SILMATES MAASTIKKE: Kuraator Kerttu Männiste teeb ringkäigu perekond Värniku kunstikogus, mis Mikkeli muuseumis nüüd kõigile vaatamiseks väljas on. See näitus pakub meie klassikute poolt lõuendile seatud resi läbi aja ning Eesti maastike.
„Nagu oma lapsed saadaks eksamikomisjoni ette,“ ütleb Peeter Värnik, kui näituse ettevalmistusprotsessi käigus Eesti Kunstimuuseumi konservaatoritega potentsiaalseid eksponaate üle vaatame ja transpordiks ette valmistame. Vaid üks Külli ja Peeter Värniku kogusse kuuluv kunstiteos, Konrad Mägi „Lõuna-Eesti maastik“, on varem näitusepubliku ees olnud. Kui oksjonid ja galeriiseinad välja arvata, siis jõuavad teised teosed Mikkeli muuseumis toimuval näitusel „Silmates maastikke. Perekond Värniku kogu“ laiema avalikkuse ette üle väga pika aja esmakordselt.
Kunstilembusest kunstikoguni
Abikaasade Külli ja Peeter Värniku kunstihuvi kujunemises leiab ühisjooni: mõlemad olid kunstilembesed juba teismelistena. Tallinnas kasvanud Peetri perekond ei jätnud vahele ühtki Tallinna Kunstihoone kevad- ja sügisnäitust, perekonnatuttavate ringis leidus ka tegevkunstnikke. Noormehe palve peale teksapükste asemel (tegu oli 1980. aastate teise poolega) kingituseks maal saada, kingiti Peetrile esimene päris oma kunstiteos – Lembit Sarapuu maal. Tartus kasvanud Külli koolitee viis mööda Tartu Kunstimajast, mille näitusi koos pinginaabriga külastati. Alahinnata ei saa ka kunstikirjanduse rolli: „Eesti maal“ (1982) ja teised kunstiraamatud harjutasid varakult kunsti vaatama, hindama ja väärtustama. Nii Küllit kui ka Peetrit köitis ka väljavaade ise loomingulisel erialal tegutseda, kuid Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuri eriala kõrged sisseastumisnõuded seadsid nendele unistustele piiri. Tagantjärele arvavad mõlemad, et võib-olla nii oligi parem ja kunsti kogumist teostamata jäänud loomingulise eneseväljenduse kompenseerijaks ei pea kumbki. Hobi korras võib harrastada ka teisi kunstiliike ja -tehnikaid, kuid ka korralik molbert on majapidamises olemas.
Ehkki Külli ja Peeter Värnikule kuulus varemgi kunstiteoseid, peamiselt 20. sajandi viimasest veerandist, otsustati teadlikult kollektsiooni looma asudes keskenduda 20. sajandi esimese poole ja Pallase kunstikooliga seotud autorite loomingule. Modernism kui väljenduslaad, milles vahetult ja äratuntavalt kajastub kunstniku individuaalne käekiri ja võimendub ümbritseva maailma isikupärane tõlgendus, huvitas ja võlus kogujaid oma maaliliste väärtustega. „Modernistid on ausad: motiiv ja tehnika on neile vahendid iseenda väljendamiseks oma kunsti kaudu,“ kommenteerib Peeter Värnik poolehoidu modernismi suhtes. Pallase koolkonna lätetelt on kogus esindatud Konrad Mägi ja Ado Vabbe, hilisematest pallaslastest veel Aleksander Vardi, Jaan Grünberg, Johannes Võerahansu jt. Lisaks on tegu autoritega, kelle teosed olid juba koolieast saadik tähelepanu köitnud ja võlunud kunstiraamatute lehekülgedel ja näitusesaalides.
Pallaslik väärtuspõhisus
Paar aastat küpsenud kunsti kogumise mõte realiseerus 1999. aastal, mil soetati kogu nurgakiviks Aleksander Vardi maal „Sügis“. Konrad Mägi ja Ado Vabbe käe all kunstikoolis Pallas õppinud ning hiljem samas koolis ise õppejõuna töötanud Vardit on peetud üheks stiilipuhtamaks ja järjekindlamaks impressionistliku suuna esindajaks Eesti kunstis. Kunstikooli lõpetamise järel stipendiaadina Prantsusmaal veedetud enesetäiendamise aastad võimaldasid kunstnikule vahetut kontakti Prantsuse impressionismiga, mis 20. sajandi alguseks oli küll kaotanud oma varasema, šokeerivalt uuendusliku iseloomu, kuid pakkus ka rahunenud ja realismiga tembitud kujul inspiratsiooni ja eeskuju valgus- ja atmosfäärinähtuste muljete jäädvustamiseks ning värvipaleti rafineeritud nüansseerimiseks. Kunstiloost ongi vahest tuntuimad Vardi impressionistlikult õhulised, piimjas valguses kümblevad linnamiljööd ja maastikuvaated. Vardi 1960. aastate looming on mõneti teist nägu: unistusliku rauguse on asendanud energilisus ja intensiivsus, peente summutatud värvikoosluste asemel leiame jõuliseid kontraste ja tumedama koloriidi sisemist hõõgust. Pikad, hoogsad, maalipinnal erinevas suunas kulgevad pintslitõmbed lisavad teostesse ekspressiivsust ja teatavat robustset elujõulisust. Soojas sügispäikeses hõõguv maastik kujutab Otepää lähistel asuva Nüpli järve ümbrust, mida Vardi maalib korduvalt erinevatel aastaaegadel 1960. aastate alguses. Domineerivalt rohelistes toonides suvisem järvevaade on jõudnud ka Eesti Kunstimuuseumi kogusse.
Kollektsiooni nurgakivina võib Aleksander Vardi loomepärandis ühtlasi näha Külli ja Peeter Värniku kogumisprintsiipide võrdpilti: nii nagu Vardi kunstnikukäekiri ja huvifookus pika loometee jooksul arenesid ja teisenesid, jäädes samas kandma Pariisi maalikooli ja Pallase kunstikooli põhiväärtusi, nii võib Värnikute kogust leida erinevatest kümnenditest, väga erinevate kunstnikukäekirjadega loodud teoseid, mida seob sama pallaslik väärtuspõhisus.
Isiklikud maastikud
Maastikumaal – eriti modernistlik – on ühtaegu paikade ja vaadete jäädvustaja ja autori loojanatuuri väljendaja. Kollektsiooni loomisel loodusvaadetele keskendumine on olnud Külli ja Peeter Värniku teadlik valik: maastikumaali kätketud energia ei ole kunagi agressiivne, vaid pigem rahulik ja positiivne, leebe ja keskkonna ning vaatajatega kohanduv. Mitmed kogus leiduvad Lõuna-Eesti vaated on pakkunud kogujatele äratundmisrõõmu ja kodusust, kehastades samas konkreetse kunstniku isikupärast maailmataju. Nii on Külli Värnik avastanud Eduard Kutsari 1938. aastal valminud jõevaatelt ligi pool sajandit hiljem oma koduaknast avanenud vaate. Suur osa Eduard Kutsari II maailmasõja eelsest loomingust hävis koos kunstniku ateljeega 1944. aastal Tartu pommitamises – seda sümboolsem, et üks sellest perioodist säilinud teos on jõudnud omanikuni, kellel kujutatud motiiviga ka isiklik emotsionaalne side.
Sarnane äratundmine on seotud Villem Ormissoni maaliga „Elva maastik“. 1929. aastal valminud teos reprodutseeriti aasta hiljem Kunstiühingu Pallas ja Noor-Eesti kirjastuse koostöös välja antud postkaardikomplektis ühe näitena noorest kaasaegsest Eesti kunstist. Ormissoni teoseid ei liigu kunstiturul just sageli – seda suurem ja meeldivam oli üllatus, kui galerii Rios pakkus kogujatele mitte lihtsalt kollektsiooni igatsetud autorit, vaid seejuures teost, mille motiiv pärineb Värnikute suvekodu lähistelt. Hiljuti jõudis Peeter Värniku kätte ka eksemplar postkaardikomplektis Ormissoni maali reproduktsiooniga 1930. aastal välja antud kaardist ja mõeldakse ajastuid ühendava žestina näituse raames antud tööst uus postkaart välja anda.
Iga teos on valitud kogusse teadmisega, et sellega hakatakse igapäevaselt koos elama, ruumi ja energiat jagama. Ehkki kunst, eriti eesti modernistliku kunsti kaanonisse kuuluv Pallase koolkonna autorite looming, on kindlasti investeering, ei ole Külli ja Peeter Värniku kogusse kuuluvad teosed soetatud hoidlasse kogumiseks, vaid igapäevaselt eluruumide seintel pere, sõprade ja külaliste rõõmustamiseks. Oma rolli on kunstikogu kujunemisel mänginud ka 1930. aastatest pärinev kodumaja ja kodune keskkond, milles sooviti tajuda pigem miljöötervikut, mitte tekitada interjööri, sisustuse ja kunsti kaudu kontraste erinevate ajastute ja stiilide vahel. Enne II maailmasõja puhkemist ei olnud Pallase koolkonna kunst eesti kodudes elitaarne nähtus. Ado Vabbe, Aleksander Vardi ja teiste kaasaegsete autorite teosed ehtisid paljusid kodusid ning kunsti keskel ja kunstiga koos elamine oli kultuurse eluviisi norm. Selle tõdemuse foonil võib öelda, et perekond Värniku kogusse kuuluvad teosed on jõudnud tagasi oma loomulikku konteksti – rikastama ja esteetiliselt vääristama kodust elukeskkonda.
Eksootilised hanged ja ootamatud käekirjad
Näituse „Silmates maastikke“ ülesehitus viib vaataja mööda aastaringi rännakule Eesti maastikes. Valgus- ja värviküllaste suve- ja sügismaastike arvukus ilmselt ei üllata, küll aga teeb seda talvemaalide nappus ning seda mitte ainult Külli ja Peeter Värniku kogus, vaid Eesti maalikunstis üldiselt. Põhjuseid selleks leiab nii kunstiideaalidest kui ka reaalsetest oludest: Pallase koolkonna autorite valguse ja värviideaalide juured olid suuresti Prantsuse kultuuriruumis ning talve väga kodune ja eestipärane iseloom neid esteetilisi otsinguid ei inspireerinud. Eesti kunstnike poolt kiiresti omaks võetud vabaõhumaali traditsioon ei olnud siinsetes pakaselistes talvedes praktiline, kuid plein air maalist loobuda samuti enam ei raatsitud. August Pulsti „Talvine vaade“ sinkjalt vastupeegeldavate hangede ja hoogsate pintslilöökidega on suurepärane näide värvivärskuse ja impressionistliku muljelisuse ühildamisest koduste talvemeeleoludega.
Väikseid üllatusi pakuvad oma teostega ka Oskar Kallis ja Roman Nyman. Mõlemalt leiab näitusel teose, mis pealiskaudsel pilguheitmisel näib pärinevat hoopis mõne teise kunstniku pintsli alt. Oskar Kallise 1915. aastal valminud „Soome maastik“ oma nõtke juugendliku joone ja peaaegu siluetina tumedate puudega toob esimesena meelde Kallise õpetaja Ants Laikmaa või Nikolai Triigi loomingupärandi. Samas aimdub hõõguva horisondiga maastikust Kallise viimastele töödele omast kirglikkust. Ka Eesti esimese professionaalse lavastuskunstniku Roman Nymani „Rannamaastik“ üllatab motiivi valiku ja kujutamislaadiga. Nymanile iseloomulike teatraalsete, lavakujunduslikult mõjuvate linna- või maastikumotiivide asemel on kunstnik võtnud rannataimestiku lähivaatluse alla, teatripärase distantsi asemel läinud motiivile nii lähedale, et fookusesse tõusevad kujutatud taimestiku faktuur ja maali pintslikiri.
Veel pool aastat tagasi oleksid Külli ja Peeter Värnik vastanud pigem eitavalt küsimusele, kas nad kavatsevad edaspidi oma kogu täiendada. Näituse ettevalmistusprotsess ja esmane avamisjärgne tagasiside on aga tuletanud meelde, kui huvitav ja inspireeriv on olnud kunstikogumise protsess. „Uue ostuni me veel jõudnud ei ole, aga oksjoninimekirjades oleme juba ringi vaadanud,“ tunnistab Külli Värnik. „Kui meie tee peaks ristuma autori või teosega, mis olemasoleva koguga dialoogi astub ja mida tõesti väga kogusse igatseksime, siis ei saa ka teoste lisandumist välistada.“
„Silmates maastikke. Perekond Värniku kogu“
Mikkeli muuseumis 28.11.2020–28.03.2021