EESTI VAIMLINE KESKPUNKT: Jaak Juske kutsub avastama Emajõe-linna ülipõnevat ajalugu. Äsja ilmus Jaagult ka sel teemal raamat; KesKus teeb paar tretti kaasa.
Aastatel 1993–1995 kirjutasin Tartu Postimehes rea artikleid Emajõe-linna ajaloost. Sel perioodil sai kogutud ka tartlaste mälestusi. Hiljem Tallinna elama asudes keskendusin rohkem pealinna ajaloole, kirjutades sotsiaalmeedias lugusid ja levitades vanu pilte Tallinna, Tartu, Narva ja teiste Eesti linnade ajaloost. Möödunud aastal panin kokku raamatu „Lood unustatud Tallinnast“. Nüüd oli aeg pöörduda tagasi põhjalikumalt oma sünnilinna ülipõneva ajaloo juurde.
Keskaegne linnapilt
Muistsete kaubateede ristmikule Emajõe ürgorgu ja Toome veerele tekkinud Tartu on olnud suurvõimude jaoks strateegiliselt oluline keskus. Nii on Tartu sõdades korduvalt maha põletatud. Linn on aga alati uuesti üles ehitatud ja ajapikku laienenud.
Erinevalt Tallinnast on Tartus säilinud seega väga vähe keskaegset arhitektuuri. 1708. aastal tsaar Peeter I käsul läbiviidud hävitustöö oli põhjalik. Tartu taastati klassitsistlikus stiilis linnana, kuid suur osa 18. sajandi lõpu ja 19. sajandi alguse hoonestusest hävis Teises maailmasõjas. Nii on Emajõe-linna puhul vaja kohati päris head fantaasiat, kujutamaks ette uhket linnamüüri, kivilossi ja tosinkonna pühakojaga keskaegset hansalinna või tänaste südalinna parkide asemel tihedalt majadega hoonestatud linnaruumi. Samas on üldjoontes säilinud südalinna vana korrapärane tänavavõrk, jõega paralleelselt kulgevad ning nendega ristuvad tänavad.
Oma raamatus kutsun lugejaid viiele jalutuskäigule ümber Tartu kunagise uhke linnamüüri, millest täna on alles vaid riismed. Omaaegsetest olulisematest linnaväravatest alguse saavad retked vaatlevad linnaruumi kujunemist, tähtsamaid hooneid ja tänavaid nii vanalinnas kui ka linnamüürist väljapoole jääval alal. Vahele on pikitud lugusid Tartut mõjutanud sündmustest ja inimestest. Jalutuskäigud lõpevad omal ajal Tartut ümbritsenud üheksas mõisas, mis tänaseks on linnaga üheks sulanud. Soovitan need retked ka reaalses linnas ette võtta.
Eelkõige olen pööranud tähelepanu keskaegsele linnapildile ning neile piirkondadele, mis hävisid Teise maailmasõja lahingutes 1941. ja 1944. aasta suvel. Kokku kaotas Tartu viimases sõjas üle poole elamispinnast. Iga loo juures on vanad fotod, mis annavad muutunud linnaruumist selgema pildi. Paremaks orienteerumiseks on lisatud jalutuskäigu algusesse ka väljavõte ennesõjaaegsest linnaplaanist.
Kutsun KesKusi lugejaid nüüd kolmele jalutuskäigule, avastamaks unustatud Tartut.
Linna müürimisest
Kui Tallinnas on linnamüür suurelt osalt alles, siis 1708. aastal hävitatud Tartu keskaegsetest linnakindlustustest on teada üpris vähe. Vanim säilinud linnaplaan on pärit alles 1636. aastast. Muide, samast ajast on Rootsis Stockholmi armeemuuseumis säilinud ka unikaalne makett Tartu vanalinnast. Seega toetuvad meie teadmised linna vanemast ajaloost suures osas arheoloogiale. Nii on Tartu keskaegset ilmet puudutavates küsimuses tihti ajaloolaste seas erinevaid seisukohti.
Linnamüüri kogupikkus oli kaks kilomeetrit. Võimsa maakividest ja tellistest, vähemalt üheksa meetri kõrguse ringmüüri paksus ulatus aga kuni kahe meetrini. Linnamüüri tornide ja väravate arvu kohta on allikates erinevaid andmeid, valdavalt pakutakse tornide arvuks 27, neist kuni üheksa olid väravaga. Karjavärava kõrval olid suuremad veel Vene värav, Jakobi värav, Toomevärav ja Riia värav. Koos Toomega oli keskaegse Tartu pindalaks üle 27 hektari.
Enne kivist linnamüüri rajamist oli Tartu ümbritsetud arvatavasti pihttaraga. Jõepoolse soisema külje kindlustamine võeti ette viimasena. Emajõe ja linnamüüri vahel kaitsesid keskajal linna mitu jõeäärset tiiki, neist suurim nn Pikk tiik.
Ühest hävinud Tartu sümbolist
2014. aastal saab 780 aastat Toomemäel asunud Tartu piiskopilossi (castrum Tarbate) esmamainimisest. Kokku ilmestas see eestlaste muinaslinnuse asemele ehitatud keskaja Eesti üks suuremaid kindlusi Emajõe linna üle 500 aasta.
Me ei tea, milline Tartu piiskopiloss omal ajal täpselt välja nägi. Kõige vanemad on Rootsi ajast pärit linnakaardid, mis annavad pildi lossi üldplaanist. Lisaks mõned kroonikakatked ja enam kui poole sajandi eest Toomel läbi viidud arheoloogiliste kaevamiste tulemused.
Tänase tähetorni kohal asus võimas mitme torni ja kirikuga pealinnus, mida ühendas ülejäänud Toomega pikk kivist sild. Sild läks üle loodusliku vallikraavi, mille asemele ehitati 18. sajandi teisel poolel püssirohukelder. Teisel poole silda, 1805. aastal Johann Wilhelm Krause projekti järgi valminud vana anatoomikumi ja endise sünnitusmaja kohal asus suur eeslinnus. Toomemäe teises otsas oli aga tookord lisaks keskaja Baltikumi suurimale pühakojale – viielöövilisele kahe torniga Peeter-Pauli toomkirikule veel surnuaed ja mitukümmend toomhärrade maja. Just toomkirik ja toomkapiitel andsid mäele tema tänase nime. Kogu mäge ümbritses kõrge linnamüür Toomvärava ja mitme torniga. Arvatavasti eraldas kivimüür Toomemäge ka all-linnast. Nii meenutas keskaegne Toomemägi paljuski Toompead. Suur vahe on aga selles, et kui Tallinnas kasutati ehituskivina paasi, siis Tartus tellist ja maakivi.
Põhjasõjas varemeteks muudetud piiskopilossi müürid tõmmati lõplikult maha 18. sajandi seitsmendal kümnendil, kui Tartut hakati ehitama Vene võimude poolt kindluslinnaks. Nii oli tänase Tartu raekoja valmimise ajaks piiskopilossi kohal juba tühermaa.
Loodetavasti toob tulevik üllatusi, mis avardavad meie teadmisi sajandeid Tartu võimsamaks hooneks olnud piiskopilossist. Enne piiskopilossi asus aga samas paigas alates esimese aastatuhande keskpaigast eestlaste muinaslinnus, mille 1030. aastal vallutas Novgorodi vürst Jaroslav Tark, rajades asemele oma ristinimest tuleneva Jurjevi kantsi. 1061. aastal võtsid eestlased Tartu linnuse tagasi.
1133. aastal langes toona Tarbatu nime kandnud linnus teist korda novgorodlaste vägede kätte. Alles 1176/1177. aasta talvel toimunud suure eestlaste sõjaretke käigus vallutati linnus tagasi. Kolmandat korda langes Tartu Novgorodi vürsti Jaroslav Vladimirovitši juhitud Novgorodi ja Pihkva vägede valdusse 1191/1192. aasta talvel, kuid pärast linnuse põletamist väed lahkusid.
13. sajandi alguse ristisõja käigus õnnestus sakslastel Tarbatu, Ugandi maakonna võimsamaid linnuseid, vallutada pärast verist piiramist alles 1224. aastal. Seekord olid linnust kaitsnud eestlased ise venelastega liidus. Kohe pärast puulinnuse mahapõletamist asus piiskop Toomele oma kivilossi ehitama. Just Tarbatu nimest tulenevad Tartu hilisemad saksa- ja venepärased nimetused Dorpat, Dorpt, Dörpt ja Derpt.
Tähetorn oli aga 1802. aastal taasavatud ülikoolil kavas esialgu ehitada üldse toomkiriku tornidesse, mis olid 18. sajandi 60. aastail Tartu kindluslinnaks ehitamise käigus tublisti madalamaks lõhutud (samal ajal tõmmati maha ka lossi varemed). Sellest plaanist aga loobuti ja pärast ülikooli peahoone valmimist asuti lammutama piiskopilossi veel säilinud müürijuppe, et teha ruumi tähetorni vundamendi rajamiseks.
1810. aastal avatud tähetornist üle Laia tänava toomkirikusse ehitatud raamatukokku pääsemiseks ehitati aga sild. See valmis J. W. Krause projekteerimisel 1816. aastal. Praeguse kuju sai sild 1836. aastal Tartu ülikooli ehituskunsti professori Moritz Hermann von Jacobi kavandi alusel. Tartlased hakkasid seda kutsuma Inglisillaks. Seda 20. sajandi alguses pärast käharpäise ja inglinäolise rektor Parroti bareljeefi paigaldamist sillale 1913. aastal.
Tartu tähetornis lehvib aga alates 1989. aasta vabariigi aastapäevast sinimustvalge. Kui oleks alles vana piiskopilossi liputorn, lehviks meie lipp kindlasti seal.
Kui Inglise kuningas olnuks Lõuna-Eesti valitseja
Eesti ajaloo üks unustatud suurkujusid on Dietrich Damerow, kes kaasas aastatel 1379–1400 Tartu piiskopiks olles Vana-Liivimaa sisepoliitilisse võitlusse tolle aja Euroopa vägevad.
Damerow ei olnud suvaline tegija. Ta oli olnud hiljemalt aastast 1364 Euroopa suurima impeeriumi Saksa-Rooma riigi keisri Karl IV erasekretär. Tänu sellele oli Demerow diplomaatiliselt äärmiselt osav ja omas laiaulatuslikke kontakte üle Euroopa.
1372. aastal hakkas ta tegema ka vaimulikku karjääri. Kui ta 1379. aastal Tartu piiskopiks valiti, oli Liivi ordu suutnud Riia peapiiskopi sundida tunnustama enda ülemvõimu ehk inkorporeerinud ta ordusse. Damerow aga ordu ülemvõimuga ei nõustunud, vaid nõudis ordult hoopis ise läänivannet ja lõi laialdase orduvastase koalitsiooni. Sinna kuulusid Mecklenburgi hertsog Albrecht, kes oli juhtumisi samaaegselt ka Rootsi kuningas, Leedu suurvürst Vytautas ja Inglise kuningas Richard II. Damerow pakkus oma piiskopkonda koguni viimase võimu alla. Võib vaid ette kujutada, milliseks oleks võinud kujuneda Eesti saatus, kui tõusva Inglise kuningriigi valitseja oleks siinmail kanda kinnitanud.
Siiski ei saanud koalitsioonist asja, sest Albrecht ja Inglise kuningas olid liiga kaugel ning Leedu suurvürst Vytautas suutis orduga rahu sõlmida. Nii ei olnud enam Damerowile väga palju abi ka liidust Läänemere piraatide ehk vitaalivendadega. Ordu tungis Tartu piiskopkonda 1396. aastal ja vallutas selle. Tartut siiski ordusse ei inkorporeeritud, Damerowi sunniti vaid tunnustama Riia peapiiskopi inkorporeeritust ja loobuma läänivande nõudmisest. 1397. aastal toimunud teisel Danzigi konverentsil otsustati, et Riia peab jääma inkorporeerituks, aga ordu ei tohi nõuda ordu vasallidelt sõjas osalemist ning andis Harju-Viru rüütelkonnale Jungingeni armukirja.
Damerow ei saavutanud seega oma tahtmisi ja astus mõni aasta hiljem kibestunult ametikohalt tagasi, elades esialgu Riias, millalgi pärast 1408. aastat pöördus ta aga tagasi Saksamaale.
Muide, keskajal oli Tartu väga tugevalt seotud linnast kümmekonna kilomeetri kaugusel asunud Kärkna tsistertslaste kloostriga. Kuna sõdade korral varjus Tartu piiskop tihti just sellesse kindluskloostrisse, oli tegemist tol hetkel Lõuna-Eesti poliitilise keskusega.
Ahto Muld: üldteada fakte Tartust
• Tartu on väike vastik puust linn, mille küljes on ka oja.
• Tartu ainus tänav – Emajõgi – on Reformierakonna saamatuse tõttu siiamaani asfalteerimata.
• Tartus on ainuke tõsiseltvõetav sedastus: „Ma ei ole Tartust.“ Ja kohalikud seda ei ütle.
• Tartus on kaks baari, mõlemat neid peab Kivastik ja mõlema viga on see, et seal on Kivastik.
• Ilma ülikooli kuuenda sambata oleks see ülikool viiesambaline. See oleks ka kõik, mis seda ülikooli kuuesambalisest ülikoolist eristaks.
• Miks Pärnu merre ei libise? Sellepärast, et Tartu imeb.