Helistasin sõbrannale, et temaga üks õlts võtta. Sõbranna käsutas mind kõrtsi, kus ta juba koos Kadri Kõusaarega istus. Mul võttis südame alt ikka täitsa jahedaks. Olin alati teadnud, et Kõusaar on tõeline fuuria ja valede küsimuste või kommentaaride peale hammustab pea otsast. Et mitte memmekas olla, läksin kohale, istusin maha ja vältisin Kõusaarega silmsidet.
Kõusaar oligi nagu Baskerville’i koer, kes haistis mu hirmu ja kohmetust ning võttis mu sihikule – vaatas otse silma, pöördus isiklikult, küsis küsimusi. Ilmselgelt oli ta analoogsete juhtumitega varemgi tegelenud. Esimese õlle lõpuks ei tundnud ma end enam kui kohtupingis, vaid pigem pihitoolis. Kõusaar ei ole armas ja süütu. Ei ole. Puudlid on armsad. Kõusaar on fenomen. Tal on väge. Tema enesekindlus ja konkreetsus on kadestamisväärne. Mulle tundub, et tema lemmikväljend on: “Ma ju tean, millest ma räägin.” Ja ta teabki. Ta ei keeruta ega vassi. Tal on arvamus ja see on alati argumenteeritud. Ja selle eest tulekski Kõusaarele krediiti anda, isegi siis, kui ei pruugi temaga nõustuda.
Sinu uue romaani pealkiri on “Alfa”, peategelane Anna on alfanaine – võimekas ja võimukas. Sa ise oled ka ilmselgelt alfa. Kas alfaks sünnitakse või saadakse?
Vist ikka sünnitakse… Aga see võib olla pigem koorem kui eelis. Alfad on juhid. Juhtidel on vastutus ja stress. Samas ma ei võrdsustaks alfa-tüüpi psühholoogilise a-tüübiga ehk siis tegelasega, kes ainult ja alati tahab võita, olla esimene. Alfa ja a-tüüp võivad kattuda, aga ei pruugi. Teisme-eas olin a-tüüp – nüüd selgelt mitte. Ei viitsi igas asjas maksimumi anda, vaid ikka ainult selles, mis huvitab – milles on kirg ja hing…
Kuidas meessoost ja naissoost alfad oma olemuselt erinevad?
Iseloomu erinevust väga pole. Lihtsalt riukad on erinevad. Ja nais-alfa pigem võrgutab kui murrab või vallutab. Aga võrgutab osavalt.
Kas kaks alfat saaksid omavahel harmoonilise perekonna moodustada?
Öeldakse, et kaks kõva kivi head jahu ei jahvata. Aga suur armastus on kõikvõimas. Elame-näeme.
Oma raamatu esitlusel rääkisid, et ei talu ballasti kirjanduses. Kas su jaoks on olemas ka ballastinimesi?
MINU elus neid pole, aga kindlasti on nad olemas.
Sama palju kui alfadele, pühendad oma raamatus mahtu ka Lähis-Ida konfliktikoldele. Miks see temaatika sulle nii südamelähedane on?
Juba ülikooli ajal hakkas see temaatika mind huvitama – avastasin, et paljud mulle meeldinud kirjanikud olid juudi taustaga. Reisid Lähis-Itta süvendasid seda huvi – juhuslikult sain sõbraks Iisraeli re?issööriga ja sattusin tema filmi mängima jne, jne. Ma ei oska välja tuua konkreetset punkti, inimest, raamatut või reisi, millest see algas. See lihtsalt tuli. See on lihtsalt erilise pinge, nukruse ja sügavusega laetud ala ja teema.
Miks oled konfliktis nii Iisraeli poolele kaldu?
Ma muide loodan, et olen elegantselt keskel, aga viimasel ajal olen vist kaldunud Iisraeli poole tõesti. Keeruline seletada, miks. Iisrael on nagu nurka surutud pisike loomake, kes peab ennast kaitsma. Ja kuna ta on nurka surutud ja nii pisike, siis ta tõesti teinekord reageerib üle. Aga küsimus on, et miks ta üldse niimoodi nurka suruti, miks ei võiks pealesurujad loomad näiteks enda põhikirja kirjutada, et nende eesmärk pole selle riigi hävitamine? See on pikk ja keeruline teema, “Alfas” on seda üksipulgi arutatud.
“Alfa” tegevus toimub tulevikumaailmas, kus antisemitismist on saanud riikide ametlik poliitika. Kas sa näed sellist vihapoliitika suundumust tänapäeva maailmas?
Arvan, et päris elus asi siiski riiklikul tasandil nii jõhkraks ei lähe. Aga üksikisiku tasandil olen sellist viha palju näinud ja küllap näen aina rohkem. Inimestele meeldivad lihtsad lahendused ja jaburad vandenõuteooriad. Olen näinud haritud inimesi, kes tõsimeeli sokivad sellest, et juudid (või täpsemini USA sionistid) korraldasid 11. septembri terrorirünnakud jne.
Demokratiseerumist Lähis-Idas sa ei ennusta?
Ei.
Su raamatu peategelane Anna töötab Shakespeare’i Kolled?is – viimases koolis, kus veel õpilasi andekuse alusel kooli vastu võetakse. Kas oled päriselt ka koolikatsete säilimise poolt?
Igal juhul, kuid nii nagu vanasti oli – katsed peaks olema vaid üksikutesse süvaõppega koolidesse. Igal lapsel peab siiski olema võimalus minna õppima oma kodulähedasse kooli. Katsete ümber keerlev hüsteeria on aga puhtalt lapsevanemate korraldatud. Miskipärast ei võitle keegi selle vastu, et balletikooli kõverate jalgadega lapsi või muusikakooli ilma muusikaandeta lapsi ei võeta. Aga matemaatikas või võõrkeeltes oleks kõik lapsed justkui võrdselt andekad ja sama kiiresti edasi jõudvad.
Vanemad võiks asjasse rahulikult suhtuda ja mõelda, mis konkreetselt nende lapsele sobib, mitte hulluks minna.
Suudaksid/viitsiksid sa ise kunagi õpetajana töötada?
Veel mitte. Ma pole nii kangelaslik.
Tundub, et sulle võistlusmoment ja konkurents meeldib. Kas evid ka sotsiaaldarvinistlikke vaateid?
Ei, seda päris mitte. Pigem olen selle suhtes irooniline. Sellest räägib mu uus film “Euroopa psühho”.
Millised on su poliitilised vaated. Mis parteid sa viimastel valimistel valisid?
Ha-haa, hoiaks seda saladuses. Ütlen vaid, et ei valinud keski ega reformi ega pole neid kunagi ka valinud.
Poliitiliselt tahaks samuti olla ilusti tasakaalus – mõnes asjas kaldun veidi paremale, mõnes teises asjas aga veidi vasakule ära.
Kas vihkad telekat sama palju kui Anna sinu romaanis? Mis sul televisiooni vastu on, arvestades seda, et oled ise teletöös osalenud?
Jah, ma vihkan telekat sama palju kui “Alfa” peategelanna. Mulle ei meeldi kiire montaa?, reklaamipausid ega oma aega mingi saate järgi sättida. Kõige mõttetum on uudiste vaatamine, sest sa oled sunnitud vaatama KÕIKI uudiseid, mitte neid, mis sind huvitavad – edasi ei saa kerida.
Interneti kaudu saan nii palju inffi, et telekas lihtsalt ei mahu mu ellu. Jah, ma tean, et on olemas väärtkanaleid ja väärtsaateid – ka ETV-st on häid asju – aga lihtsalt aega ei ole.
Dokumentaalfilmid saan ka ikkagi kinost ja netist kätte.
Ajakiri Anne ja Stiil valis sind aasta stiilseimaks ja andekaimaks naiseks. Kas stiil ja andekus on pigem erinevad või sarnased omadused? Kas üks lähtub mingil viisil teisest?
Võib, aga ei pruugi. On ju näiteks väga andekaid kirjanikke, kes väga koledalt riides käivad, või ülimaitsekalt riietuvaid tegelasi, kes on pea kirjaoskamatud.
Aga mul on hea meel, et Anne ja Stiili toimetus ja lugejad leidsid, et väärin tunnustust mõlemas ?anris.