Sinu kõige esimene raamat, 2006|. aasta romaanivõistlusel ära märgitud “Vähemalt”, ei olnud ulmeraamat?
Mingid sellesuunalised vihjed seal siiski olid. Üks tegelane väitis, et tema tuttavad on kummitusi näinud, aga see esimene raamat oli niikuinii enam-vähem naljaga kirjutatud. Üks mu sõbranna luges nimelt läbi mingisuguse kuuekümne-leheküljelise raamatu ja kiitis seda, mispeale ütlesin talle, et võin ka ise kirjutada sama paksu raamatu. Plaanisin selle kuu ajaga valmis teha, siis aga algasid keskkooli lõpueksamid ja kirjutamine venis veidi pikemaks. Aga jah, minu ainuke eesmärk oli saada lugu kuuskümmend A4-formaadis lehekülge täis. Hiljem, raamatuks küljendatuna oli ta muidugi rohkem kui poole paksem.
Aga jah, “Vähemalt” sai tõesti peamiselt nalja pärast ja sõbrannadele mõeldes kirjutatud ilma, et sealne tegevus mind väga puudutaks. Eelmise aasta lõpus ilmunud “Pimend” on küll oluliselt rohkem ulmekas, aga ma ei ole tegelikult sellest raamatust väga vaimustuses?
*
Hea küll. Lähme siis parem kohe Sinu vampiiriloo “Algolagnia” juurde, mis sai 2008|. aasta romaanivõistlusel kolmanda koha. Kust Sulle selline mõte tuli? Kas Sa Bram Stokeri ja Stephenie Meyeri raamatuid oled lugenud?
Bram Stokerit üritasin, see on mul arvutis olemas, aga kaugele ma ei jõudnud. Palju paremini läks Anne Rice’iga, kelle “Intervjuu vampiiriga” meeldis väga. Mis aga Stephenie Meyerit puudutab, siis sel päeval, kui esitasin “Algolagnia” romaanivõistlusele, läksin kohe pärast käsikirja äraviimist kinno “Videvikku” vaatamata. Ja millalgi käesoleva aasta alguses lugesin raamatu ka läbi. Olin tegelikult juba varem, veel enne “Algolagnia” kirjutamist vampiiride vastu huvi tundnud. Pealkirja-idee tuli aga Vikipeediast, kus sattusin kogemata algolagnia-teema (algolagnia – valuaistingust saadav seksuaalne nauding – toim.) peale. Lugesin seda ja mõtlesin, et mu tegelane võiks selline olla. Algselt oli mul mõttes tegemist hoopis narkootikumidega?
*
Jah, mul oli ka see tunne, et romaani võib lugeda ka allegoorilises võtmes ning näha nende vampiiride verejanu taga narkomaaniat?
Ma ei tea. Enda vampiire luues üritasin ma lihtsalt jääda truuks teatud põhilistele, klassikalistele asjadele – vampiirid ei tohi päeval õues käia ja peavad inimverd jooma. Näiteks “Videvikus” on nad kogu aeg päeval väljas. Üleüldse hakkasid need mõtted mu peas liikuma ühte väga-väga halba vampiirisarja vaadates, mis viis mu mõtted sellele, et mis seal sarjas ja üleüldse väga tihti – erinevates filmides peamiselt – vampiiride kujutamises valesti on. Katsusin siis oma versiooni teha. Üritasin jätta võimalikult reaalse mulje, et mõni viieteistaastane loeks ja jääkski uskuma.
*
Kas see raamat viieteistaastaste jaoks natuke liiga haige ei ole? Minu meelest on see peategelase sado-maso ja vampiiride seksuaalsusest laetud vereimemise kirjeldustega kõige perverssem raamat, mida ma eesti kirjandusest lugenud olen.
Võimalik. Aitäh! Aga jah, ilmselt see tõesti pole kõige sobivam kirjandus noorematele, aga tahaks loota, et kui nad seda tõesti loevad, on nad esiteks ?okeeritud ja teiseks jäävad ka kõike uskuma.
*
Kui kõvasti Sa “Algolagnia” kallal üleüldse vaeva pidid nägema?
Kirjutasin esimese peatüki valmis ja koostasin siis kava, kus oli kolmkümmend peatükki. Kui loo valmis sain, jagasin pikemad peatükid omakorda lühemateks juppideks. Algses kavas oli nii, et tahtsin vaheldumisi kirjutada ühe üldist kronoloogiat järgiva peatüki ja ühe kronoloogiavälise või mingi dialoogipeatüki. Kirjutamise käigus ei saanud ma paraku nii korralikust plaanist kinni pidada?
Sisulisemaks minnes ei ole “Algolagnia” väga planeeritud, vaid oli pigem minu katse põgeneda pärismaailmas väljamõeldud asjade juurde. Need mõtted sündisid enam-vähem ise ja ma püüdsin nad võimalikult hästi kirja panna. Ma tean, et paljud, kes hakkavad kirjanikuks, on hästi palju lugenud, peavad seda lahedaks ja mõtlevad, et “Oh, ma tahan ka!”. Mul on justkui vastupidi?
*
Kas sellest võib järeldada, et Sa kirjutad iseendast? Või vähemalt oma keskkonnast?
Võib-olla. Mu vanaema ja ema jagavad tihti soovitusi, et kirjuta midagi nii- või naasugust. Aga ma ei hakka ometi kirjutama midagi tühja koha pealt lihtsalt selleks, et kedagi lõbustada. Mulle ei meeldi selliseid imelikke soovitusi järgida, vaid pigem ise katsetada. Mul on praegu ka üks asi pooleli. Ja see on ingliskeelne. Tegelikult ma mõtlengi lapsest saadik üsna palju inglise keeles. Sellepärast on mul lausekonstruktsioonid üsna imelikud ja sellepärast on ka “Algolagnia” peategelane selline, nagu ta on – pool elu välismaal veetnud, poolenisti ingliskeelne ja sellepärast on ta nimi Casey. “Algolagniat” kirjutades mõtlesin ka kohati, et miks ma seda eesti keeles teen? Liiatigi pole raamatu tegelased ju eestlased, tegevus ei toimu Eestis ja ma ütlen ju ka seda, et vestlus käib üldjuhul inglise, prantsuse või vene keeles.
Aga kas ma iseendast kirjutan? Seda on raske öelda. Igatahes sündis peategelase isik siis ühelt poolt sellest algolagnia-mõttest, teisalt nimest, mis on võetud näitleja Casey Afflecki järgi. Noh, ja nimi ütles juba ära, et ta ei saa päris eestlane olla. Teised tegelased, kõik need vampiirid ja nendega elavad inimesed, on sündinud üsna iseenesest. Olen mõttes keerutanud mingeid dialooge ja hiljem nende juurde tegelased mõelnud. Nimed võtsin vahel oma tuttavate pealt, kuigi tegelastel midagi muud mu tuttavatega ühist pole.
Pigem on nii, et mõnda enda välja mõeldud tegelast – eelkõige Tristanit, kes on päris ebameeldiv ja julm tüüp – hakkasin kirjutades hoopis tõsiselt vihkama ja oleksin tahtnud talle klaviatuuriga virutada, kui ta päriselt olemas oleks olnud. Siis oli hea meetod, et kirjutamise ajal rääkisin Google Talkis ühe sõbrannaga ja see rahustas mu jälle maha. Ja siis paar peatükki hiljem tegelikult leidsingi võimaluse, et Casey virutaski Tristanile klaviatuuriga.
*
Kas võib siis öelda, et suhtlemine teiste inimestega inspireerib Sind kirjutama?
Ilmselt küll. Nagu öeldud, võtsin kas oma tuttavate nimesid või küsisin neilt nimede ideid. Näiteks lõpus, kus toimub suur vampiiride ball ja palju uusi tegelasi astub mängu, oli mul äkki tervet hulka nimesid vaja. Siis ütlesingi oma sõbrannadele, et andku mulle kähku nimesid!
*
Selle lõpuga Sa rikud ilmselt meelega ühte kompositsioonireeglit – lõpus üldiselt ei tooda niimoodi uusi tegelasi ja liine sisse?
Jah, muidugi. Selle lõpuga on nii, et kui Casey on varem nende vampiiridega kaasa jõlkunud kui elus toiduallikas ja kui Alisi kallim, siis lõpus juhatatakse ta vampiiride maailma sisse ja ta hakkab tõeliselt nägema teisi vampiire. Selleks oli see vajalik.
*
Jah, olen nõus, et lõpp mõjub veenvalt ning annab ka lugejale mõista, et Casey vampiiriks saamine on alles millegi uue ja suure algus. Sellest tulenevalt – kas “Algolagniale” võiks kunagi ka järg tulla?
Võimalik. Kui raamatul hästi peaks minema, siis mõtlen selle peale tõsisemalt. Kirjutades hakkas küll mõttes järg arenema. Aga mul käibki see vist nii. Eelmiste raamatutega oli ka nii, et kui nad hakkasid valmis saama, siis mõtlesin kohe juba selle peale, mis sealt võiks edasi saada. Hiljem aga vajusid need plaanid ära.
* * *
Marion Andra (1987 või 21) on avaldanud 2006|. aasta romaanivõistlusel ära märgitud romaani “Vähemalt” (2007|) ja möödunud aastal romaani “Pimend”. 2008|. aasta romaanivõistlusel saavutas kolmanda koha tema vampiiridest jutustav käsikiri “Algolagnia,” mille ilmumist võib oodata käesoleval suvel.
Romaanivõistluse ?ürii liikmed tõstsid “Algolagnias” esile põnevat ja originaalset sü?eed ning autori võimet varjata oma identiteeti: ülimadala enesehinnanguga, sadomasohhistlike kalduvustega noormehest peategelane mõjus veenvalt ning pani ?ürii liikmed uskuma, et tegu on autori alter ego’ga.