BÜROKRAATIA LÖÖB ETTEVÕTJAT KUVALDAGA: Majandusajakirjanik Erik Aru tahaks ühest küljest Reformierakonnale õnne soovida, et nad arenevad. Teisalt tundub talle aga, et nad arenevad vales suunas. Vähemalt käibemaksupoliitika osas.
Sügistalvise Eesti ettevõtlusmaastiku kuumim teema on kindlasti käibemaksuseaduse muutmisega seonduv. Seaduseelnõu seletuskirjas on ühe punktina ära toodud ettevõtetele soetatud autode käibemaksu korra muutmine, sest „sõiduautode omatarbeks kasutamist on raske kontrollida ning seda kasutatakse ära maksukohustuse vähendamiseks“. Autot ma kunagi osta ei kavatse, ei endale ega firmale, seepärast on mulle põnevam hoopis teine punkt, mida kirjeldatakse järgnevalt: „Käibemaksupettuste vähendamise ning käibemaksu kontrolli tõhustamise eesmärgil kavandatakse eelnõuga käibedeklaratsiooni lisa vormi kehtestamine.“ Ehk siis käibemaksudeklaratsiooni täites tuleks eraldi kirja panna tehingupartnerid, kellega selles kuus vähemalt tuhande euro eest äri sai aetud.
Seletuskirjas leidub ka oma lapsemeelsuses armas märkus, et säärase reegliga „ei koormata väiksemaid ettevõtteid“. Selline naiivsuse ilming tekitab tahtmise veidi ametnike ja poliitikute maailmapilti avardada.
Kari treenitud ahve
Päris väikeses ettevõttes täidab sageli maksuaruandeid omanik ise ning see on paras töö ja vaev, arvestades seda, et maksu- ja tolliameti veebis täidetavad ettevõtte maksudeklaratsioonid on klassikaline näide sellest, mis juhtub, kui itimees ja riigiametnik kahe peale kasutajaliidest disainivad. Internetis on ruumi küll, kui keeruline oleks siis vormi TSD lisa 1 rea 7.13 juurde kirja panna, mis pagana asi see on? Aga eks harjutamine teeb meistriks ja ehk umbes poole aastaga kulub inimesele pähe, mis lahtrisse midagi kirjutama peab. Nii askeldavadki ettevõtjad maksuameti veebis nagu kari treenitud ahve. Ja kui mõne tavapärasest erineva maksuregulatsiooniga liigutuse teevad, peavad uue triki ära õppima.
Natuke suuremas ettevõttes on deklaratsioone täitma palgatud raamatupidamisfirma, kes kindlasti esitab jupp maad suurema arve, kui mõnekümnest kirjest kasvõi üks lisakäsitlust vajab. Mis seal ikka, raamatupidajad saavad tööd ja leiba juurde. Rõõmustagem sellegi üle.
Küll ei taha mõelda, mida hakkab peale mõni väikese poe või baari pidaja. Tuleb näiteks sell kõrtsi, tellib neli pudelit Dom Pérignoni ja maksab oma firma kaardiga. Ja ongi ettevõtetevaheline tehing.
Komöödia ja tragöödia ühinemine
Tegelikult tuleks Reformierakonnale (vabandust, kui eksin, kuid mulle on jäänud mulje, et tegu on eeskätt just selle liikumise projektiga) õnne soovida, et nad oma majanduslugemuses on jõudnud kaugemale Milton Friedmani ja Friedrich Hayeki populaarteaduslikest teostest, millega kõik Eesti parempoliitikud vehkida armastavad (kui paljud neid tegelikult lugenud on, see on muidugi ise teema, aga see selleks).
Plaanitav seadusemuudatus tekitab vägisi kahtluse, et vähemalt keegi meie suuremas valitsusparteis on tutvust teinud New Yorgi ülikooli majandusprofessori William Baumoli ettevõtlusteooriaga*.
Kui Baumoli teooria lühidalt kokku võtta, on ettevõtja inimene, kes võtab ette asju, mis talle kasu toovad. Õiguslikus vaakumis viibides pole tema jaoks tingimata erilist vahet, kas tegeleda maanteeröövide või startapindusega – ta valib selle, mis paremat teenistust pakub. Riigi roll olekski luua keskkond, kus maanteeröövli elu on muudetud võimalikult ebamugavaks, ja tootlik ettevõtlus võimalikult ladusaks, et ettevõtlikud hinged ikka õigele rajale suunata.
Nagu varem オンライン カジノ Friedmani ja Hayekiga, on ka see idee suudetud eestlasliku põhjalikkusega viia piirini, kus komöödia ja tragöödia ühte sulavad. Igatahes on kõrva taha pandud see, et ettevõtja on a priori suller, ja tõmmatud sellest järeldus, mis Baumolile endale tõenäoliselt kuigivõrd ei meeldiks – tuleb rohkem kontrollida.
Lisakoorem ettevõtjale
Muidugi, rikutum inimene võiks mõelda, et asi pole mitte majandusteooria sügavamas tundmises, vaid tegu on hariliku postkommunistliku mõttelaadiga, kus kõiki (ja iseäranis ettevõtjaid) kahtlustatakse kaabakas olemises. Vähem rikutud mõtleja aga ehk arvaks, et oleme tunnistajaks protestantliku õiglustunde märatsemisele, mis nõuab garanteerimist, et igaühele pedantselt tõepoolest tema õiglane jagu mõõdetaks.
Aga olgu algne ajend sündinud millest iganes, lõpptulemusena lisandub järjekordne reegel, millega riik inimeste tegevust kontrollida püüab (ja mis tekitab äärmiselt huvipakkuva andmebaasi sellest, kes kellega äri teeb). Muidugi tuleb ka loota, et seadusemuudatuse vastuvõtmisel (ja loodetaval väljakuulutamisel) kasvatatakse vastavalt ka maksu- ja tolliameti eelarvet, et neil ikka jaksu jätkuks käibemaksudeklaratsiooni tulevase lisa korrektse täitmise kontrollimiseks ja iga selle abil ilmsiks tuleva apsaka põhjuse väljaselgitamiseks. Muidu jääb veel oht, et raske mõttetöö vili kujunebki ainult järjekordseks sisutühjaks lisakoormaks ettevõtete õlul – ja annab tegevust vaid itimeestele, kes kuhjuvat andmekogumit haldama peavad.
Mõne jaoks võib-olla on üllatav, et selliseid ideid viib ellu just Reformierakond, millel on ju ettevõtjasõbraliku liikumise maine. Pole seal midagi imestada. Kui vaadata reformierakonna programmi, siis sõnu, mis algavad täheühendiga „ettevõt“ leidub seal 20 korral. Riiki mainitakse peagu neli korda sagedamini.
Totrast hüüdlausest
Kindlasti tegeleb osa ettevõtjaid maksupettusega. Liberalismi üheks alustalaks on aga ka uskumus, et inimesed on loomult ausad ja head ning käituvad õigesti, kui neile võimalus antakse. Kõigi, nii ausate kui ka ebaausate ettevõtjate bürokraatiamülkasse uputamine ei taha selle mõtteviisiga kuidagi ühilduda.
Ehk võiks nüüd vähemalt loota, et enam kunagi ei kuule totrat hüüdlauset „maksudega ei mängita“, millega tavapäraselt on püütud märku anda, et võimulolijad tegutsevad maksukorralduse muutmisel läbimõeldult ja opositsioon on lapsed, kes mängivad. Läbi aegade on riik ikka timminud maksusüsteemi, kui raha vaja, ja teinud seda nii äkki, kui pakiline rahatarve parajasti on olnud (ja on seda Eestiski teinud).
Kõrvaltvaataja ei suuda seda harilikult mingil moel tujuka lapse käitumisest eristada.
* Lähema ülevaate annab näiteks artikkel William Baumol „Entrepreneurship: Productive, Unproductive, and Destructive, Journal of Political Economy, 1990, vol. 98, no. 5, pt. 1.