Esimese mehe põletas festivali algataja Larry Harvey Baker Beachil 1986 kahekümne osaleja juuresolekul Jerry Jamesi abiga. Objekt – elik põlema pandav sell – ise oli tollal 8 jalga ehk 2,5 meetrit kõrge. 1990 siirdati festival Cacophony Society liikmete John Law ja Michael Mikeli (Danger Ranger) eestvedamisel Nevada kõrbesse, kuna San Fransiscos blokeeris politsei põletamisrituaali. Renost 110 miili põhja poole jääv Black Rock Desert oli kuivanud järv ja üritust kutsuti nimega Zone Trip 4, A Bad Day at Black Rock. Mehe kõrgus oli kasvanud 40 jalani ja 1996. aastaks oli ületatud 10 000 osaleja piir.
Laager – maailma suurim kell
Tänaseks on “Burning Mani” Black Rock City 168 tundi aastas Nevada osariigi suuruselt teine linn – Las Vegase järel. Täielikus kõrbekeskkonnas ilma mingisuguse kohapealse infrastruktuuri ja veeta kõrbelapil on energiaallikateks päikesepaneelid, diiselgeneraatorid ja artcar’ide dünamote toodetud elekter. Raha seal ei maksa – mitte midagi peale jää ja central camp’i kohvi ei saa kuskilt osta ja pole vajagi – kõik on osalejate poolt üksteisele tasuta. Sõnaga, kes mida kaasa võtab.
Laager moodustab 3 km raadiusega maailma suurima kella – tänavad on tähistatud kellaaegade järgi vertikaalselt ja tähestikuga horisontaalselt. Lisaks 700 registreeritud theme camp’ile on lugematuid omaalgatuslikke satelliite. Linna keskel on Playa – hiiglaslike kunstiobjektidega pikitud ring. Installeeritud kunstiteoseid on kokku üle 250, tihti paarikümne meetri kõrgused ja hektarilise pindalaga, millele lisanduvad sajad mobiilsed objektid. Sa võid istuda möödavuravale tuldpurskavale artcar’ile ja sõita suva seltskonnas järgmisele aktsioonile kilomeetrite kaugusel. Ja sealt järgmisele ja sealt järgmisele.
Doing just fine
Kõik laagrid peavad oma baari, klubi, teematelki, garaa?i, lõbumaja, tantsuplatsi kõikvõimalikele subkultuuridele, kõikjal on nii söök kui ka jook täiesti tasuta kõikidele läbiastujatele (enamasti siiski jook, sest kes ikka hoolib söögist 40-kraadises põrgupalavuses) ja kõik need kohad janunevad külastajate järele. Ja ei pakuta mingit odavat paarieuroveini limiteeritud koguses, vaid jahedaid kokteile koos kõige sinna juurde kuuluvaga standardses superkvaliteedis pealelõunast hommikutundideni, ulatatuna kreisikostümeeritud beauty’delt. Või hallipäiselt kunksmoorilt, kes valab sulle viina kurku otse pudelist.
Laagrist astuvad iga paari minuti tagant mööda igasugu tegelased – loomanahkades metslased, kauboisaabastes toplessid, homersimpsonid ja pleiboijänkud, kelle nimedeks on näiteks Space Girl, Gravity Boy, Smokey Dream, Alice Wonderland või Flash… Nad otsivad sama veidraid tundmatuid, suudlevad alati tervituseks ja jäävad teinekord sinuga tundideks hängima.
Seal on igas vanuses hipid, ärimehed, proletariaat ja intelligents, kelle ?abloonlikele tervitustele tuleb vastata sama rõõmsalt ja pealiskaudselt – Doing just fine!
Miljoni dollari kõrbelapp
Burning Manil on esindatud pea kõik ühiskonna subkultuurid ja loomulikult ei ole sa kõigi nende fänn, kuid selle issanda loomaaia sõbralikult kooseksisteerimine sunnib tõsiselt revideerima su senisel elukogemusel baseeruvat skepsist inimkonna arengu suhtes.
Autorikeskse kunstimudeliga harjunud õhtumaalastest kunstnikud satuvad Burning Manil suurde segadusse – sellel festivalil ei ole ajakavasid, nimelisi staare ega assistente, samuti ei eraldata esinejaid ja pealtvaatajaid. Korraldajad annavad loojate käsutusse “valge lõuendi” – riigi käest miljoni dollariga üüritud kõrbelapi ja lavad – ning see, mis edasi juhtub, sõltub kõik juba inimestest endist. D.I.Y.!