Miks selline pealkiri? Nõnda arvab möödunud sajandi keskpaiga populaarsem fantast Boriss Strugatski. Armastus halva kirjanduse vastu on katse muuta oma saatust palju kergema vastu. Halb kirjandus kasvab välja unistusest, mis kallutab elu parema poole peale. Halb kirjandus on soovitatav – nagu hapnikupadjake ilma õhu kahjulike lisanditeta – surijale haigele. Hea kirjandus – on alati sinust; halb kirjandus – on alati teistest…
HALB JA HEA KIRJANDUS ÜHEKORRAGA
Esimene kiusatus on kirjaniku jaoks, eriti impeeriumis, eriti möödunud sajandi kuuekümnendatel aastatel – pageda fantastikasse, peituda reaalsuse eest, välja mõelda olematu maa kaugest kosmilisest tulevikust ja lennata vineerist raketis kuradi vanaema juurde. Kuidagi hõlpsam on elada, kui sinu ümber liiguvad ämblikud, aga mitte inimesed, mingid robotid koputavad rauda ja teed tõkestavad kõnelevad monsterid.
Arkadi ja Boriss Strugatskid (Arkadit enam pole, aga Boriss sai möödunud aastal seitsmekümneseks) lõid nelikümmend aastat tagasi fantastilise maailma, millel olid kõik halva kirjanduse tunnused: reipad kosmonaudid, väljamõeldud planeedid, unistus üldisest ja täielikust õiglusest, ning seejuures oli seal hea kirjanduse põhitunnus – Strugatskite raamatud olid igaühest meist.
Ükskord jalutasid Arkadi ja Boriss Komarovo metsakülas Leningradi lähistel ja äkki märkasid teekõrval pikniku jälgi: konservipurke, kustunud lõket, masinaõli loiku. Ent kuidas suhtuvad metsaelanikud nendesse jumalate pidusöögi jäänustesse? Aegamööda sündis sellest lihtsast vaatlusest üks nende kuulsamaid romaane “Piknik tee veeres”. Raamatus kogunevad inimesed ümber “tsooni” – elule ohtliku ja mõistatusliku paiga, kus viibisid tulnukad kosmosest; nad jätsid endast järele hulga veidraid esemeid, mis huvitavad teadlasi, kuid veel enam marodööre, spekulante, “stalkereid” – meeletuid uljaspäid, kes üksinda hiilivad öösiti tsooni ja viivad sealt välja kraami põrandaaluse kaubitsemise tarvis. Vahvad stalkerid hukkuvad või vahistavad nad võimud või sünnivad neile lapsed-mutandid?
TARKOVSKI STRUGATSKITE VASTU
Pole kirjanduses köitvamat kangelast kui bandiit: Robin Hoodist Dubrovskini, Merimee kangelastest Borgesi omadeni; “Ristiisa” – türann ja südametevallutaja. Strugatskite toorevõitu stalkerisse – tsooniröövlisse – armuti mitte üksnes Nõukogude Liidus, vaid kümnetes maades, kus raamat ilmus. Finaalis sooritas ta, nagu heasüdamlikule röövlile kombeks, kangelasteo: helendava kera ees seistes, mis täidab suvalise soovi, karjub ta: “Õnne kõigile! Ja ärgu keegi lahkugu solvatuna!”
Andrei Tarkovski väntas Strugatskite stsenaariumi järgi filmi stalker Redrick ?uhartist. ent hämmastav – filmi esimene variant, kus re?issöör kuuletus autorite tahtele, hävis! Ning siis tegi Tarkovski filmist uue variandi, kuhu on lükitud tema isiklikke ideesid.
“Meie vennaga,” räägib Boriss Strugatski, “tegime stsenaariumi ümber, täpsustasime seda, järk-järgult üha enam eemaldudes oma algvariandist. Tarkovski stalker on kaasaegne Kristus, kes sooritab ohverdamis-kangelasteo inimeste heaks, selle nimel, et neil säiliks usk. Hindasime seda filmi kõrgelt. Kuigi me kõiges Tarkovskiga üksteist ei mõistnud, tema inimsümbolite tõlgendust, mis kasvasid välja meie tegelaskujudest.
Nad ei saanudki mõista – sügavalt usklik Tarkovski, kes hiljem väntas “Ohverdamise” ja “Nostalgia” ning veendunud ateistid Strugatskid: “Me olime liialt usklikud bol?evikud, usklikud kommunistid, et jõuda Jumalani. Siit ka mõnede meie kangelaste supermänlikkus, didaktilisus ja koguni fanatismi varjund.
Kujutlus Jumala olemasolust on kõige kõikehõlmavam teaduslik hüpotees. Kõrge ökonoomsus, formuleeringu lühidus: Jumal on kõlblus.
Kuid iga ratsionaalsemgi inimene mõistab suurepäraselt, et oma kõlblust võib täiel määral siduda mitte usuga Jumalasse, vaid ka Sõbra, Töö ja Armastusega.
Sest enamiku jaoks on Jumal lootus abile, lootus pääsemisele, kui elu muutub talumatuks. Kark nende jaoks, keda selgroog ei toeta. Kuid teisalt on meeletult raske elada lootes ainult iseendale, oma sõpradele, edule?”
Ja ometi ilmnes, et Jeesus Kristus ei rippunud asjata teotaval ristil röövlite keskel: koos nad hukatakse, ning nad polegi üksteisele täiesti võõrad. Boschil on maal, kus Pontius Pilatus ja Jeesus Kristus näevad välja kui kaksikud – ainult rõivastus on erinev.
RASKE ON OLLA INIMENE
Romaanis “Raske on olla Jumal”, mille vennad kirjutasid 1964. aastal, lendavad kosmonaudid-komsomolid N. Liidust planeedile, kus valitses pime keskaeg. Sünge vendlus hirmutas ja sandistas inimesi, harimatus oli tõstetud rahvusliku eneseteadvuse ossa, toorus ja julmus viisid piinakambrisse kõiki, kes julgesid mõelda ja kirjutada luuletusi; kõlvatus ja himurus asendasid õrnust ja armastust. Komnoored kohandatakse kohaliku eluga, neile antakse kohalikud nimed, kuid neil keelatakse sekkuda toimuvasse; nemad, ajaloolased, omavad vaid õigust kiretult vaadelda. Kuid peategelane – kommunistlike ideede patrioot ja õilis don Rumata ühes isikus ei suuda seda taluda: ta astub elu ja surma peale võitlusse sünge kurjusega.
Nikita Hru?t?ovi sula ajal oli aeg, kus näis, et keskaeg on läbi saanud ning kedagi ei hakata enam piinama. Kuid orjapõli tõmbab inimesi. Kui inimeselt võetakse vihkamise objekt, ilmneb, et tal pole midagi armastada. Igaüks ei saa ega taha olla isand, kuid praktiliselt igaüks võib saada orjaks. Juba mitu aastat väntab teine filmigeenius Aleksei German filmi Strugatskite selle romaani põhjal; ta on viinud võttegrupi keskaegsesse lossi, keelanud näitlejail end pesta, puhastada hambaid, pannud nad hobustele ja sundinud võitlema raskete mõõkadega. Näitlejad on kaetud kärnade ja sügelistega, German tahab kontrollida kas inimesest on raske inimest eemaldada. Pierre Bouille kinnitab “Ahvide planeedis”, et see on ülimalt lihtne: piisab, et panna inimene puuri ja pöörduda tema kui looma poole?
FANTAASIA JA KUJUTLUSVÕIME
Leidub kunstnikke, kes on varustatud fantaasiaga – nad loovad oma erimaailma laialt avatud ustega, igal vaatajal on lubatud osaleda Fellini klounikarnevalil, mängida tennist kujutletud palliga Antonioni maailmas, elada Dostojevski Peterburis ja Marquesi Macondos. Ent on kunstnikke, kes toetuvad ainult kujutlusvõimele – isegi, kui nad on veendunud fantasöörid, loovad nad ikkagi ruumi mis on tihedalt seotud maaga, tavalise reaalsusega. Selleks, et neid mõista, pole vaja kusagile minna, tarvitseb vaid jääda oma kohale ja jälgida kõike kõrvalt.
“Kolmkümmend aastat püüdsime meie vennaga tõestada,” räägib Boriss Strugatski, “et fantastika, nagu igasugune kirjandus, ehitatakse üles samade kunstilise usaldatavuse reeglite põhjal, mõtiskleb samuti elu ja surma, inimsaatuse üle. Veelahe on määratud mitte terminite, vaid kvaliteediga. Prantsuse fantastide assotsiatsioon peab oma patrooniks Gogolit. Kuidagimoodi ei saa pidada realistideks ei Hoffmanni, ei Kafkat, ei Bulgakovit. Võib rääkida hüperboolist või une esteetikast, metafoorist või groteskist, sürrealismist või utoopiast, kui aga üldistada, siis igasugune teos, mis sisaldab väheusutava elementi, kuulub fantastika ?anrisse.
Ning ajalooline romaan on fantastika nõbu, kuna see ehitatakse üles võimatusele – mineviku võimatusele.”
Tsensuur on muide olnud suhtumises fantastikasse veel karmim, kui suhtumises realistlikusse teosesse. Muidugi on Strugatskid vaid kujutlusvõimega kirjanikud, kui aga nende kõrvale ilmuvad Tarkovski või German, läheb kujutlusvõime üle fantaasiaks. Kujutlusvõime otsib vabadust ja õiglust, fantaasia otsib ummikut ja lootusetust.
JUUT NATAN
Boriss Strugatski arvab, et nemad vennaga mõistsid oma teostes kohut täiesti objektiivselt; kui kirjanik on üksi, võib ta oma teksti valesti hinnata, kas on tekst temast lahutamatu, nagu käsi või maks, duetis aga võib üks pooltest alati näha asju lugeja vaatevinklist. Ja lisab: “Kirjanikul on kohustused. Kirjanik on kohustatud kirjutama nii, et teda loetaks. See on tavaline, loomulik, moraalne kohustus. Nagu käske “ära tapa”, “ära varasta” – on loogiliselt põhjendada võimatu, neid tuleb lihtsalt järgida. Hommikuti on vaja pesta hambaid, vanemaid tuleb austada, vaja on et sind loetakse. Kirjanik pole see, kes kirjutab. Eneserahulduseks kirjutab grafomaan. Kirjanik on see, keda loetakse, kelle raamatuid oodatakse.
Igasugune kirjanik on kindel, et oma kõige peamine raamat on tal veel kirjutamata. Arkadi ja Boriss Strugatskid unistasid kogu elu kirjutada mitte lihtsalt realistlikku, vaid koguni dokumentaalset raamatut oma perekonnast, oma isast. Feuchtwangeril on romaan “Juut Süss”; nemad tahtsid kirjutada “Juut Natani”. Nende vanaisal, advokaadil, oli kolm poega, ja kõik nad osalesid revolutsioonis. Noorim hukkus kodusõjas, vanim lasti maha 1937. aastal, isa, keskmine, kunstiteadlane elukutselt, astus bol?evike parteisse 1916. aastal ja oli sellele truu elu lõpuni. Ta oli üks neist, kellest lauldakse Okud?ava laulus ja kellest on tehtud romantilisi filme. Ta elas jube kauni elu. Kui algas Leningradi blokaad, astus ta südamehaigena vabatahtlikult maakaitseväkke. Pärast üritasid isa ja vanem vend Arkadi blokaadist välja pääseda. Kuid kuni Vologdani, kuhu väeosa läks, keegi ei jõudnud, kõik hukkusid teel. Ellu jäi vaid üks inimene – Arkadi. Boriss jäi emaga Leningradi ja kaks ülejäänud toidukaarti – isa ja venna omad – päästsid nende elu. Nad elasid erinevates linnades – üks Piiteris, teine Moskvas, kuid kirjutasid koos, kokku saades selgitasid iga sõna. Kui Arkadi suri, tekkis Borissil tunne, et ta töötas kogu elu kahemehe saega ning enam ta midagi kirjutada ei suuda.
Romaanis “Raske on olla Jumal” loeme: “Kuningas lõunatas tohutus saalis. Kolmekümnemeetrine laud oli kaetud sajale isikule?Rahandusminister kiitles ühes oma ettekandes kuningale, et tema kõrguse üksainus lõuna maksab samapalju, kui Soanski teaduste akadeemia poole aastane ülalpidamine? Kutsutud pandi istuma pasteeti, tugitooli lühemaks saetud jalgadega, hanemunadele. Istuma pandi ka mürgitatud nõeltele. Kuningas armastas, et teda lõbustataks.” Kui lahti lüüa Aleksei Konstantinovit? Tolstoi romaan “Vürst Hõbedane” Ivan Groznõist, leiame sealt pea samasuguse kirjelduse tsaari peolauast. Näiteid võib leida lähemalt ki – türannid armastasid mürgitada, hävitada ja tappa inimesi lõunasöökide ja pidude ajal. Arvan, et see mis tegi Strugatskite romaanid populaarseks – võit kurja üle eraldi võetud fantastilises keskkonnas – oligi see alandus, mida nad pidid taluma. Ent see, mis tegi nad oma ?anri klassikuiks maailma mastaabis – isiksuse tee teadlikkuse poole John Donne sõnade järgi, kes rääkis, et inimene pole saar, mis elab omaette, ta on osa mandrist, osa maismaast, mis ühendab teda teiste inimestega, ei saa olla õnnelik, kuni maailm sinu ümber on õnnetu ja armetu, – see on võit, mille nad saavutasid oma aja üle.