TUGEV NAINE LÖÖB KATKI ÜHISKONDLIKU NABANÖÖRI: Isehakanud vanaproua Jüri Pino pajatab feministlikust unistusest. Karmimate naisõiguslaste väitel ja rõõmuks me ju pidavatki sinnapoole liikuma. Ainult tähtajad, millal meestest ükskord lahti saadakse, on erinevad. Ometi võib asi minna ka naistest vabanemiseni.
Poolakatele oli rohkem lubatud.
Tol kadunud ajastul.
Võisid avalikult kirikus käia, oma mehe Vatikani saata, rahvavabariigi muretult lõhki laenata ja venelastele harjunult altkulmu vaadata.
Ning kummalisi filme teha.
Kui keegi mäletab näiteks sellist ammust Eesti-Poola ühisfilmi „Navigaator Pirx“. Mis on ütlemata äge linateos. Peaosas venelane, ühes kõrvalosas isegi eestlane, muidu poolakad. Arvo Pärdi muusika. Väga võimas film – kes pole näinud, otsigu juutuubist üles.
Üks selle filmi pöörase populaarsuse põhjusi on aga veel. Nimelt rikub peakangelane, kes on kosmoselaeva komandör ja peab Saturni kanti lendama, päev enne väljalendu jõhkralt režiimi. Läheb baari. Teatud sorti baari. Kus tantsivad mitte just eriti riietatud, no ikka päris palja ülakehaga vormikad naisterahvad.
Keda näidatakse päris pikalt, nii et terve kinosaal jõudis uhh! teha. Aastal 1978. Tollasel kriminaalkoodeksil oli paljugi öelda pornograafia levitamise kohta. Kuid ju olid ka tsensorid ainult inimesed.
Maailm, kus vaid naised
Teises lahedas uusaastati näidatavas filmis „Saatuse iroonia ehk hüva leili“, mida kah kõik vanainimesed on näinud, aga vaataks veel, ja mida samamoodi võiks soovitada otsida, mängib üht peakangelannat poolatar Barbara Brylska. Kes oli režissöör Eldar Rjazanovile silma jäänud peenutsevalt öeldes avameelses rollis miskis Poola filmis. Ju ta siis paljas oli.
Neile oli rohkem lubatud.
See ei ole filmijutt, tegelikult, aga ma patran nüüd kolmandast veel, siis jõuan ehk punktideni ka.
Miski kaheksakümnendate alguses näidati veel üht Poola filmi. Tunnistan, et ei suuda kuidagi meenutada, mis nime all see kinodes jooksis, aga võis olla umbes, et „Naiste maailm“ või nii. Sosistati, et poolakeelne originaalpealkiri olnud umbes sekspeditsioon või nii.
Sealgi olid mängus kosmonaudid, kes pärast lendu Maale tagasi matsatasid. Et kosmoses liigub aeg teistmoodi, siis oli kodus rohkem aastaid mööda läinud. Kõik, mis koolifüüsikast meeles, on, et lend valguse kiirusel lähima täheni võtaks aega neli aastat, aga Maa peal mööduks üheksa. Selle aja erineva kiiruse kohta on isegi üsna lihtne valem olemas, mida koolilapsed teavad, küsige neilt.
Jõuavad siis kaks meest, millist asjaolu tuleb rõhutada, maailma, kuhu on jäänud ainult naised. Kuidas paljunevad – loomulikult kuvöösides ja kunstviljastamise teel või kuidas see oligi. Põhimõtteliselt vist nagu kloonimine. Seal paljaid kohti eriti ei näidatud või oli taibatud välja lõigata, igatahes nalja sai kõvasti, mingi hetk taheti tüüpidele teha soomuutmisoperatsioon… aga pääsesid… leidsid kuskilt külmutatud meesalgeid ja rikkusid feministliku unistuse ära. Lõpustseenis igatahes võttis keegi lapsevabriku värsket toodangut vastu, vaatas ühele jalge vahele ja pistis kriiskama.
Embrüonaalne poos
Feministlik unistus. Karmimate naisõiguslaste väitel ja rõõmuks me ju pidavatki sinnapoole liikuma. Ainult tähtajad, millal meestest ükskord lahti saadakse, on erinevad. Minu peas keerleb 200 000 aastat, siis olla meiega, mehed-vennad, ühel pool, lihtsalt taandareneme välja. Et niikuinii jääme aina viletsamaks, sabaga poisid on meil unised, joome, riskikäitume, muidu mandume. Ja kellele meid üldse vaja on, tugevad ja iseseisvad, kae, saavad ammu ilma hakkama.
Ning paljunemise küsimuses ei maksa meil ka millegagi vehkida, sest kaugel see inimese kloonimine on. Võibolla jäetakse kuskile üksikule saarele mingisugune tagurlik ja ennemuistsel moel lapsi saav asustus lollide naistega, igaks juhuks, et geeni võtta oleks, aga muidu – naiste maailm.
Selle mõttega on mänginud Robert Merle oma raamatus „Kaitstud mehed“, kus tuli katkutaoline toode, mis ainult mehi tappis. Fellini filmis „Naiste linn“, kus feministid Marcello Mastroianni üle kohut mõistavad, kõlab üks süüdistuspunkt: pissib püsti. Mis on mõlemad muidugi naljaviskamised ja vastupanuliikumine feminismi pealetungile.
Peaks me, mehepojad, nüüd ennast alandlikult embrüonaalsesse poosi viskama ja ajalikku otsa ootama hakkama? Sest niikuinii läheb nii, tugevad ja iseseisvad vallutavad aina enam maailma ja küll isegi islam selles ära lahustatakse.
Masina abil naisest vabanemine
Kunagi üks mees mõtiskles sihukese väite üle, kuis kodumasinad vabastasid naised pliidiorjusest, säästsid aega ja lasid nemad tööjõudu lülituda. Teatava kahjurõõmuga – sest võib kahtlustada, tegelikult on hoopis nii – väitsin vastu, et kodumasinad leiutasid mehed, vabanemaks naisteorjusest.
Lühidalt, kuskil on see ilmunud ka, jutt järgmine. Meie, mehepojad, oleme kohmakad ja tähelepanematud. Me ei õpi iialgi ära korralikult pesu pesema, nõusid kasima, koristama, kui meid just sõjaväkke ei võeta. Üks nali ütlebki: kui sa oled peast toatüdruk, astu võõrleegioni. Aga muidu… ega hästi välja tule. Mispärast on naine tarvilik riist majapidamises. Naine aga kipub kole palju igasugu asju tahtma, elukestvat ümberkasvatamist harrastama, muidu näägutama. Meelerahu huvides oleks täiesti tore asendada ta masinatega. Mida ongi tehtud – kodumasinad võimaldavad meesterahval omapäi puhtust pidada, vabastades mehe naisteorjusest.
Kordan – mul võib isegi õigus olla. Mõelge veidi.
Samamoodi, kaaludes, kuidas võiks tegelikult minna, tuleks feministide unistuses, nagu ka nende mõistuses, sügavalt kahelda.
Tahate, ei taha, teadus, ma mõtlen päris teadust, mitte igasugu naisuuringuid ja muud pehmot, on ja jääb meestele. Siin ei ole midagi vaielda ega vehkida oma sotsioloogiadoktorite kraadidega. Mispärast, kui inimene kunagi töötavaks kloonitakse, siis teevad seda mehed ja teevad mehe. Kasvõi sellepärast, et neil oleks kurb, kui naissoost katseeksemplar ebaõnnestub. Me oleme kogu oma labasuse ja karususe all ju kohutavalt tundelised. Põlvevärinani.
Nii et võib vägagi võimalik olla hoopis meeste maailm. On ju inimsoo jätkamise küsimus see, mis alati päevakorda tõuseb, kui feministid jälle sugudevahelise sõja üles võtavad. Kui selle saaks kloonimise teel lahendatud, siis – milleks neid naisi üldse vaja on? Teeme aga mehi juurde ja loome niisuguse hea uue ilma, et ikka on. Õllekad 24/7, rasvane liha, tuhatoos igas serviisis, ah, nii ilus, et tahaks lausa itkeda. Eelkõige – keegi ei nääguta, et kus sa jälle olid, hilja tulid, miks sokid pahupidi pesumasinasse pannakse. Ai, mõnus. Ja ei mingeid pehmeid väärtusi ega vihaõhutavat tundlemist.
Nüüd tullakse sugudeuuringute doktorite kraadiga vehkima ja karjuma, et tühja te, ahvid, ilma meieta hakkama saate! Aga meie panus ühiskonda, rikkused, väärtused!
Kodumasinad… kodumasinaaaaaad…
Nabaalused kohad
Kuigi oma tõde siin on. Puhtuse pidamisega saab hakkama. Inimsoo jätkamisega ka. Ainult, jah, vat, see asi. Tahes-tahtmata läheb jutt nüüd na nabaaluseks.
Kunagi väga ammusel aal, vist oldi kümnendas klassis, käis meil koolis loengut pidamas tollal ülipopp Aleksander Pulver. Teema oligi meeste-naiste erinevused ja Pulver on väga hea jutuga mees. Muu hulgas rääkis ka sellest ja mainis möödaminnes, et paratamatult on iga kümnes mees ja iga viiekümnes naine omasooiharuses.
Meid oli 17 poissi, 18 tüdrukut klassis, meespoolest käis kahin üle – keegi kindlasti, võibolla teinegi, peab olema pede! Mis õpitud on noores eas, mina usun seda juttu siiamaani, olles kuulnud mõnegi hea sõbra lugu sellest, kuidas no ei meeldi tüdrukud, ei meeldi ja kui rängaks see arusaamine niigi ränga murdeea veel teeb.
Kümnendikul meestest poleks seega mingit muret, aga ülejäänutel oleks küll jama majas. Ega ikka üleöö pedeks hakka, käsitöö on piinlik ja uhkeldada, et kae, kui ilus, pole kellegagi.
Ma hoiatasin, teema läheb nüüd nabaaluseks.
Teadusuudised – et te mind kuskil pornosaitidel kolamises ei kahtlustaks, aga kui tahate, palun – raporteerivad, kuidas seksnukke tehakse aina täiuslikumaks. Vist juba õpetatud rääkima, vist isegi kõndima; sõnaga, ega kaua ei lähe, kui täiesti naisterahva moodi, kui ennast ise kasima õpivad, ongi valmis. Programmeerid ideaalseks ja mida sa, meeshing veel ihaldada võid. Kodutööd teevad masinad, uusi mehi masinad, sõpradega saab rahus trehvata, vooditarvik ei nääguta. Pidu!
Miski kaunimate, vormikamate ja pikajalgsemate blondiinide populatsioon tuleb muidugi kuskil üksikul saarel alles hoida. Igaks juhuks. Aga feministid alustagu ekstinktsiooniga – mida varem, seda parem.
