Meie siin toimetuses kui teenelised taburetisportlased hakkasime mõtlema, et kuidas tunneb ennast üks minister, kes sõidab maratoni? Tartu maraton ju tuleb? Või ei tule?
Ise tajun end tervikuna ja terviku moodustavad ka mu aeg, tervis ja tunded. Maratonide eel on alati mu peamine soov, et ta ei tuleks poolik ega kehval rajal. Pigem jäägu siis üldse ära. Minu jaoks oleks hea pigem veel pikem distants ja kindlasti väga hea jälg. Muidugi püüan ka vormis ja terve olla.


Kui nüri peaks olema igapäevane töö, et seda maratoniga võrrelda? Või oleme me millestki totaalselt valesti aru saanud?
See töö peaks kokku langema hobiga, käima mõnusas keskkonnas ja seltskonnas ja tooma kõvasti sisse. Kui inimene ise nüri pole, ei ole tal endaga koos igav, lisaks on tal maratonil tuhandeid kaaslasi ja võrratu loodus. Füüsiline pingutus toodab pealegi mõnuainet endorfiini, rääkimata võistlusmomendist tekkivast adrenaliinist. Maratonil ei saa igav hakata.


Aga võtame siis sportlase hinge luubi alla. Kui sa Tartu maratonil stardid, siis – küsiks nagu Lembitu Kuuse – mis tunne on?
Erutus, mis mul väljendub ka väikeses eufoorias. Algus on hirmus ja raske, sest jään jalgu ja olen tehniliselt ebakindel.



Nii. Oleme jõudnud 10 km edasi. Miks ma üldse sõitma läksin, 50 kilomeetrit on ju veel ees?

Ei-ei! Iga kilomeetriga tekib juurde ruumi, normaliseerub kaaslaste tempo ja keha läheb paremini käima. Ma ei oota fini?it, vaid muretsen, kas ta ei tule positsiooni taastamiseks liiga kiiresti. Hirm on laskumiste pärast.

Olukord on muutunud hullemaks, sest 10 kilomeetrist on saanud 20, mis tähendab ikka, et fini? on väga kaugel. Väga depressiivne koht…
Hoopis paremaks on läinud: kes mööda läheb, on läinud, on koht, kus kiired hakkavad väsima ja oma mootor on soojaks saanud. Ainult ühel-kahel maratonil on olnud teisiti, ja ma tean, miks.

Nüüd peaks hakkama lootusrikkam, peaaegu pool maad on läbi? Kas mujal läheb ka paremaks, kui pool maad on läbi?

Läbisaamised ei ole sugugi tingimata rõõmsad. Seal lõpeb poolel maal raja tõus. Kui suusad peavad, on sellega valdav osa pingutusest läbi, aga kaotatud on ka hulk võimalust kaotatut tasa teha. Ees on ka mitu laskumist, kus osavamatele jalgu jääda, ja mis on tõusudest palju raskemad.

Määrdega, kurat, võib muidugi alt minna – ja sellest võib aru saada isegi siis, kui suusatatud on 2/3 distantsist, praegusel juhul siis kusagil 40 kilti…

Sealkandis saab rada enamasti siledaks ja käib paaristõuge, kus tehnika palju ei sega. Ma alustan lõpuspurti. Kui aga ilm soojaks on läinud ja pidamine ära kaob, siis jätkub veel ka tõusudest, et vaeva näha. Pidamise korral annan ainult minna, kui ikka treenida olen saanud.


Tõsi ta on, et soojendavat napsi suusarajal ei pakuta, väga halb, ehkki vahetult enne lõppu ju võiks 100 grammi teha? Fini?ini jääb umbes 10 km.

Joogipunktide parim osa on positsiooni parandamise võimalus. Natuke peab jooma, see teadmine on kindel, aga kiusatus on siiski hoopis punktist kiiremini läbi saada.


Nii, 63 kilomeetrit, kui taburetisportlased õigesti aru saavad – ja ongi fini?. Vastikult pikk maa. Muld on kurnatud, taburet logiseb. Ütle, Jürgen, miks seda vaja oli?

Sel ei pea väga mõistusepärast põhjendust olema. Mulle meeldib nii elada ja ma pingutan iga päev juba pikki aastakümneid. See on mõistuse koormamisele vaheldus, mõnu ja looming, kus on vaja valida meetodid ja saab hinnata tulemust. Eeldusel, et sõidul hullemat ei juhtu ning aeg ja koht on enam-vähem ootuspärased, jääb võidurõõm katsumuse üle, lihtsalt rõõm mõttekaaslaste seltskonnast, liikumisest ja loodusest, ning füsioloogiline eufooria verre paiskunud keemiast. Kripeldama ei saa väga palju jääda ka neil, kes tulevad palju hiljem ja esinevad alla võimete.

Kui nüüd võrrelda Tartu maratoni millegi muuga sinu elust, siis kus on vaja sarnaseid komponente: head varustust, nüri järjekindlust, määrdega ei tohi alt minna… mida kõike veel?

Jajah, sa mõtled triatloni! Rattaõli tähtsus pole seal tegelikult väga suur ja nüri on temagi vaid nürile. Aga ta on suusatamisest füüsiliselt raskem, minu jaoks kodusem ja edukam. Ent kord aastas on mõnus ka selline massiüritus, kus väga erinevate alade inimesed looduses ja lumel kokku saavad ning liiga palju asja otstarbekuse üle ei targuta.