaba Euroopaga lepingu eestikeelsete saadete edastamiseks ja meie pidime Peetriga tagama, et sellel oleks mõte ja tähendus.
Oligi.
Aga see tähendas ka omavahelist suhtlust ja vahel vaidlustki selle üle, mida eesti raadiokuulaja tegelikult vajab ja tahab.
Peeter ei saanud olla eestikeelse toimetuse juht kuigi pikalt. Ameeriklased kolisid Vaba Euroopa Münchenist Prahasse ja Peeter naasis Torontosse, Maclean’si. Prahas võttis toimetuse ohjad üle Heiki Ahonen ja koostöö Kuku raadioga jätkus. Peetrile tegin ma aga ettepaneku kolida perega Eestisse ja tulla partneriks raadioäris. Peeter mõtles, aga ei tulnud. Elas kaasa.
Peeter Kopvillem on kirjutanud rea väga ilusaid lugusid, mida üsna sagedasti ka mängitakse. Loodetavasti veel aastate pärastki. Siis mäletavad tema üliolulist rolli eesti ajakirjanikuna vaid professionaalid. Nii see kord juba on: aeg kaob, laulud jäävad. Ajalehega saab aastate pärast tuldki hakatada, raadiosaated on ka selles osas kasutamiskõlbmatud.
- lugu
Tasapisi vaikselt harida
Heiki Ahonen räägib, kuidas ta Peeter Kopvillemiga Raadio Vaba Euroopa eesti toimetuses trehvas ning läbi käima hakkas.
Mida ma oskan öelda Peeter Kopvillemi kohta? Kena inimene oli, kohe väga kena. Ma ei mäleta, et ta oleks kunagi pahuras tujus (aga küllap ta vahel oli) seda välja paista lasknud.
Raadio Vaba Euroopa eesti toimetuses oli ta ilmselt ainus päris ajakirjanik ja ka seda ei andnud ta kunagi üleolekuga teada, vaid püüdis tasapisi meid kõiki vaikselt harida. Malbelt ja tasase häälega. Mind kohe kindlasti.
Enne Peetri toimetuse juhatajaks tulekut ma teda ei tundnud, aga teineteisemõistmise leidsime vist juba tema saabumise päeval, kui enam-vähem kogu toimetusega tema saabumist tähistasime. Mitu aastat, mis me koos töötasime, on jäänud mällu äärmiselt meeldiva ajana. Ja lõpuks on tõenäoline Peetri osa ka minu Raadio Vaba Euroopa eesti toimetuse juhatajaks saamisel, kuigi teine kandidaat oli õige passiga (RVE toimetuste juhid olid kõik Ameerika Ühendriikide või Kanada passiga) ja minust palju kõrgemini haritud.
Viimati kohtusin Peetriga 2007. aastal, kui koos sõber Riho Sibulaga tal Torontos külas käisime. Ta oli ikka endine.