GRUUSIA VIISAVABADUS EUROOPAGA: Etnoloogiadoktor Aimar Ventsel mõtiskleb Gruusia üle ning on ka põhjust. [i] Gruusia sai just viisavabaduse Euroopa Liiduga. KesKus rõõmustab koos oma arvukate grusiinidest sõpradega, ent peab vajalikuks veidi sealset olukorda kirjeldada.
Kui ma Gruusiat esimest korda külastasin, oli see populaarne puhkamiskoht, millel oli igavese rõõmu ja õnne aura. Selle liiduvabariigi rahval oli rõõmsate, külalislahkete ja rikaste inimeste reputatsioon.
Ükskõiksus ja idüllipuudus
Kõigi selle regiooni riikidega seoses tuli silme ette eelkõige pidu: näiteks traditsioonilise toiduga kaetud pulmalaud, temperamentsed rahvatantsud ja üüratud veinikogused. Selle kuvandi teiseks pooleks oli stereotüüpiline kaukaasia „ärikas“, kellel oli suur hulk seaduslikul või mitteseaduslikul teel saadud raha. Praeguseni räägitakse arvukalt legende selle kohta, kui hiiglaslikud rahasummad ja suured varad nendel inimestel nõukogude ajal olid ning kui kergesti nad oma rikkust erinevate korrumpeerunud skeemide teel kasvatasid. Ühte- või teisipidi nähti grusiine pidevalt naeratavate ja muretute inimestena. Tuleks ära märkida, et sellist imagot levitasid peamiselt mitmesugused nõukogudeaegsed filmid, kus Kaukaasiast pärit inimesed olid uhked, käisid kummaliselt riides ja jõid veini.
Kolm aastakümmet hiljem Thbilisit teist korda külastades sain kinnitust, et miski ei saaks olla rohkem väär kui too idülliline kuvand. Grusiinid ei naerata kogu aeg. Inimesed olid üsna tõsised, võiks isegi öelda, et sünged. Kõikjal valitses vaesus ja enamik Gruusia elanikke tuleb vaevu ots otsaga kokku. Kuid korruptsioon oli kadunud, eelmine president Mihheil Saakashvili oli selle välja juurinud. Üks asi, mis mulle sügavalt mõjus, oli inimeste ükskõiksus kõige riigiga seonduva suhtes ning pessimism tuleviku osas. Tõepoolest, enamik noortest, kellega rääkisin, unistasid riigist lahkumisest, et võimalusel minna Euroopasse. Vanemad inimesed olid pigem mineviku järele nostalgilised, olgu selleks Saakashvili entusiastlik ajastu või nõukogudeaegne kindlustunne. Ainus aspekt, mis minule nõukogude aega meelde tuletas, oli vein – seda oli kõikjal ja palju.
Jõudnud juba Eestisse, hakkasin sõnastama väljendit, kirjeldamaks seda, millele olin tunnistajaks; ma mõtlesin välja termini „kodanikupessimism“ (civil pessimism). Hiljem otsisin erinevatest akadeemilistest andmebaasidest, mida sel teemal kirjutatud on. Selgus, et väljendit „kodanikupessimism“ selles kirjanduses peaaegu ei eksisteerinud. Esimesed leitud tsitaadid olid üksnes pessimismi kohta 11. septembri järgses USA-s. Järgnevalt tahaksin näidata, et ka ükskõiksust ja pessimismi saab mõista kogukonna poliitilise vastupanuna valitsuse poliitikale.
Keskmine Gruusia elanik
Keskmine Gruusia elanik ei ole majanduslikult heal järjel. Töötuse tase on kõrge, palgad on madalad ja töövõimalusi on vähe. Linnaelus on näha frustratsiooni ja sünge meeleolu märke. Pole üllatav, et oma pettumus suunatakse riigile, täpsemalt kõrgete poliitikute suutmatusele majandust arendada. Sellegipoolest näen ma siin ühte erinevust võrreldes teiste endiste liiduvabariikidega. Kui neis riikides on „enne ja pärast“ võrdluste orientiiriks üldjuhul Nõukogude Liidu lagunemine, siis Gruusias on pöördepunktiks Saakashvili võimule saamine. Ta oli Gruusia president aastatel 2004–2012 ning juhtis koos oma poliitiliste liitlastega 2003. aasta novembrikuu veretut Rooside revolutsiooni, mille käigus Eduard Ševardnadze astus tagasi ja vahetult pärast seda sai presidendiks Saakashvili.
Enne Vene-meelset Ševardnadzet oli võimul Gruusia esimene president Zviad Gamsahhurdia, kelle surma asjaolud on endiselt ebaselged (ning selle kohta liigub palju vandenõuteooriaid). Gamsahhurdia valitsusajal oli Gruusia erinevate kodusõdade kütkes. Iroonilisel kombel andis Saakashvili märkimisväärse panuse, et sisenduks sügav pessimism valitsuse ja selle institutsioonide põhiolemuse suhtes.
Saakashvili kui tähis
Saakashvili periood on Gruusias endiselt ülitundlik teema. Oma seal viibitud aja jooksul ei kohanud ma kedagi, kes oleks endisesse Gruusia juhti ükskõikselt suhtunud. Saakashvili on kas armastatud või äärmiselt vastumeelne. Sageli tõid inimesed Saakashvili jutuks ilma, et ma oleksin ta kohta midagi küsinud.
Saakashvili poolehoidjad kiidavad teda senini mitmel põhjusel: turismitööstuse arendamine, korruptsiooni ja tänavakuritegude radikaalne väljajuurimine ning Vene-vastane poliitika. Sellistel toetajatel pole mingeid probleeme Saakashvili priiskava elustiili, autokraatlike meetodite või inim- ja kodanikuõiguste rikkumistega („need olid korrumpeerunud inimesed, kes mässasid, sest jäid oma sissetulekutest ilma“). Nende inimeste jaoks tähendas Saakashvili aeg stabiilseid töökohti, prognoositavat tulevikku, murranguid majanduses ning investeeringuid teadusesse ja haridusse. „Kõik, mida sa siin head näed, tegi Saakašvili,“ on ütlus, millega tema valitsemisaeg kokku võetakse. Praegune valitsus on nende silmis nende kangelase antipood, kes hävitab kõik Saakashvili saavutused.
Saakashvili vastaste seisukoht on ilmselgelt erinev. Nende jaoks on Saakashvili pärand üks nüüdisaja Gruusia sügava pessimismi põhjuseid. Nad arvavad, et Saakashvili kõrvaldas riigi ja ühiskonna vahel kehtinud omamoodi sotsiaalse lepingu, mille kohaselt kõigil oli lubatud probleemidest „läbi vusserdada“ ehk maksta altkäemaksu. Näiteks kasvõi kriitika „uue“, Saakashvili perioodil asutatud politsei kohta. Korruptsioon pühiti radikaalselt minema, ka politseivõimudest, aga trahvid läksid karmimaks ning üldise arvamuse kohaselt on need ebaõiglased. „Varem sai politseinikule altkäemaksu anda ja minema pääseda; selleks jaksas igaüks 50 larit maksta. Aga nüüd peab maksma mitu tuhat ja inimestel pole selleks raha!“ oli argument, mis ühes arutelus välja toodi. Kui ma mainisin, et inimesed võiksid äkki sõita nii, et nad järgivad liiklusreegleid, sain oma vestluskaaslaselt vihase vastuse: „Valitsus peaks esiteks üldse tagama, et inimestel on trahvide maksmiseks piisavalt sissetulekuid!“
Riik on nemad
Gruusias valitsev kodanikupessimism põhineb arusaamal, et riik ei ole täitnud oma kohustust tagada inimestele külluslik ja selge tulevikuga elu. See ei ole ka mujal maailmas ebatavaline suhtumine, kuid soov toetuda riigile on Gruusias palju ulatuslikum. Mitmed välisriikide diplomaadid ja EL-i rahastatud projektidega seotud inimesed ütlesid mulle, et üks peamisi takistusi plaanide realiseerimisel on ootus, et viimase etapina riik või „keegi teine“ võtab vastutuse endale ja leiab konfliktidele lahendused. Teine oluline faktor on inimeste äärmuslik võõrdumine riigist. Nii näiteks vaatavad paljud grusiinid 2008. aasta Vene-Gruusia sõjale kui Saakashvili isiklikule konfliktile Putiniga. Riiki peetakse väikese ringkonna isiklikuks projektiks, millega tavakodanikul asja pole.
See, kuidas inimesed mõtlevad minevikust, peegeldub ka nende hinnangus olevikule. “Saakashvili tegi palju et Läänt diskrediteerida,“ ütles kunagi kolleegist ülikooliõpetaja ning Euroopa Liidu poliitikat Gruusia suhtes vaadataksegi umbusklikult. Oma osa annab Vene meedia ja Venemaal elavad grusiinid, mis on enamikele Gruusia elanikele „alternatiivfaktiliseks“ aknaks maailma. Aastatepikkune jama viisavabadusega, mõningate euroametnike ettevaatamatud väljaütlemised ja nende võimendamine Vene meedia poolt ning Vene investorite aktiivsus loob pinna, kus Gruusia juhtkonna Lääne-orientatsiooni mõttekust ei usuta. Ja lõppeks lülitabki elanikkond ennast poliitilisest elust välja.
Positsioneerimisstrateegia
Selle artikliga tahtsin näidata, et kodanikupessimism on strateegia, millega end riigi suhtes positsioneerida. Kui tegevus rohujuure tasandil on kodanikuühiskonna märk, siis võib ka pessimism olla isikliku või kogukondliku tegevuse vorm. Kodanikupessimism hõlmab endas toetuse eitamist mistahes riigipoolsetele algatustele ja ka skeptitsismi kasvatamist riigi tegevuse õigluse suhtes.
Suure osa inimeste jaoks kehastab Gruusia läbikukkunud riiki, mis ei ole võimeline inimeste elusid organiseerima ning nende heaolu kaitsma. See pessimism on ajalooliste arengute tagajärg: riigi ja institutsioonide läbikukkumisi kantakse üle olevikku ja ka tuleviku suunas. Sellisel pessimismil on tugev majanduslik ja etniline dimensioon, kuid samas ka Vene propaganda toetus.
Alatasa kuulsin oma majaemandat kordamas: „Igaüks püsib nii hästi elus, kui suudab!“ Vaesus, kodusõdade trauma ja Saakashvili režiimi poolt summutatud entusiasm ei ole hävitanud usku mitte ainult „Euroopa suunda“, vaid ka lootuse mingilegi positiivsele muutusele.
[i] See kirjatükk valmis Gruusias läbiviidud välitöö admete põhjal. Välitöö läbiviimist toetas Marie Curie Rahvusvaheline Uurimisvahetuse Stipendium seitsmenda Euroopa Kogukonna Raamistiku Programmi (EU-PREACC project) finantseerimisel.
