ENSV KUI NOSTALGIAOBJEKT: Tallinna teletornis on septembrini avatud näitus „Banaane ei ole. Ajareis Nõukogude argipäeva“. See on pilguheit ajaperioodi, mille üle täna saame vabalt muiata. Need, kes mäletavad, võivad meenutada toonast absurdsust ja saavad rääkida sellest lastelegi.
Ent pisut pöörane on mõelda, kuidas riigis igatseb terve plejaad kodanikke tõsimeeli Nõukogude Liitu taga – sotsiaalmeedias leidub kümneid nostalgiagruppe, kuhu kogunevad tänase Eesti peale viha välja valavad inimesed; tihtilugu jutustatakse täiesti tõsimeeli, kuidas elu nõukogude süsteemis oli määratult parem „roiskuvast kapitalismist“.
Juku-Kalle Raid otsustas pärast Teletorni šefi näituse väisamist uurida sellise kummalise nostalgia põhjuseid. Alljärgnevalt selgitab etnoloogiadoktor Kirsti Jõesalu sotsialismi-igatsuse tagamaid. Tema doktoritöö keskendub mäletamise dünaamikale ning pingetele nõukogudejärgses mälukultuuris. Siit saame aimu hilisest nõukogude ajast ning sellele uue tähenduse loomisest praeguses Eestis.
Nostalgia on ka „majanduslik“, kuna näiteks Facebookis levivad kümned „hinnavõrdlustabelid“, mis justkui tõestavad ENSV elu paremust praeguse ees. DNB Panga krediidianalüüsi osakonna juht Priit Roosimägi analüüsib nostalgia olmelisi aspekte ning selgitab välja, kuidas kunagises ENSV-s majandus- ja palganäitajad võrdluses tänasega tegelikult olid.
Mäletamise dünaamika
VANAD ASJAD JA MÄLU: Etnoloogiadoktor Kirsti Jõesalu usub, et nõuka-nostalgialaks on pigem suunatud noorusigatsusse, mitte tõsisesse soovi riigikord tagasi käänata.
21. juulil 1940 viis Nõukogude Liit lõpule käigu, mida alustati 1939. aastal Molotov-Ribbentropi pakti sõlmimisega: vaba Eesti muudeti tänu töörahva „soovile“ üheks üksuseks „nõukogude vennalikust perest“.
Praegu öeldakse teatmeteostes ENSV-nimelise moodustise kohta:
„Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik (lühendid: Eesti NSV ja ENSV; vene keeles Эстонская Советская Социалистическая Республика, Estonskaja Sovetskaja Sotsialistitšeskaja Respublika) oli NSV Liidu, rahvusvahelise õiguse kohaselt ebaseaduslik, haldusüksus (liiduvabariik) okupeeritud Eestis. Eesti NSV kuulutati välja 21. juulil 1940 Riigivolikogu II koosseisu otsusega. 22. juulil esitas Riigivolikogu NSV Liidu Ülemnõukogule „palve“ Eesti NSV vastuvõtmiseks NSV Liitu. 6. augustil 1940 otsustas NSV Liidu Ülemnõukogu Riigivolikogu „palve“ rahuldada ja Eesti NSV vastu võtta NSV Liidu koosseisu. Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik oli formaalselt suveräänne riik, kuid tegelikult sellel iseseisvus puudus. Faktiliselt haldas Eesti NSV-d NSV Liit, mis oli Eesti NSV 1940. aastal enda koosseisu võtnud. Seda akti käsitavad Eesti ja paljud teised riigid õigusvastase annekteerimisena. Valdav osa tollastest maailma riikidest ei tunnustanud Eesti Vabariigi ega teiste Balti riikide liitmist Nõukogude Liidu külge.“
*
Kirsti Jõesalu doktoritöö teemaks on mäletamise dünaamika ja erinevate pingete avamine nõukogudejärgses mälukultuuris. See avaldub näiteks 21. sajandi alguses kirja pandud elulugudes, kus kirjutaja tunneb, et kuigi üleskutse palub kirjutada nõukogudeaegsest argikogemusest, ootab muuseum – kui avalik institutsioon – siiski lugusid raskest elust sotsialismi ajal, mida tal pakkuda ei ole.
Nii on uurimistöö põhifookuses küpse/hilise sotsialismi aja tähenduse loome erinevatel meenutamistasanditel. Mõisteid „küps sotsialism“ ja „hiline sotsialism“ on doktoritöö artiklites kasutatud paralleelselt ning selle all mõistetakse perioodi 1950. aastate lõpust 1980. aastate keskpaigani.
Eesti kontekstis on seda perioodi kirjeldatud kui hilist nõukogude aega, populaarses käsitluses kui nõukaaega. Eelkõige eristab hilist sotsialismi varasematest stalinismi aastatest argielu teatav stabiliseerumine, otseste repressioonide vähenemine ning ideoloogiliste esitluste standardiseerumine. Hilise sotsialismi uurijad on perioodi lõpu paigutanud 1985. aastasse, Gorbatšovi võimuletuleku aega. Eesti kontekstis võime piiri tõmmata pigem 1987. aastasse, „teise rahvusliku ärkamisaja“ algusesse. Dissertatsiooni põhiküsimus on hilise sotsialismi perioodi kui mälukoha loome 21. sajandi alguse mälukultuuris.
21. sajandi esimesse kümnendisse langes Eesti ühiskonnas aktiivne tegelemine hilise sotsialismi ajaga erinevate mälumeediumite vahendusel. Nagu mitmete teistegi Eesti mälukultuuris oluliste ja märgiliste teemade puhul, olid esmasteks hilise sotsialismi aja mõtestajateks elulookirjutajad. Iseäranis tähelepanuväärne panus hilise sotsialismi aja teema kui olulise probleemi sõnastamisel oli avalikus diskursuses elulookirjutajatel, kes saatsid oma elulood 2001. aastal Eesti Kirjandusmuuseumi korraldatud eluloovõistlusele „Minu ja minu pere elu ENSV-s ja Eesti Vabariigis“.
Samal ajal levitas ka Eesti Rahva Muuseum (ERM) erinevaid küsimuskavasid, mis keskendusid Nõukogude Eestis elamise kogemuse argielulisele küljele – nt „Elu nõukogude ajal“ (2000), „Tööelu ja töötamine Nõukogude Eestis“ (2001), „Toidukultuur nõukogude ajal“ (2002), „Noortekultuurid nõukogude ajal“ (2003), „Turism nõukogude ajal“ (2007) ja „Noorte rõivastus nõukogude ajal“ (2008). Järk-järgult avanes teema ka teistes mälumeediumides.
Ka muuseumidel oli hilise sotsialismi aja mõtestajatena oluline roll. 21. sajandi alguses toimusid esimesed näitused, mille keskmes olid nõukogude argieluga seotud aspektid. Nende näituste esmane retseptsioon ühiskonnas oli vastakas: kuraatoreid kritiseeriti tavapäraste esemete muuseumikonteksti asetamise eest, sealjuures seostati argiseid nõukogudeaegseid esemeid inetu esteetikaga. Teisalt rõõmustasid muuseumikülastajad tuttavate esemetega taaskohtumise ja jagatud kogemuste taasesitamise üle. Esimeseks pääsukeseks võib selles vallas pidada Kai Lobjakase ja Karin Pauluse kureeritud näitust „Asjad minu elus. Nõukogudeaegne tootedisain“, mis avati esmalt 2000. aasta lõpul Tartus ERMis ja liikus seejärel 2001. aasta kevadsuveks edasi Eesti Tarbekunsti ja Disainimuuseumi Tallinna. Näitus keskendus nõukogudeaegsele disainile ja argistele esemetele.
Erinevad mälu versioonid
Nii trüki- kui ka arenev internetimeedia olid samuti üheks areeniks, kus nõukogude argielu teemaga 21. sajandi algul aktiivselt tegeleti. 2004. aasta alguses tegi ajakirjanik ja kirjastaja Enno Tammer üleskutse ajalehes Postimees, kutsudes üles meenutama elu ENSVs argisest vaatepunktist. Üleskutse langes väga viljakale pinnale. Siin ühtisid ühelt poolt soov ja valmidus rääkida argisest nõukogude elust, mille kaudu kritiseeriti valitsevat kannatuse diskursust nõukogude aja kohta, ning teisalt internetimeedia kiire ja tormiline areng. Palju diskussioone ja nõukogude argielust mälestuste jagamisi toimus just veebikeskkonnas.
Neile lisaks alustas 2004. aasta jaanuaris ka ETV telekanalis Mati Undi kirjutatud iroonilis-nostalgiline saatesari „Vana aja asjad“, mida tutvustati kui arhiivimaterjalidele tuginevat sarja, mis esitab tegelikkust ajavahemikul 1960–1985, eelkõige selle aja asju. Nii tematiseeriti nõukogude argikogemust mitmes keskkonnas üheaegselt. Seekaudu tõusis kannatuse ja vastupanu narratiivi kõrvale ka argine, kogemuslik narratiiv, mida valitsev eliit tõlgendas kriitiliselt kui demokraatiat ohustavat nostalgiat nõukogude aja järgi.
Kirsti Jõesalu analüüs toetus kultuurimälu ja kommunikatiivse mälu teooriatele. Kultuurimälu on seotud konkreetsete materiaalsete väljendustega; nende vahendajatena nähakse traditsioonilisi sümboolseid koode, mis väljenduvad kirja ja pildi jms kaudu.
Teise olulise samba doktori teoreetilises lähenemises moodustas mälu dünaamiline käsitlus ja sotsiaalse mälu mõiste. Mälu dünaamilisuse mõistmine osundab, et pole olemas üht dominantset mälu ühiskonnas, vaid erinevad mälu versioonid on pidevas arengus ja mõjutavad üksteist. Selline lähenemine aitab mõista mälu mitmekesisust ja identiteetide ajalist dimensiooni.
Nostalgia roll
Hilise sotsialismi aja kogemuste interpreteerimisel on oluline roll nostalgial. Nii uuris Jõesalu nostalgia metafoori kasutust postsotsialismi uuringutes. Nostalgiat on vaadeldud kui moderniseerimise tagajärge, mis kerkib esile, kui ootused ja kogemused üksteisest lahknevad. Seda võib öelda ka 1990. aastate kiirete arengute kohta Eestis ja Ida-Euroopas laiemalt. Nostalgia mõistet kasutades arvestatakse, et indiviidi tasandil ja kogukondade tasandil toimivad korraga erinevad nostalgiad, mis vastavad personaalsete vajaduste ja poliitiliste eesmärkide mitmekesisusele. Nostalgilist suhtumist hilise sotsialismi perioodi võib mõista ka kui vastumälu. Eesti 21. sajandi mälukultuuris toimib nostalgia vastumäluna nõukogude aja senise hegemoonilise käsitluse suhtes, mis ka hilise sotsialismi perioodi kirjeldas peamiselt kannatuste ja vastupanu metafooride kaudu. Analüütiliste kategooriatena nostalgia kui nähtuse uurimisel kasutas Jõesalu läbivalt restauratiivse ja reflekteeriva (peegeldava) nostalgia eristust. Restauratiivsena defineeritakse nostalgiat, mis toob esile lood patriootlikust minevikust ja loob neile tuginedes ka tulevikku. Seda tüüpi nostalgiat esineb individuaalsel tasandil, kuid seda kasutatakse ka poliitilistel eesmärkidel. Eesti poliitiline eliit on nõukogude aja nostalgiat tõlgendanud ohuna Eesti riiklusele, käsitledes individuaalset nõukogude aja nostalgiat restauratiivsena. Enamasti on hilise sotsialismi aja / nõukogude aja nostalgia aga analüüsitav reflekteerivana. Reflekteeriva nostalgia mõiste tähistab igatsust mineviku suhtes, mis aitab olevikule tähendust luua ning on eelkõige seotud sotsiaalse mälu ja kultuurimälu tasanditega.
2. lugu
Kui inimesed jäävad vanemaks, keeravad nad soojust juurde
MÄLU KUMMALISED KEERDKÄIGUD: Juku-Kalle Raidi vestlus Kirsti Jõesaluga nõukanostalgia teemadel. Mis paneb inimesi heldima, isegi siis, kui õhkamisobjekt kujutab endast reaalsuses hoopis midagi muud, kui kodanikule tagantjärele tundub.
Juku-Kalle Raid (J-K.R): Mõtleme nõukanostalgia teemale üldiselt – mis inimesi sinna suunab?
Kirsti Jõesalu (K.J): Oma magistritöös tegelesin nõukaajaga – ehk nõukogudeaegse tööelu kogemusega. Ja märkasin, et see, kuidas inimesed räägivad nõukogude ajast selle sajandi alguses, on hoopis teine kui 1990ndatel avalikus ruumis. See on palju mitmekesisem. 2001–2003 tegelesin tööelu teemaga, siis oli fookus pigem sellel, kuidas töökohas oli, sealsed suhted ja kuidas vaba aega ühiselt veedeti jne. Sealt kasvas loogiliselt välja mäletamise teema ja küsimus mäletamisest, millega tegelesin oma doktoritöös. Küsimus, kuidas me ka avalikus diskursuses räägime täna nõukogude ajast. Siis, kui me räägime stalinismist ja siis, kui räägime hilisemast nõukaajast – sel on suur vahe sees.
Nüüd ongi pilt hästi mitmekesine. Nüüd räägitakse väga erinevalt, aga vast üle 10 aasta tagasi – 2003–2004 – olid need esimesed katsed üldse tuua nõukogude argielu pool uuesti teemaks. Et mitte peatuda vaid poliitikal.
J-K.R: Kui inimesed jäävad vanemaks, mäletavad nad asju suurema soojusega. See on üks selgitus imelikule nõukanostalgiale. 1990ndate algul võisid samad inimesed, kes praegu ENSVd õhkavad, seda sõimata nii et vähe pole. Kuna see idealiseerimine võis sisse tulema hakata?
K.J: Võibolla peame hakkama rääkima kõigepealt nostalgia mõistest. Nostalgia ei tähenda ilmtingimata, et ma tahan seda aega tagasi. See võib olla hoopis, nagu sa ütled, möödaniku isiklik meenutamine. Svetlana Boym on nostalgiast rääkides kasutanud mõisteid reflektiivne nostalgia ja restauratiivne nostalgia. Restauratiivne nostalgia on see, et ma tahan minevikku tagasi. Aga see, millest inimesed paljudes foorumites räägivad ja mis elulugudest välja tuleb, on ikkagi pigem reflektiivne. Inimene räägib oma kogemusest, ta tahab neid jagada. See ei tähenda, et nad ilmtingimata näeksid, et sellel riigikorral oli eeliseid. Mulle tuli üks elulugu meelde – nagu me teame, oli ka Pätsu aeg idealiseerimisobjektiks –, kui üks 1940ndatel sündinud naine räägib, kuidas tema vanaema ütles alati, et tegelikult oli tsaariajal ikka kõige parem.
J-K.R: Muidugi, rubla oli justkui kindel ja ilmasõda ei toimunud.
K.J: Argieluline liin läheb kohati täiesti teistsugust teed pidi kui poliitiline. Kõik inimesed ei ole niivõrd teadlikud ka, et rääkida vabadusest või olla valmis olustikuvõrdluseks. 1960. aastatest 1980ndateni ju ENSVs suurt osa inimesi repressioonid enam ei puudutanud ja nii inimesele tundubki, et ta elab lihtsalt oma elu, elab nagu „mullis“. Eks tänagi on inimesi, kes elavad mullis, nad ju ei kao kuhugi.
J-K.R: Tänapäeval saab mulli ilusti ka ise luua ning väga lihtsalt.
K.J: Iga ajastut võib idealiseerida. Kui 1990ndatel kirjutati elulugusid, siis sellest hilisest või küpsest nõukaajast räägiti väga vähe. Siis oli teemaks Pätsu-aegne lapsepõlv ja mis siis kõik toimus.
J-K.R: Või siis see, mis juhtus küüditamise ajal.
K.J: Siis tuleb trauma, 1940ndad on detailideni lahti kirjutatud. Ja siis võib-olla kirjutatakse palju sellest, kuidas eluke hilistel 1950ndatel hakkas vaikselt paika loksuma. Kes küüditatutest tulid tagasi, uus lehekülg keerati vaikselt. Eestis peetakse teatavaks murranguks 1956. aastat, see on aasta, kui paljudel lubati tagasi tulla.
J-K.R: Sellega vist natuke saaks vaielda. 1956 oli ikka see Hruštšovi Stalinit hukkamõistev kõne. Tegelikult paljudel läks veel tagasitulekuni aastaid aega, rehabiliteerimisest rääkimata.
K.J: Läks jah, aga see oli esimene suurem laine. Ent 1990ndatel kirjutatud elulugudes kaovad järsku kõik edasised aastakümned vahelt ära, umbes kuni laulva revolutsioonini. Et jah, elu läks edasi. Võetakse kahe lausega kokku. Muudatus mälus ja elulugude rääkimises tuleb 2001–2002. Nüüd kirjutatakse ja räägitakse, tahetakse ka neist kümnenditest rääkida. Siis kirjutavad juba elulugusid ka 1940ndatel sündinud. See on nende elu, nad tahavad sellest rääkida. Ma arvan, et selline kaubanduslik nostalgia, see jõudiski Eestisse mõneti hiljem kui teistesse sotsriikidesse. Sellised nostalgia-baarid.
J-K.R: Eestist, tuleb ikkagi tõdeda, on see nostalgiakaubandus võrdlemisi mööda läinud. Naaberriikide KGB-nimelisi baare ja muud träni ei jõua üles lugedagi, Soome kaasa arvatud. Meil sihukest polegi justkui.
K.J: Kuskilt lugesin, et meil on Tallinna vanalinnas KGB kohvik-muuseum-teater, kus korraldatakse etendusi, on miilitsavormides esinemised ja ettekandmised. Koht on mõned aastad tagasi tekkinud ja rohkem turistidele suunatud. Samas, Haapsalus toimuvad nostalgiapäevad juba üle 10 aasta.
J-K.R: Imelik on see, et mingil ajal muutus Nõukogude Liit ja ENSV teisenes justkui „inimnäoliseks“. Kui veel 1960ndatel leeritati lapsi ja see asendati noorte suvepäevadega… Ning nüüd tulevad sama aja inimesed – ja mis veel hullem, palju nooremad – ning pajatavad, kuidas, einoh, lahe asi oli see ENSV.
K.J: See sõltub ka inimese elukaarest. Kui ta on sündinud 1940ndatel, siis 1960ndad on see koht, kus ta läheb tööle ja loob peret. See ongi tema jaoks normaalsus, see on argielu. See on jube keeruline, sest iga indiviidi elukäik on erinev. Mul tuleb kohe pähe üks näide, milles tuuakse välja, et me uskusime sel ajal nõukogude tulevikku ja tahtsime lastele ainult parimat. Ikka sellessamas Nõukogude Liidus.
J-K.R: Nojah, peale stalinismi möödumist oligi kergem tulevikku uskuda, see on mõnes mõttes arusaadav.
K.J: Samas, sealsamas eluloos on ka pettumust sellessamas nõukogude korras või õieti töötamises komsomoliliinis, kus ta oli aktiivne olnud. Saatused ja kogemused on nii erinevad. Ja materiaalses elus toimus see muudatus 1960ndatel, sellest on juba palju kirjutatud – näiteks vahetati välja mööbel. Materiaalne keskkond kannab ju eelmist aega alati edasi. Nii et materiaalse pildi vahetumisega muutub nõukogude kontekst igapäevasemaks ja vana vabariik kaugeneb.
J-K.R: Eks raiuti valmis ka Mustamäe, mis toona oli ka Lääne-Euroopa kontekstis täitsa modernne koht.
K.J: Kogu elukeskkond muutus siis. Sotsiaalne süsteem jõudis mingil moel ajale järele. Ja mida meie võibolla ei mõtle ega seostagi sellega, et nõukaajal oli 1956ndani keskkool tasuline. See on selline teadmine, mille peale me täna ei oska või ei taha mõelda. Aga see mõjutas paljude saatusi pärast sõda: raske aeg, sa läksid pigem tehnikumi või kutsekasse, sest see oli tasuta ja seal oli ka pisike stipendium.
J-K.R: 1950ndatel võisid kolhoosnikud veel palka saada ka kartulites. Või – mäletame ka vanemaid inimesi, kes ütlesid, et kui võtsid rohkem toiduaineid välja, siis võisid kolhoosile ka võlgu jääda.
K.J: See kõik oli 1960ndateks juba tasandunud. Reeglina oli ikkagi konkreetne palk jne.
J-K.R: Ja veel üks asi: kõik inimesed said passid.
K.J: Jah, liikumisvabadus. Ja sunnismaisus, sissekirjutused, dokumendid ning lõputud raskused, kui maalt linna näiteks õppima said. Aga elulugudes keskendutakse ikka ka paremale poolele, ühikaelule ja sellele, et oled noor inimene võõras keskkonnas ja pead hakkama saama.
J-K.R: Kui sa nüüd vaatad mäletamisnostalgiat, kas sa teed nendes vanusegruppides ka psühhograafilist vahet? Kus on neid hella pilguga nõukaajale vaatajaid rohkem?
K.J: Elulugusid kirjutavad Eestis väga erineva sotsiaalse taustaga inimesed, see on populaarne tegevus – ja mul oli töös kolm põlvkonda, kus on laias laastus 1920ndatel sündinud, 1940ndatel ja siis 1970ndate ehk enda põlvkond. 1920ndate omad pööravad rohkem tähelepanu oma lapsepõlvele ja keerulistele 40–50ndatele. Aga 1940ndatel sündinud põlvkond – kuni 1990ndateni oli ju nende aktiivne elu, mis jätkus muidugi ka pärast seda. See oli ajastu, mida nad tundsid, ja nemad tegelevad selle teemaga palju rohkem. Mäletavad igasuguseid tooteid.
Ning siis see meie põlvkond, 1970ndate oma, neil on rohkem mängulist ja iroonilist vaadet. Kui sa ka kultuuritekstis vaatad tagasi oma lapsepõlvele, siis pigem kerge irooniaga.
J-K.R: Paljud ENSVs kasvanud ja elanud inimesed võisid küll 1988 laulda täiest kõrist, aga 1991. aasta riigikorra muutus tundus neile siiski nagu riigipööre ning juba paari aasta pärast läks lahti lõugamine, kuidas nõukaajal oli lahedam. Ega nõukaaeg erilist iseseisvust ei nõudnud ning vaba mõtlemine oli üldse kahtlane asi. Ilmselt siis seetõttu ka hiljem hakkama ei saadudki.
K.J: Mina ei ole kohanud elulugudes seda väidet, et jube jama, et see Eesti Vabariik nii-öelda tagasi tuli. Aga seda muidugi küll, et kas me just niimoodi tahtsime jne.
J-K.R: Vaata neid erinevaid ENSV nostalgiaportaale. Sellist riigisõimu annab ikka otsida.
K.J: No eks nõukaajal oli samamoodi, et juhid olid lollid. Kust me teame, seda on ju vähe uuritud. Kuidas Pätsu-ajal võidi suhtuda kohalikku valla- või maavanemasse nii- ja teistpidi. Et no kuidas küll ei oska ikka juhtida.
J-K.R: Pätsu-ajal läks muidugi kinni, kui riigivanemat sõimama hakkasid. Praegu kasutavad inimesed vabadust ära. Tore! Aga on ju veel päris ärakeeranud majandusnostalgia – et kui palju ja mida ikkagi sai ühe rubla eest…
K.J: Mille me võibolla oleme ära unustanud, on see, et nõukogude aeg oli väga mitmepalgeline, võimalused olid niivõrd erinevad, mis sest, et kirja järgi oleme võrdsed. Ka palgatase oli nõukogude ajal väga erinev. See kipub ununema. Sest tundub, et kõigil oli ju enam-vähem. Nüüd on meil meedia, mis vahendab, kuidas osal läheb paremini jne. Aga siis ei pruukinud sa sellest üldse teada. Elasid oma Mustamäe kahetoalises korteris. Heal juhul. Kõik oli hästi. Kui sul Kirovi kalurikolhoosis õemeest ei töötanud, siis sa ju ei teadnud, kui hästi nad seal elavad. Meil ei olnud siis infoühiskonda.
Aga vaata, kui inimene räägib oma elust, ega ta siis alati anna süsteemile hinnangut. Eks ta tahab õhata mineviku järele, meenutada, kus ta elas, kellega pidutses, mida öeldi, millist nalja heideti. Ja fakt on ka see, et eks mõni läheb tänapäeva peale kibedaks ning klammerdubki minevikku, mis tegelikult küll midagi head ei pakkunud. Aga seda enam talle selgeks ei tee.
3. lugu
Nõukaajal oli elu odav, praegu aga kallis? Jama!
NÕUKA-NOSTALGIA JÄTKUKS: DNB Panga krediidianalüüsi osakonna juht Priit Roosimägi muugib lahti väärkuvandit, mille kohaselt oli nõukaaja elu keskmise palgaga võrreldes vähemalt odavam, kui mitte parem. Artiklis avaldab autor oma isiklikke mõtteid, mis ei pruugi väljendada DNB Panga ametlikke seisukohti.
Inimestele meeldib õhata taga „vanu häid aegu“. Distantsilt on möödanik mattunud roosamannalisse hägusse ning ebameeldivused ununevad. Tegemist on väga tugeva psühholoogilise kaitsemehhanismiga, mis võimaldab meil kõigil enam-vähem mõistlikult eksisteerida ning eluga edasi minna. Kui kõik minevikus asetleidnud koledused meid pidevalt saadaksid, oleks hullumine vältimatu.
Tegelikkus ja soovmälestused
Eesti kontekstis tähendab see kahjuks nii mõnigi kord õhkamist taasiseseisvumisajale eelnenud groteski järele, mida maailma ajalugu tunneb ka nime all Nõukogude Liit. Tegemist oli totaalselt inimvaenuliku ning kõikehõlmavalt vägivaldse elukorraldusega. Selle täielikuks kirjeldamiseks on vaja mitmeköitelisi raamatuid. Praegu piirdun sellel pildil ühe väikese nüansi kirjeldamisega, ühe visalt leviva väärarusaama käsitlemisega: jutt on sellest, kuidas nõukaajal oli elu odav, praegu aga kallis.
Üks moodus nostalgitseda on koostada nimekiri „vana hea aja“ hindadest ning luua kujutelm, et võrreldes tolle aja keskmise palgaga olid need madalad. Tegelikkus on sootuks teine – kui tollastele hindadele lisada praeguste hindade võrdlus praeguse keskmise palgaga, pole madalatest hindadest juttugi. Nimelt ilmneks, et keskmise palgaga on praegu võimalik hoopis oluliselt rohkem olmekaupu soetada ning teenuseid tarbida!
Propaganda ja desinformatsioon
Vaatame üht taolist nimekirja, mida juba vähemalt paar aastat on jagatud ja kommenteeritud (tabel 1).
Tegemist on sisult, sõnumilt ja isegi kujunduselt propaganda ning desinformatsiooni musternäidisega. Võtame selle tükkideks.
Esitatud info usaldusväärsus – pole teada, millisele allikale andmed toetuvad ega isegi seda, mis ajahetkest jutt käib. Jäetakse mulje, justkui kogu N. Liidu eksisteerimise ajal oleks kehtinud samad hinnad ja samad palgad. Tegelikkuses sellist hinnastabiilsust loomulikult ei eksisteerinud.
Võltskuvand kauba ja teenuste endisest odavusest
Kui nimekirja ainult tavapärase tähelepanelikkusega vaadata, jääb vähemalt alateadlikult mulje, et 1% keskmise palga ehk ühe rubla eest oli võimalik soetada väga palju asju (nimekiri on ju pikk). Tegelikult pole aga toodud kogused põrmugi muljetavaldavad. Eriti, kui võrrelda neid tänapäeva keskmise palga ja hindadega. Nii on toodud 27 nimetusest ainult viis sellised, mille puhul on hinnad keskmise palgaga võrreldes täna selgelt kallimad (ajalehed, bussipilet, tee, kinopilet ja juuksur). Kõigi teiste puhul on hinnad praegu mitu korda odavamad! Kõige silmatorkavamad vahed on näiteks närimiskummi ja hapukoore puhul, mis on praegu vastavalt isegi kuni kakskümmend ja kakskümmend neli korda odavamad! Suhkur 14 korda, elekter 9 korda, vorst 9 korda, jäätis 5 korda ja õlu 4 korda odavam. Lihtsustatult käsitledes ehk aritmeetilise keskmisena on kõigi nimekirjas toodud artiklite hinnad täna üle 4 korra odavamad!
„Kõigest 0,0065… eurot.“ Infokillu sõnum on selge: kui me elaksime täna endises õndsas N. Liidus, saaksime kogu eeltoodud tavaari praktiliselt tasuta. Samas kätkeb see endas mitut vale-eeldust.
Täiesti arusaamatu on, kuidas 1 rubla on teisendatud 0,65 eurosendiks. See tähendaks, et üks euro oleks 154 rubla. Nii kõrge pole vahetuskurss kunagi olnud – maksimaalse 90 taseme saavutas see 12.02.2016 ning näiteks käesoleva aasta juuni lõpus sai ühe euro eest 68 rubla.
Rublaaja hindade nimekirja ja rubla võrdlusega tänase eurosendi kümnendikega luuakse kuvandit, justkui euro oleks väärtusetu ning tänane elukorraldus, sh käibel olev valuuta, oleks inimeste sissetulekud hävitanud. Tegelikkus on loomulikult vastupidine: hävinud on rubla väärtus. Näiteks bensiini liiter maksis nõukaajal väidetavalt 10 kopikat, täna aga 1,15 eurot, mis on 78 rubla. Seega on rubla väärtus bensiinis mõõdetuna vähenenud 780 korda!
Mineviku ja oleviku mehaaniline võrdlus
Mineviku ja oleviku hindade mehaaniline võrdlemine ja selle pealt „vanade heade odavate aegade“ suunas õhkamine on rumalus isegi siis, kui seda tehakse ühe valuuta ning majanduskorra piires. Inflatsioon ehk raha ühe ühiku väärtuse kahanemine ajas on normaalselt toimiva majanduse loomulik möödapääsmatu osa. Muidugi on seejuures oluline, et koos hindadega tõuseksid ka sissetulekud. Kui need käivad samas tempos, ei ole n-ö tavainimese jaoks inflatsioon probleem. Eestis aga on keskmine palk hindadest tõusnud oluliselt kiiremini! Vaatamata inflatsioonile on elu läinud odavamaks!
Nõukaaja rubla tugeva valuutana presenteerimine – see on kogu loo juures võibolla et isegi kõige olulisem väärkäsitlus. Rubla polnud tugev valuuta. Sisuliselt polnud ta üldse valuuta! Raha rolli täitis ta N. Liidu suletud süsteemis ainult väga piiratud mõistes. Väljaspool seda maailma ajaloo suurimat vanglat polnud rublal mingit väärtust – seda polnud võimalik vabalt vahetada ühegi muu maailmavaluuta vastu. Kogu tsiviliseeritud maailma jaoks oli tegemist väärtusetute lipikutega. Nagu laste poemängudes kasutatavad värvilised paberid, mille vastu väljaspool kunstlikku süsteemi (mängupoodi) keegi midagi sisuliselt väärtuslikku andma pole nõus.
Ajaloo prügikast
Nõukaaja ihalus on psühholoogilis-antropoloogilises mõttes väga huvitav nähtus, kuid majanduslikult või rahanduslikult vaadates pole see kuidagi mõistuspärane. Püüded seda kohutavat minevikku positiivses valguses näidata tulenevad lisaks inimese loomuomasele halva unustamisele kindlasti ka vähesest informeeritusest ning piiratud analüütilisest käsitlusest. Ilusasti pakendatud propaganda vastu ongi keeruline end häälestada, kuid see on absoluutselt vajalik, kui me soovime mineviku jubedustest õppida ning neid tulevikus vältida.
Nõukogude Liit, selle õudusunenäoline majanduskord ning tollane rubla-nimeline naljavaluuta peaksid jääma sinna, kus on nende väljateenitud koht – ajaloo prügikasti.
Tabel 1: Internetis leviv rubla-euro võrdlus ja sealt tuletatud hinnad.
Tabel 2: Selles tabelis on võrreldud nõukaaja „keskmist“ palka 100 rubla ning praegust statistilist keskmist, mis on 1146 eurot. Vastavalt on välja arvutatud sajandikühik, mille alusel võrduks toonane 1 rubla praegu 11,46 euroga. Ühikupõhistest hindadest näeme, et kõik rublahinnad olid tänastest mõnikord isegi mitmeid kordi kallimad.
