“Mismoodi sa hindad seda turu ja ajakirjanduse vahekorda?” küsin ajakirjanduse pikaaegselt praktikult ja nüüdselt teoreetikult Raivo Palmarult. Kas see ikka on ikka nii jäigalt paigas, et kui turg näiteks eelistab ainult naistelehti, siis neist see ajakirjandus koos seisma peabki? Ehk nõnda eesti ajakirjade turg ju praegu välja näebki.
Palmaru vabandab kõigepealt, et peame rääkima kohvikus, kus mingeid tarku raamatuid abiks käepärast pole. Muuseas Liivalaia tänava kuulsas Vikeros, kus kunagi armastas istuda uuriva ajakirjanduse lipulaevaks peetud Luup, sageli täies koosseisus. Ja millisesse punti meilgi tänase vestluskaaslasega kord au kuuluda oli. Aga nüüd – näikse vähemalt keskpäevad siin vaiksed olevat. Peale meie pole absoluutselt ühtki külastajat.
See on niisiis täiesti vaba vestlus. Palmaru räägib alustuseks ajakirjanduse kahest mudelist – Jürgen Habermasi raamatule tuginedes avalikust mudelist, mille kohaselt ajakirjandus on oluline avalikkuse foorum. Teine mudel on turumudel, mille järgi areneb ajakirjandus kõikjal maailmas. “Arenenud demokraatiates aga antakse endale aru, et ainult turu mudel ei tööta,” peab Palmaru tarvilikuks rõhutada. “Turul on väga suuri plusse, aga turul on ka väga suuri miinuseid,” lisab ta ja mulle tundub, et Eesti oludes kõlab see väga ketserlikult. “Turg on esiteks ebademokraatlik,” valab Palmaru veelgi õli tulle. Demokraatias on üks mees – üks hääl, turul on üks hääl dollar, kroon või euro, seal pole inimesed võrdsed. Teiseks toob Palmaru esile turu ebamoraalsuse. Turul on praktiliselt ükskõik, mida müüakse – lastepornot, narkootikume, orje – turg võtab kõik vastu. Kolmandaks on turg ebasotsiaalne. Näiteks räägib Palmaru Ameerikas 19. sajandi 70ndail aastail loodud tuletõrjeühistutest. Idee seisnes selles, et iga mats pidi ostma osaku. Siis tuli tuletõrje platsi ja kustutas tema tule ära. Kes osakuta oli, jäeti jumala hooleks. “Ent õige pea selgus, et tuli ei teinud vahet, kas olid osakud ostetud või mitte,” naerab Palmaru, “kui üks maja põlema läks, läks teisi veel.”
MIDA PIKENDAB EESTI AJAKIRJANDUS
“Ajakirjandust ei saa vaadata rangelt võttes ainult kaubana,” jätkab ta, “kuna ajakirjanduse produkt tegelikult ei sõltu tarbijast ehk sellest, mis inimesed ostavad.” Üle poole tuludest tuleb reklaamist. Ajakirjandusel on väga oluline funktsioon ühiskonnas, mis väljendub selles, et erinevalt paljudest teistest turgudest on ta reguleeritud seadustega. Mis funktsioon see siis on? “Ajakirjandus on meie meeleelundite pikendus,” seletab Palmaru, “me ju ei näe kaugemale oma taju piirist.”
Mõtlen Kroonikale, mõtlen näiteks kasvõi Maajale? Ajakirjandusse kuuluvad ju needki. Ent küllap nad siis midagi ka pikendavad. “Ta võimaldab meil näha seda, mis on kaugemal,” täiendab Palmaru oma mõtet. Ajakirjandus peaks tema sõnutsi informeerima inimesi sellest, mis nende ümber tegelikult toimub, eriti olulistest muudatustest nende keskkonnas. Ta peaks olema ka foorum, mille väljundiks oleks konsensus – ühtemoodi arusaamine teatud asjadest.
“Turg on oluline,” võtab Palmaru oma teoretiseeringu kokku, “ent ajakirjandust ei saa jätta üksnes turu hooleks.” Sest – turu positiivsed omadused ehk tema asju õieti paika panev käsi toimib ainult siis, kui säilib konkurents – pakkumiste paljusus. Niipea kui seda paljusust pole, tekib kontsentratsioon. Ja turu head omadused kaovad ära.
KONKURENTS JUSTKUI VENE AJAL
Mis siis toimub Eestis? “Kontsentratsioon on niikaugel, et turul on kaks põhilist kontsernimonopoli, kes teevad omavahel koostööd,” ei keeldu Palmaru vastamast. Mõtleme sellele, kuidas need kaks “võistlevat” päevalehte oma trükiarvudega kiitlevad. Aga nõukogude ajal oli samuti kaks lehte ning nende trükiarvud praegustega võrreldes lausa astronoomilised. Need lehed koos ühe õhtulehtega sisaldasid enamasti paljast paska. Ja ometi läks neil hästi – inimesed tulid lehesappa sageli juba paar tundi enne lehe müüki tulekut. Muud võimalust mingeid muid lehti osta lihtsalt polnud! Aga nüüd? Midagi on nagu sarnast? “Turg ei toimi,” toob Palmaru sarnase välja, “ja inimestel ei ole ka valikuvõimalust.” Avalikkuse funktsioon, konsensuse loomise ja informeerimise funktsioon on niivõrd olulised, et inimene vajab meediat. Ja kui paremat pole, kasutavad seda, mis on. Tõepoolest, nii mõnetigi justkui nõukogude ajal. Kas me siis seda tahtsimegi? Palmaru tõmbab paralleeli Venemaa ja NTV-ga, millest raske käega üle käidi. Protest oli vägev, ent kanal jäi käima ning vaatajate hulk kasvab, sest aegapidi võetakse see omaks.
KÕIKUV SÕNAVABADUS
Kas kontsentratsioon ei kõiguta ka demokraatia üht peamist alustala ehk sõnavabadust? Tõsise teadusmehena vastab Palmaru põhjalikult. Saan teada, et meedia puhul on erinevad ajakirjandusvabaduse kontseptsioonid ning et nii meil kui mujal valitsev kontseptsioon on liberaalne kontseptsioon. See tekkis 18. sajandil reaktsioonina tollasele olukorrale, kus kõige suurem oht sõna- ehk ajakirjandusvabadusele oli ju riik. Liberaalne kontseptsioon püüab kaitsta ajakirjandust riigi eest. Nüüd on olukord muutunud. Peamine oht ajakirjandusvabadusele pole enam riik. “Kuigi ka riigi suhtes tuleb alati valvas olla,” märgib Palmaru. Ent ajakirjandusvabaduse puhul on ükskõik, kust piirangud tulevad – kas riigilt, infoallikatest, huvigruppidest või omanike poolt näiteks kontsentratsiooni tulemusena. Eestis pärast 1994. aasta “Rahva Hääle” jama riigipoolset ohtu Palmaru arvates märgata pole. “Ent muud ohud on,” on ta veendunud. Reklaamiandjate surve – vaieldamatult olemas, omanikepoolne surve – loomulikult kogu aeg olemas.
Mida arvab professor Palmaru sellest, et eesti ajakirjanduse tootmine on läinud suuresti väljamaalaste käpa ja kontrolli alla? “See piirab eesti rahva suveräänsust,” on Palmaru armutu. Kolmesid valimisi uurinuna võib ta kinnitada, et ajakirjandus mõjutab valimistulemusi 68 – 90 % ulatuses. Paraku ei käitu meedia erapooletult. “Mina ei tea, kust need moonutused tulevad,” ütleb Palmaru, “kas Scihbstedi peakontorist, toimetuste seest või kusagilt mujalt. Aga see, et moonutused on olemas, on vaieldamatu.” Eesti ajakirjandusvabadus hakkas Palmaru sõnul hääbuma 1997. aastast alates, mil algas jõuline kontsentratsioon. “Pärast seda on sõna- ehk ajakirjandusvabadusega väga suuri probleeme,” on ta kindel.
Mis aga ikkagi peale hakata, kui on turg, turg viib kontsentratsioonini ning lakkab sisuliselt olemast turg? Palmaru teab, et kontsentratsioon on asi, mille vastu demokraatlikus ühiskonnas võideldakse. Paljude maade seadusandluses on kirjas, kui palju väljundeid võib ühel inimesel või ühel aktsiaseltsil olla. Püütakse tagada seda, et ühel poleks rohkem kui üks väljund või paar väljundit, vältimaks olukorda, kus suured grupid tegelikult kontrollivad turgu. “Kontsentratsioon on ohtlik,” rõhutab Palmaru, “see pärsib Eestis praegu avalikkust – meedia avalikkus tegelikult ei toimi.”
INFOVABAD UUDISED
Viimasel ajal on Eestis levinud tendents asendada ajalehtedes kogenud süvenemisvõimelisi ajakirjanikke roheliste uudistevorpijatega. On selgi mingit pistmist mainitud kontsentratsiooniga. Palmaru meelest peabki suurem osa ajakirjandusest uudistest koosnema. “Ainult et Eestis on ka uudistega suuri probleeme. Ära on õpitud uudiste vorm – kuidas kirjutada. Liid, A-teema, B-teema jne. Seda aga, mis on uudis, ilmselt ei teata.” Uudis aga on see, mis on piisavalt relevantne ehk läheb inimestele korda. Teiseks peab ta tõepoolest sisaldama informatsiooni, niisugust, mis vähendab inimeste ebakindlust ja suurendab kindlust ehk teadmist. Aga valdavas osas eesti ajakirjanduse uudistes see informatsioon puudub. Heaks näiteks on kasvõi end üleriigiliseks päevaleheks tituleeriva Postimehe üks hiljutisi numbreid, kus teade lauljatari uue plaadi ilmumisest säras esiküljel, Eesti jaoks aga ääretult oluline uudis ajateenijate arvu vähendamisest poole võrra oli mahutatud kusagile “sisse”. Niisuguseid asju tuleb kesklehtedes üha sagedamini ette.
Kehvade uudistega torkab Palmaru meelest silma ka “Aktuaalne kaamera”. “Kas tõesti noortel inimestel pole niipalju auahnust, et katsuda iga päev edastada tõepoolest häid uudiseid, võistelda omavahel selles, kes on parem uudisteajakirjanik?” küsib ta. Selle asemel et leierdada BNS-i uudiseid, mis on selleks ajaks juba kõigil ammu teada.
Veel ühe suure puudusena, mis pärineb nõukogude ajast, toob Palmaru välja eesti ajakirjanduse püüu mõjutada. Ei esitata erinevaid seisukohti, mille põhjal inimene ise saaks kokku panna oma arvamuse, vaid püütakse toetada “õigeid” seisukohti. “Meedia ja avaliku arvamuse omavaheline suhe pole lineaarne, vaid kõverjooneline. Kui teatud maht ületatakse, hakkab selle mõju vähenema.” Heaks näiteks peab Palmaru viimaseid valimisi, kus Reformierakonna positiivse väärtustamise osakaal ajakirjanduses ületas valimiseelsetel nädalatel 50 %. Nende lõplik valmistulemus jäi sellesama kõverjoonelisuse tõttu väiksemaks. Tuline Euroliidu pooldaja Palmaru näeb sama viga ka ajakirjanduse üliagaras europropagandas. Infot on asendanud pahatihti siingi valmis käsitlus – “kes on hea ja kes on paha” vaimus. “Siin tekibki küsimus tegijate tasemest ning juhtide tasemest,” on Palmaru veendunud.
