ÕPPETUNNID, MIDA IKKA JA JÄLLE EI MÄLETATA: Toomas Kümmel tõdeb, et on seda juba mitmeid kordi näinud oma silmaga või eemalt jälgides – ahne kurjategijast autoritaarse võimuri rajatud režiimi langemine rahva ülestõusuga.
Iga kord on neil puhkudel viimaseks vaatuseks „suure juhi“ kadumine ja tema asukoha selgitamine. Tavaliselt on selleks ajaks juhi käed verega määritud, tema kokkuvarastatud varandusest on rahvas aimu saanud, tema endised liitlased põgenevad kabuhirmus või on püksid täis teinud ja ta reetnud. Kes on kriisikolletes käinud, ennustasid, et suhteliselt kiirelt kuuleme teadet: president Viktor Janukovitš lahkus Kiievist teadmata suunas.
Terve riik otsis Janukovitšit, enne kui ta Venemaal pinnale ujus. Tulid erinevad ja vastuolulised teated, et tema lennuk maandus Araabia Ühendemiraatides, siis nähti teda Harkovis. Kohe ilmusid teated, et ta püüdis põgeneda Venemaale, kuid piirivalvurid takistasid, et Harkovi meeleavaldajad ei lasknud teda lennuväljale. See ei olegi enam tagantjärele nii tähtis. Kui ta oleks püütud kinni Ukrainas, olnuks tema lõpp fataalne. Kuna aga tal õnnestus siiski Venemaale põgeneda, peab ta hirmunud hiirena häbis elama. Jah, rahapuudust ei pruugi tal olla, kuid raha ei kõlba söömiseks, austust ei saa osta ja rahaga ei saa häbi maha pesta.
Nicolae Ceaușescu juhtum
1989. aasta detsembris Rumeenias toimunud rahvaülestõusu käigus üritas kommunistlik diktaator Nicolae Ceaușescu koos abikaasaga põgeneda. Enne seda olid diktaatorile kuulekad julgeolekuvägede sõdurid tulistanud snaiperpüssidest Bukarestis meeleavaldajaid. Edasi toimus võimu lagunemine tohutu kiirusega.
Rahvas korraldas tema leidmiseks paanilise ajujahi. Politsei võttis ta kinni ja andis üle sõjaväele. Kiiresti kokku pandud tribunal mõistis kiirmenetlusega Ceaușescu ja tema abikaasa Elena Ceaușescu 25. detsembril süüdi genotsiidis ja riigi vara riisumises ning määras karistuseks surmanuhtluse. See viidi täide veel samal päeval.
Ajalugu viskab kui vana plaat
Liibüa diktaatorile Muammar Gaddafile tundus, et ta on igavene ja tema võim piiramatu. Pärast 42 aastat võimul olemist kiskusid ülestõusnud meeleheitlikult põgenenud ning peitu pugenud Gaddafi välja teetruubist. 2011. aasta augustis lintšis rahvas ta sealsamas.
Egiptuse 2011. aasta araabia kevade rahvaülestõusuga kukutatud president Hosni Mubarakil läks paremini. Vanglavintsutused teda ei murdnud. 85-aastast endist presidenti süüdistati korruptsioonis ning meeleavaldajate tapmises 2011. aasta revolutsiooni eel. Tema elu kulgeb koduarestis.
7. aprillil 2010 puhkesid Kõrgõzstanis Talasis presidendivastased rahutused. Järgmisel päeval levisid need ka pealinna Biškekki ja teistesse riigi põhjaosa linnadesse. Ülestõus pöördus veriseks ja diktaator Bakijev põgenes riigi lõunaossa. 8. aprillil teatas ta, et tal ei ole enam tegelikku võimu, kuid keeldus tagasi astumast. Ta lahkus riigist Kasahstani, kus rahvusvahelisel survel kirjutas alla ametist lahkumise avaldusele. Ulualuse leidis ta lõpuks Valgevenes.
Niikaua kui juhti mööda riiki taga aetakse ja otsitakse, muutuvad kiiresti rahvale avalikuks faktid ja pildid juhi priiskavast eluviisist. Rahvale avatakse paleed, kiiresti leitakse dokumendid rahva ja riigi raha riisumisest. Kogu seda janti võib iseloomustada märksõnaga „kullast WC-pott“. Ning selgub tõsiasi, mida tegelikult on kõik kogu aeg aimanud: juht on vähese mõtlemisvõimega maitselage nüri bandiit, tavaline kurjategija. Arutu varastamine ja bandiitlik mõttelaad tuleneb nende arusaamast, et nad on tulnud võimule igaveseks. Nende isiklik võimu säilitamine on neile mitu korda olulisem kui riigi saatus, mida nad juhivad.
Selle poolest ei erine Nicolae Ceaușescu, Muammar Gaddafi ja Viktor Janukovitš mitte millegi poolest.
Sellega võib ka seletada, miks Janukovitš pööras viimasel minutil selja Euroopa integratsioonile ja sisuliselt Euroopa väärtuste tunnistamise lepingule allakirjutamisest. Sellest ju Maidan ja Janukovitši režiimi, bratva langemine õigupoolest alguse saigi. Euroopa ei oleks taganud Janukovitši bratvale igavest võimu, küll aga Venemaa juhitav Euraasia liit. Janukovitš ilmselt sai sellest viimasel hetkel aru. Ja kuidas sa ikka isiklikust loomaaiast ja oma näopildiga kuldmüntidest loobud.
2. lugu
Abiks algajale mässajale
Fotograaf Andres Teiss kohtus Kiievis paljude võimuvastastega ja püüdis ühe neist kinni, et küsida, mida peab diktaatori vastu mässates teadma.
Kui Kiievisse jõuame, on eelmine lööming Maidanil juba lõppenud ja uus pole veel alanud, kaunil peatänaval jalutades on kõikjal näha möödunud tänavalahingute jälgi, hunnikutesse kuhjatud pargipingid koos kohaleveeretatud vanade autorehvidega moodustavad barrikaadid, nende vahel on Ukraina omakaitse üles seadnud kontrollpunktid, kus vabatahtlikud võitlejad ringiliikujaid valvsalt jälgivad.
On teada et Janukovitš on palganud provokaatoriteks endisi kriminaale ja retsidiviste, kes nüüd erariides ringi liiguvad. Läbi näomaski silmaavade on näha väsimus põimitud lootusega, kõik on kindlad, et siin seistakse lõpliku võiduni, režiim peab Ukrainast kaduma.
Dünamo staadioni sissepääsu ees barrikaadidel kohtame revolutsionääri, kes on nõus andma vihjeid sedasorti vastasseisus ellujäämise kohta. Ta palub ennast kutsuda Omaks, pärisnime ei taha siin paljud öelda ja neist võib aru saada. Oma 31. eluaastast hoolimata on mees juba jõudnud osa võtta mitmest kokkupõrkest, palume talt mõned soovitused algajale mässajale.
Esmalt soovitab kogenud mees alati, kui võimalik, suurema märuli eest ära minna, oskamatu võib lööma käigus kergesti viga saada. Just sel eesmärgil on Kiievi barrikaadidesse rajatud ka kitsad läbipääsuteed, et tsivilistid saaksid lahingu eest ära. Aga kui on jõudu ja tahtmist ka ise ebaõiglusele vastu seista, siis tasub ennast varustada käepäraste kaitsevahenditega – Oma näitab jope alla peidetud motokrossi turvist. Kui moto- või spordikaitsmeid pole käepärast, kõlbab ka vineerist, matkamatist ja kleeplindist improviseeritud kaitserüü, kindlasti kuluvad ära kiiver ja kaitseprillid. Julgema mehe varustuses on ka isemeisterdatud kilp ja nui/kaigas ning vööl nuga.
3. lugu
Maidani südamega barrikaaditšeburekk
Milles peitub hea tšebureki saladus? Kiievi peatänaval, mõnesaja meetri kaugusel mässajate barrikaadidest, peab oma tšeburekiäri Nikolai (45).
Nikolai käe all valmivad otse keset mässu imemaitsvad lihataskud, käsitööna, kümne minutiga. Erinevalt Eestist on maitsvat tainataskut saadaval ka ananassi, kohupiima ja seentega. Olles hõrgu piruka alla kugistanud, tekib huvi, kuidas nii maitsvat asja siis ka tehakse; heatujuline meister on seda lahkesti nõus seletama. Lisaks tavapärasele parimale toorainele peab ta hädavajalikuks panna igasse pirukasse ka oma hinge ja lisada täidisele tilgake veini!
Vastupandamatu tšeburekk
Tainas:
3 klaasi jahu, 1 muna, veidi toasooja vett, tilk poolmagusat valget veini, 1 tl soola, maitserohelist (näiteks kuivatatud peterselli vms)
Täidis:
400 g lambahakkliha, paar sibulat, pea küüslauku, maitse järgi soola ja pipart, ohtralt koriandrit, peterselli vm, maitserohelist, friteerimiseks julgelt õli
Sega suuremas kausis kokku jahu, sool, muna ja lisa kohe ka veidi toasooja vett-veini. Sõtku segu tainaks. Pane tainas pooleks tunniks külmkappi seisma. Tükelda sibul ja küüslauk peeneks, sega hakklihaga, maitsesta soola, pipra ja maitserohelisega.
Rulli tainas laual umbes 1,5 mm paksuseks ümmarguseks latakaks, kata pool tainast täidisega. Määri taina serv lahtiklopitud munaga ning keera teine tainapool täidisele peale. Vajuta serv sõrmedega korralikult kinni. Friteeri õlis ning keera tšeburekki vahukulbiga seni, kuni ta on kuldpruun ja krõbe.