NAGU SUPP, PRAAD JA KOMPOTT: Jaak Juske uus, detsembris ilmuv raamat „100 põnevat lugu Tallinnast“ toob lugejateni kilde värvikirevast ajaloost, mida iga tallinlasest ajaloohuviline peaks teadma. Jaak pajatab kolmekäigulise proovilõuna raames kolmest ilmuvast teosest.
Enamik lugudest, mille oma raamatusse koondasin, on ajaloolised faktid, mõne puhul selgub lõplik tõde ehk tulevikus, paar lugu kalduvad aga legendide maailma. Samas on igas legendis alati ka kübeke tõde.
Lood on üldjoontes kronoloogilises järjekorras. Samas tuleb ka ühe konkreetse peatüki sees teha tihti ajarännakuid, hüpata keskajast tänapäeva ja vastupidi. Autor on eelistanud lugusid, mis seavad Tallinna laiemalt Eesti või Euroopa ajalukku. Lisaks sündmustele on esitatud ka mitme Tallinnaga seotud ja ajalugu oluliselt mõjutanud inimese elulood. Mitu peatükki räägib linnaruumi muutustest ajas.
Koletu veretöö Tallinna toomkirikus
See on lugu keskaegse Tallinna sünnist ja selle ümber keerelnud karmist võimuvõitlusest.
1229. aastal, kümme aastat pärast taanlaste võitu Lindanise lahingus, saabusid Tallinna dominiiklaste ordu vennad. Vaid kaks aastat varem oli lõppenud Eesti alistamiseks peetud ristisõda.
Tallinna kloostri rajamist kinnitav ürik pole säilinud, kuid usaldusväärsete andmetena on kasutatud taani kirjutaja Isacus Pontuse (ka Pontanus) kroonikat, milles ta märgib, et Taani kuningas Waldemar II saatis Taanist paavsti legaadi Modena Wilhelmi nõuandel dominiiklaste ordu 1221. aastast alates Taanis tegutsevaid munki ka Tallinna. Taanist, Taani kuninga poolt oma võimu kaitsmise ja kindlustamise eesmärgil saadeti siia tõenäoliselt taanlastest mungad. Olulist rolli mängis ka Tallinnasse Taani asehalduriks-riigihoidjaks (aastatel 1222–1233) määratud endine Ribe piiskop Tuve, kes asudes Tallinna linnuses, juhtiski misjonitegevust Eestis.
Esimene dominiiklaste puitkirik ehitati arvatavasti tänase Tallinna toomkiriku kohale. Toomkiriku altarikoori külgmised müürid sisaldavad praegugi selle vanima kiriku osi. Ka teised vajalikud kloostrihooned rajati Toompeale Väikesest linnusest põhja poole ja ida poole Suure linnuse kaitsekraavist, seega piiskopile kuulunud maa-alale ehk nn Suurde linnusesse. Muide, toomkirik rajati muinasaegsele paekarjäärile, mille sügav lõhe on tänaseni kiriku all.
Esmases puukirikus toimus ka Toompeal toimunud vaimuliku ja ilmaliku võimu vahelise võimuvõitluse kulminatsioon. Paavsti legaat Aina Balduin tahtis peale Põhja-Eesti ka Toompead otse paavstivõimule allutada, mis saigi peamiseks põhjuseks verisele lahingule orduvendade, Taani kuninga ja paavsti vasallide vahel 1233. aastal.
1227. aastast Toompeal võimutsenud Mõõgavennad aga keeldusid vahekohtu otsusega legaadile antud linnust üle andmast. Orduvennad vangistasid oma ordumeistri Folkvini, ilmselt viimase nõusolekul, et päästa ta hilisemast süüdistustest kohtuotsuse mittetäitmise osas. Lossiplatsil ja kiriku ees puhkes äge võitlus. Krooniku andmeil tapeti kirikusse põgenenud vasallid orduvendade poolt otse altari ees ning piiskopile ega vaimulikele ei halastatud. Sadakond tapetut kuhjati ühte suurde hunnikusse, mille otsa visati nende pealiku laip. Toompeal end sisse seadnud dominiiklaste elupaik hävitati taanlaste ja Mõõgavendade ordu omavahelise konflikti käigus.
Ribe provintsiaalkapiitli korraldusel saadeti 1246. aastal Taani ja Rootsi kloostreist üksteist munka 1233. aasta veretööst eluga pääsenud prior Danieli juhtimisel Tallinna. Kuna Toompeal asuv kirik oli 1240. aastal muudetud toomkirikuks, valiti kloostri uueks asukohaks suhteliselt kõrge ja korraliku aluspinnaga paik linna idapoolse külje alla, linnavahi ja mere vahelisel alal, Tallinna all-linna praeguse Vene tänava ja linnamüüri vahelisele maa-alal. Tallinna tollane linnamüür kulges praeguse Püha Vaimu tänava kõrgemalt kohalt risti üle praeguse Apteegi tänava ja sealt edasi kuni Vanaturu kaelani. Ka merepiir oli toona sealt vaid sadakonna meetri kaugusel.
Paavsti legaat põgenes pärast Toompea kaotamist Riiga piiskopi juurde, pannes mõõgavennad kirikuvande alla. Ordu kindlustas end mõneks ajaks Tallinnas. 1236. aastal otsustas paavst, et Toompea linnus peab kuuluma Taani kuningale. See kokkulepe kinnitati Stensby lepinguga kaks aastat hiljem. Õige pea sai Tallinn Taani kuningalt linnaõigused. Paavstile alluva riigi loomine Maarjamaal ei õnnestunud.
Ülemiste vanakese bluff
Kõik teavad vana legendi, mille kohaselt Ülemiste vanake uputab Tallinna, kui linn peaks ühel päeval valmis saama. Jätke meelde – tegemist on vanakese totaalse blufiga. Nimelt on Ülemiste järvevana Tallinna korduvalt uputanud.
Aeg-ajalt, suurvee ajal murdis järve vesi läbi liivaluidete ning uputas ümbruskonda. Raeprotokollidest teame, et see juhtus nii 1708. kui ka 1761. aastal.
Üks suuremaid Ülemiste vanakese korraldatud üleujutusi oli aga 5. juunil 1867, kui tormi tekitatud lained murdsid läbi tõkkeks ehitatud muldvalli. Kuna Ülemiste mäel oli linna suubuv magistraaltoru lahtine, tormas Ülemiste vesi Tartu maantee kohalt paesse raiutud kanalit mööda mäest alla ning uuristas Tartu maantee liivasesse pinda sügava ja laia sängi. Lühikese ajaga oli Tartu maantee kuni kivisillani samanimelise tänava kohal vee all. Vesi valgus ka kõrvaltänavatele. Vaid ajalooline Mardi mägi, kus praegu kerkib Hiltoni hotell, paistis veest välja.
Vesi tuli toona nii äkki, et tänaval seisnud inimesed leidsid end ootamatult veevoolu keskel. Keegi küll teadaolevalt hukka ei saanud, aga eriti vaesem eeslinnade eestlastest rahvastik kannatas suuri majanduslikke kaotusi.
Maakri tänaval kerkis vesi veerand tunniga lausa kuus jalga (ligi 1,8 meetrit). Üks kohalik voorimees, nimega Tuttenberg paistis silma sellega, et ta veehätta sattunud inimesi välja aitas. Seejärel oli aga Tuttenberg ratsutanud Kalamajja, tuttava paadiomaniku juurde, et sealt juba päästva alusega Maakri tänavale naasta. Ja oli ka aeg, tänava asemel voolas juba sügav jõgi.
Nüüd oskame Ülemiste vetevoogusid paremini kontrollida ja otsest ohtu, et järv taas linnale kaela valguks, ei ole. Nagu aga näitas viimati suure äikesetormi tekitatud üleujutus 2016. aasta juulis, pole linna sadevee äravoolu tagavad torud selliseks ootamatuks veemassiks mõeldud.
Kuidas ma juhuslikult Eesti filmiajalugu muutsin
2015. aastal sügisel lugesin uudist, et linastub Moskva arhiivist aasta eest juhuslikult leitud Eesti vanim mängufilm „Laenatud naene“. Panin selle laheda uudise üles oma Facebooki lehele, misjärel võttis minuga ühendust Eesti Filmi Sihtasutuses töötav vana sõber Kristina Märtin ja küsis, kas tahan ka Artise kino filmi vaatama tulla. Seal ju vanu linnavaateid. Nii saingi kutse.
Ja ühel novembrikuu neljapäeva õhtul läksin otse linnavolikogu istungilt koos abikaasaga kinno. Enne 13 minutit kestnud filmi algust rääkisid selle leidmisloost Pjotr Bagrov ja Lauri Kärk.
Filmis on tõesti mitmeid põnevaid vaateid tsaariaja lõpu Tallinnale. Silma hakkas tänasel Vabaduse väljakul kõrgunud Peeter I kuju, mis avati 1910. aastal. Ka Balti jaama, vanalinna ja Snelli tiiki on näha.
Kõige rohkem tõmbasid mu tähelepanu aga kaadrid, mis on võetud Pika tänava otsast. Seal avaneb vaade läbi Suure-Rannavärava, kus on näha 1860. aasta paiku Kalaranda ehitatud gaasijaama kaheksatahuline paekivist mahuti, mis on tänagi alles. Jaanuari lõpus 1912 hakati selle ette ehitama Tallinna elektrijaama hoonet, mis valmis „Laenatud naese“ esilinastuse aegu 1913. aastal. Nagu öeldud, kõnealuses stseenis aga elektrijaama veel pole. Seega on need filmikaadrid võetud hiljemalt jaanuaris 1912, võimalik, et veelgi varem.
Võtsin sel teemal sõna kohe pärast seansi lõppu ja hiljem kontrollisin asja veel põhjalikult üle. Ja ma ei eksinud – vähemalt osa meie vanimast mängufilmist moodustavad Eesti vanimad filmikaadrid.
Seni on peetud Eesti vanimaks filmiks Johannes Pääsukese kroonikakaadreid Tallinnast, Tartust ja Võrumaast, mis on filmitud kevadel 1912. Seega on nüüd Eesti filmiajalugu juhuse tahtel mõned kuud pikem.
Ja veel. „Laenatud naeses“ mängivad Paul Pinna kõrval ka teised estoonlased. Just filmi tegemise aegu ehitati Estonia teatrit.
