Talis Bachmann on hiljuti (PM, 14. juuni) kirjeldanud “postmodernismi ja postsovetismi abielu” sigitist – häbitu isehakanuse sündroomi (HIS). Professori sõnul iseloomustavat HIS-i põdevat indiviidi “stiilne riietus, efektne visiitkaart, mõned õpitud moodsad märksõnad ja käibefraasid ning välismaa enamasti tühised “kiirkeedukursuste tunnistused”, mis varjavat küündimatust ja harimatust. See lühike kirjeldus peaks kõigis, kellel viimasel viis aastakul on olnud võimalus õues käia, kutsuma esile terve kapatäie assotsiatsioone.
KIRJAOSKAMATUS KÕRGHARIDUSLIKUS KOMÖÖDIAS
Et totsent on oma erialalt ökonomist, siis lubatagu mul HISi põlistavat protsessi analüüsida just majandusteoreetilises võtmes. Kuivõrd minu isiklikud kogemused piirduvad majandusharidusega, siis ei pretendeeri ma üldistustele reaalteaduste ja kaunite kunstide vallas. Küll arvan ma aga alljärgnevat suures osas paikapidavat enamiku teiste ühiskonna”teaduste” lõikes (eriti avalikus halduses, avalikes suhetes või mida kõike veel meie trenditeadlikes kõrgkoolides ka parajasti ei õpetata).
Enne probleemi juurde asumist maini me veel oma mudeli kahte põhilist oletust. Esiteks, analüüsi objektiks on Keskmine Eesti Kõrgkool (edaspidi KEK või ka HIS- abrik), st, kuigi totsendi vahetud kogemused pärinevad ühest konkreetsest õppeasutusest, võib neid suure tõenäosusega laiendada kogu majandusharule, sõltumata omandivormist ja muust butafooriast. Teiseks, mudeli teoreetiliseks selgrooks on mikroökonoomikast tuttav tootmisfunktsioon.
Viimase puhul väärivad tähelepanu kolm võtmemõistet – väljund, sisend(id) ja sisendeid väljundiks transformeeriv tehnoloogia. HIS-vabrik toodab mõistagi HISi nakatunud indiviide. Mis sisenditesse puutub, siis neid on kaks – Eesti keskmise keskkooli keskmine lõpetaja (EKKKL) ja HIS-vabriku brigadirid. EKKKL tuleks kohe keskkooli tagasi saata, sest EKKKL eksib süstemaatiliselt eesti keele õigekirjareeglite vastu, ei suuda kirjutada leheküljepikkust sidusat lugu ning jälgib lihtsaid matemaatilisi teisendusi parimal juhul initsiatsiooniriitusel osaleja pühalik-harda (üldiselt aga täiesti osavõtmatu) pilguga. Selline inimgrupp on muidugi alati olemas olnud, kõrghariduslikku komöödiasse on selle tõmmanud aga alles EW viljastavates tingimustes õitsele löönud HIS-tööstus. Imestada pole siin midagi, kahaneva rahvaarvuga riigis üritab askeldada viiskümmend kõrgkooli (professor Bachmanni andmetel). Totsendile meenutab igasuvine värbamissessioon Riho Undi nukufilmi “Kapsapea”, kus viiskümmend hullunud kombaini üritavad oma haspli vahele tõmmata kõike, mis väljal liigub. Peksukorvidesse sattunutest ei saadagi kunagi aru, sest juba on käes uus suvi ja ülevõõbatud konkurentkombainid on jälle põllul.
ÕPETAJA VÕÕRUTAMINE MÕTLEMISEST
HIS-brigadirid (kohalikus kosmogoonias tuntud ka KEKi õppejõude nime all) jagunevad kahte gruppi. Ühed (aegamisi väljasurev liik) on suutnud oma marksismi-leninismi õhtuülikooli tunnistused kuidagi EW teaduskraadide vastu ümber smugeldada. Dinosauruste üritust jätkavad aga juba noored HIS-ikoonid, kelle hooleks on tavaliselt kõige müstilisem aine – juhtimine. Vähemasti selles aines omandavad KEKi konveierlindile sattunud ammendavad teadmised. Mida kõike ei pakuta: strateegiline, taktikaline, allvee-, pealvee- (värvi ise!) juhtimine. Et KEKi juhtkond on üles kasvanud ekstensiivse loomapidamise ajajärgul, siis meeldivad sellele suured kolhoosid. Tulemuseks on üldjuhul Nõukogude Armee mikromudel (üks kindral kümne sõduri kohta).
Brigadiridel on oma laenude ja liisingute tagasimaksmiseks vaja õppekoormust ja et brigadire on omakorda nii palju, siis solgutataksegi EKKKLi KEKis hommikul poole üheksast õhtul kella üheksani ja nii võõrutatakse EKKKL niiviisi iseseisva töö ja mõtlemise harjumusest. See on ühtlasi KEKi edasikestmise tarvilik tingimus, sest ärksama vaimuga tudeng läheks keskmise brigadiri möla kuulates tõenäoliselt hulluks või hakkaks esitama KEKi juhatusele ebameeldivaid küsimusi.
KUIDAS SAADA ÜLE AKADEEMILISEST TUNNIST
HIS-tööstuse tervikuna on aga võimalikuks teinud ameeriklaste suurim panus ülemaailmsesse valgustusliikumisse: JP-tehnoloogia JP – Jõupunkt). Microsofti laboratooriumides välja töötatud esitlustarkvara Powerpoint ® on korporatsiooni enda sõnade järgi “ammu muutnud inimestevahelise suhtlemise viisi”. Vähemasti selles on neil kindlasti õigus.
Kui kirjasuuruseks võtta Jõupunkti vaikimisi pakutud 32 punkti, siis mahub ühele lüümikule kolm kaheksa- kuni kümnesõnalist lauset (“mõtet”). Jõupunkti lüümikupalagan (ingl. k. Powerpoint slideshow) võimaldab brigadiridel kiiresti harida kli?eemõtlemisele juba niigi liiga vastuvõtlikku publikut. Iga lüümiku ümber võib jahuda nii paar-kolm minutit, sekka pikantne seik mõnelt koonderakondlikult saunaõhtult, ja juba näitabki päästev käekell kahe “akadeemilise” tunni möödumist.
Totsent on veendunud, et kui JP-tehnoloogia mingil põhjusel KEKist kaoks, siis vajuks ka kogu HIS-tööstus visinal kokku.
KOMBAINID NIIDAVAD MAGISTRIHAKATISI
Eelöeldust ei tohi aga mingil juhul järeldada, nagu oleksid KEKi lõpetanud tulevased “otsustajad” “eluks halvasti ettevalmistatud.” Pigem vastupidi. Isekeskis oma autsorssimiste, kostkattimiste, pisnisprotsess-reöndzineerimiste olematut pointi otsivad ettevõtjad, ametnikud ja konsultandid suhtlevad – kui nad parajasti kõrvaltkuulajale raskesti jälgitavas eesti-inglise segakeeles ei vahuta – ammu nii omavahel kui ka üldsusega peaasjalikult Jõupunkti vahendusel.
Kes meie neljandas kümnes pensionieelikutest poleks osalenud PR-üritusel, kus põlevate silmadega fondijuht selgitab, täis ebasiirast veendumust, et kui sa kohe oma raha meile ei too, siis kujutab su vara väärtuse kasvu ajas sirge A (tõusunurgaga x kraadi), tema virtuooslikes kätes oleva vara kasvu näitab aga – üllatus, üllatus – hoopis sirge B (tõusunurgaga 2,5x kraadi). Üsna hiljuti ühe hoogsalt kasvava monstroosse riigiasutuse noorametnike genereeritud paberipahnast ühtainsamat mõtteselget lauset otsides tundis totsent end Kalifornia kullasõelujana, jne, jne.
Eelmises Keskus`is kuu toote austava nimetuse pälvinud keskpanga presidendi midagi, kahaneva askeldada viiskümmend Bachmanni andmetel). igasuvine värbamissessioon Kapsapea”, kus viiskümmend üritavad oma haspli vahele mis väljal liigub. Vahur Krafti kahepunktiline Euroopa Liiduga ühinemise majanduslikku mõju selgitav lüümik mõjub kõige selle taustal juba tõesti verbaalse võimekuse suursaavutusena.
Kuivõrd tänasel päeval silkab juba iga teine nooruk ringi KEKi bakalaureusekraadiga, siis on see tunnus tööturu jaoks oma tähendust kaotamas. Kuid juba püüavadki kombainid magistrihakatisi ning kogu tingel-tangel kordub jälle uuel tasandil, aga juba kahekordse õppemaksu eest. Vähe sellest, kõige elutublimad on jõudnud KEKis omandada juba ka äridoktori kraadi ning KEK on kuulutanud teadustöö oma suurimaks prioriteediks. Prae guste suundumuste jätkumisel on EW Teaduste Akadeemia paarikümne aasta pärast riigi kõige rahvarohkem kutseühing.
KAUA SEE JAMA KESTA EI SAA
Kõige huvitavamaks küsimuseks ongi see, kui kaua praegused suundumused kestavad. Draamateoreetikud väidavad, et head näidendit vaadates loobub vaataja umbusust. Lusti- või kurbmängust osasaamise nimel aktsepteerib vaataja (kes on KEKis ühtlasi ka osaleja) loo etteantud raame ja ohverdab oma realismi- ja loogikataju. Väidetakse, et umb usust loobumine on eriti tähtsal kohal odavates Bkategooria teadusfantastikates, kus publik pöörasele loole täielikult andudes rõõmsalt ignoreerib viletsaid rekvisiite, kehva stsenaariumi ja halbu näitlejaid. Et hea näitemäng peaks tabama üksikus üldist, siis väärib KEK totsendi arvates tähelepanu eelkõige õnnestunud kunstiteosena – oma miniatuursuses tundub see peegeldavat XXI sajandi alguse ideedepuuduses vaevlevat maailma majandust. Tõnu Õnnepalu argumenteerib oma väga tuumakas artiklis (PM, 26. juuli) usutavalt, et pärast Teise maailmasõja järgset kolme aastakümmet on maailma majandus jälle kokku tõmbumas. “Tänaseks on tollest “kuldajast” jäänud peamiselt meeleheitlik enesesisendus, et majandus endiselt kasvab,” kirjutab Õnnepalu ja jätkab, et uute tehnoloogiate tegelikus nappuses peab tootearenduses kiiremini käima vaid näiliselt uue ratas, “muidu kukub illusioon (minu rõhk, totsent) – viimane tõesti kasvav rikkus, mis meie tsivilisatsioonile on jäänud – kolinal kokku.”
Pärast üheksakümnendate aastate hiilgeaega, mil täitmist ootasid töökohad äsja tekkinud panganduses ja ülejäänud turumajanduslikus infrastruktuuris, seisab ka KEK vastamisi ideetuse, ülepaisutatud koosseisu ja kokkutõmbuva turuga.
Murranguperioodid on läbi ajaloo esile tõstnud kõikvõimalikke majanduslikke ja poliitilisi illusioniste. Ükski silmamoondaja pole aga suutnud loodusjõududega lõpmatult võidelda. Nii ei suuda ka kuitahes kirev akadeemiline rongkäik KEKi sisemist tühjust igavesti varjata.
