KÕHEDAD MÕTTERUUMID: Ulrich Seidl on pärast mahukat Paradiisi-triloogiat uuesti dokumentaalfilmide juurde pöördunud, ütleb Maarja Hindoalla. Filmi „Keldris“ näol on tegemist omamoodi kultuuriantropoloogilise uurimisretkega austerlaste kõhedatesse elu- ja mõtteruumidesse.
Sisuliselt ei ole Seidli puhul suurt vahet, mis on parasjagu žanri lahtrisse kirjutatud, kuna traditsiooniliste žanrireeglitega ta ennast ei piira. Seidli mängufilmid on kohati hirmuäratavalt dokumentaalsed ja tõsielufilmid tunduvad lavastatult absurdimaigulised. Ka dokumentaalfilmide puhul on Seidli jaoks olulised mängufilmile omased kunstilised võtted ning üllatusmomentide minimeerimine. „Keldris“ puhul on režissöör tunnistanud, et kuigi enamik filmis nähtavaid lugusid on võetud elust enesest, on stseenid enne filmimist korduvalt läbi harjutatud, osa võttepaiku konstrueeritud ja stiliseeritud ning üks süžeeliin täielikult välja mõeldud.
Filmi värvikas seltskond
Austria ühes rahulikus äärelinnas resideeriva keskklassi klantskorralikud majad varjuvad kõrgete elupuuhekkide taha, kust on näha vaid nende katuseid. Seidli väitel on kelder eriti tähendusrikas just austerlaste jaoks, kes eelistavad suurema osa oma vabast ajast veeta pigem keldrikorrusel kui elutoas – mis täidab pigem eksponeerimise ja hea mulje jätmise eesmärki –, sest allpool maapinda on võimalus emantsipeeruda argipäevast ja enda imagost. Esimestest kaadritest on selge, et keldri kontseptsiooni käsitletakse kui midagi salapärast ja sünget. Seega, üsna ootuspäraselt leidub nendes mõttehämarates ruumides seksuaalfetišite, fašismi, ksenofoobia, üksilduse hirmu ja obsessioonidega seotud saladusi.
Filmi värvikas seltskond koosneb relvahuvilisest hobi-ooperilauljast, murettekitavalt uhke natsisümboolikakoguga alkoholilembesest puhkpillimängijast, dominandi-alluja paarist, masohhistlike seksuaalfantaasiatega heategevustöötajast, liigagarast taksidermistist, elurõõmsast noorest prostituudist ja üksildasest keskealisest naisest. Kõrvalosades figureerivad ohutumad ja pehmemad karakterid nagu maopidaja, mudelrongide koguja ja vaikivad teismelised. Mõned osalised saavad kaamera ees sõna, mõned mitte ehk osa tegelastega luuakse kontakt, teisi vaid jälgitakse. Huvitaval kombel hakkavad need inimesed, kes oma hobisid ja eelistusi tutvustavad ja selgitavad, paistma pigem „normaalsetena“ (jääb vaataja otsustada, kas siinkohal peaks arvesse võtma ühiskondlikke sündsuskokkuleppeid või isiklikku eetika- ja moraalitunnet). Alguses rõlgetena näivad tegevused muutuvad vaataja silme all üsna tavalisteks. Hoopis enam tekitavad kõhedust n-ö tummad osalised. Noortekamba puhul tundub vaikimine loovat aga veidi teistsugust tähendust: nad on täiesti mittemidagiütlevad tüübid, kes ainult istuvad ja suitsetavad või mängivad trumme. Olgugi et vanemate põlvkondade esindajate hobid ja huvid tunduvad veidrad, on nad vähemalt mingis mõttes aktiivsed. Letargilised ja lodevad noored tunduvad olevat ärritavalt sisutühja passimiskultuuri kasvandikud. Samas oleneb selline tõlgendus puhtalt vaataja enda taustast ja maailmapildist, kuna Seidl oma lõputu empaatiavõimega ei heida kellelegi midagi ette ega suru mingeid vägivaldseid üldistusi vaatajale näkku.
Natsisümboolika keskel istuv seltskond
Filmi valitud karakterid on korrektne ja sümmeetriline läbilõige heaoluühiskonna probleemidest, mis ühtpidi töötab just oma selgepiirilisuse ja lihtsuse osas, kuid samas mõjub kohati liialt konstrueeritult. Marurahvuslastest mehed, õlleklaas näpus, arutamas migratsioonipoliitika ohukohti. Passiivsed noored. Keskealine – võib-olla kõrgharitud ja seni karjäärile keskendunud – naine leevendamas oma üksindust võikalt tõetruid beebinukke kussutades. Võrdõiguslikkuse küsimused ja ühiskondlikud soorollid. Kui BDSM paari meespool on alluja ja naine domina, siis nende suhte omapärad põhinevad poolte vastastikusel kokkuleppel, samas kui purjutajast tuubamängija olekus ja vestlustes sõpradega on tajuda deminutiivset suhtumist oma naise suhtes, keda ei näe ekraanil kordagi. Loendamatute jahitrofeede taustal poseerides kannab topisetegija naine leopardimustrilist kleiti. Justkui liiga hoolikalt on need probleemid otsitud, valitud ja esitatud, et neid uskuda. Selles osas mängib „Keldris“ kunstiline vorm sisu sageli üle.
Selle kõige selgemaks aktsendiks on maalikunstile omase kompositsiooni ja värvipaleti kasutamine. Tegevusstseenide vahele lõikuvad kaadrid liikumatutest tegelastest otse kaamerasse vaatamas. Kui muidu on lihtsalt veidi ebamugav jälgida, millega filmi osalised tegelevad, siis nendel hetkedel – ja ette hoiatamata – takseerivad hoopis tegelased ekraanilt publikut ja nii peab ka publik iseendale otsa vaatama. Nendel hetkedel tundub, et auditoorium on (sunniviisiliselt) piiluri rolli asetatud ning uudistatakse midagi isiklikku – midagi, mida ehk ei tohiks või tahaks näha. Seidli puhul on üldse imetabane, kui lähedale osalised tema ja seeläbi filmivaataja lubavad. Kohati tekib küsimus, miks nad soostuvad nii avameelsed olema ega seejuures mingeid võimalikke tagajärgi ei pelga. Muide, Reutersi andmetel astusid filmis natsisümboolika keskel istuva seltskonna kaks liiget filmi tõttu oma linna volikogust välja.
Sellised võtted võivad tunduda kulunult tuttavlikud, ent Seidl suudab endiselt väga edukalt vaatajat oma mugavustsoonist välja nügida. Just sel hetkel, kui publik hakkab uskuma või kaasa elama sellele, mida talle näidatakse, keerab režissöör vindi nii viimase peale, et vägisi tekib tunne, nagu ta narriks vaatajat. Seidli filmide vaatamine on pidev balansseerimine usalduse ja usaldamatuse piiril, sest olenemata režissööri siirast ja inimlikust olekust tekib alatasa ebakindlus ja paranoia, et iga käigu taga võib peidus olla topeltiroonia. Seidl on ühtaegu fetišeeriv, naeruvääristav, provotseeriv, manipuleeriv, empaatiline, apologeeriv ja šokeeriv, hoides vaatajat niiviisi konstantselt pingeseisundis.
Milline näeb välja sinu kelder?
Tavaliselt on keldrid varjatud, salajased. Neis toimuv ei satu meie silme alla. Siin aga näeme tegelasi peaaegu ainult nende keldrites. Keskkondades ja olukordades, kus nad ennast mugavalt ja iseendana tunnevad. Me ei näe nende elu tervikuna, vaid enamjaolt ainult keldris aset leidvaid tegevusi, ning lõpuks muutub selline ülesehitus (sihilikult) klaustrofoobiliseks. Keldrist saab vangistus, osalisi hakkavad piirama nende enda ihade ja mõtete trellid. Seidl mängib ohtlikult lähedal Josef Fritzli räige juhtumi diskursusele, ent samas ei puuduta seda kordagi, kuna tema kujutatavad keldritegevused ja -hobid on kardinaalselt erinevad. Samas ei seoks ma „Keldris“ temaatikat liigtihedalt vaid austerlaste või nende (rahvus)kuvandiga, sest kui füüsilisest ruumist saab mõtteline ruum või metafoor, muutub see universaalseks ning hakkab automaatselt rääkima inimestest üldisemalt.
Film arutleb sõnatult, kuid avameelselt selle üle, kas tegu on harilike perverssustega või individuaalsete eelistustega, mille puhul ei ole tähtsust teiste arvamustel ja hinnangutel. Ekraanil arenevad n-ö avalikud saladused, mille olemasolust ollakse ühiskondlikul tasandil ehk teadlikud, ent mis on enamasti anonüümsed ning millest sageli (vähemalt seltskonnas) ei räägita. Viimasel ajal on erinevatest kanalitest esile kerkinud roppuste ja räiguste taustal arutelu sõnavabaduse ja kunsti piiride üle. Vigasele laussõimule ja ropendamisele vahelduseks võib minna kinno vaatama Seidlit, kes (keele)toimetatult, korrektse sisemise grammatika ning ülitäpse interpunktsiooniga suudab samuti tabusid rikkuda. Jäädes seejuures ise väärikaks.
„Keldris“ õhutab küsima, et kui inimesed tunnevad ennast oma mõttelises või reaalses (keldri)ruumis iseendana, vabana ja hästi, seejuures teiste inimeste huve riivamata, siis kas see on halb? Kas seda peaks varjama või häbenema? Miks? Nagu ikka, jätab Seidl vaatajale rohkem küsimusi kui vastuseid.
Milline näeb välja sinu kelder? Tee seal üks tiir, see võib olla vabastav. Millised võiksid sinu kõrval istuvate inimeste keldrid välja näha? Kas sa tahaksid neisse korra sisse kiigata?
* Pealkiri viitab ülemöödunud aasta KesKus’i juuli-augusti numbris Tristan Priimäe sulest ilmunud Seidli Paradiisi-triloogia arvustusele „Ajukepp kolmes vaatuses“. Võrreldes triloogia kogupikkusega 324 minutit on seekord piirdutud tagasihoidliku 85 minutiga, ent see-eest antakse nii, et on antud.
Marurahvuslastest mehed, õlleklaas näpus, arutamas migratsioonipoliitika ohukohti. Passiivsed noored. Keskealine naine leevendamas oma üksindust beebinukke kussutades.
Film arutleb sõnatult, kuid avameelselt selle üle, kas tegu on harilike perverssustega või individuaalsete eelistustega, mille puhul ei ole tähtsust teiste arvamustel.
„Keldris” („Im Keller“, Austria 2014, Ulrich Seidl Film Produktion). Režissöör Ulrich Seidl, idee ja kontseptsioon Ulrich Seidl ja Veronika Franz, produtsent Ulrich Seidl, operaator Martin Gschlacht, osades Fritz Lang, Alfreda Klebinger, Manfred Ellinger, Inge Ellinger, Josef Ochs, Alessa Duchek, Gerald Duchek, Cora Kitty, Peter Vokurek, Walter Holzer jt. 85 min.
