100 AASTAT TAGASI ÜLE LAHE: Eestis tekitas äsja elevust uudis, mille kohaselt Soome poliitikud vaidlevad, kas nende kaitsekontseptsiooni mahuks Venemaa agressiooni korral ka kaitsekoostöö Baltikumi ning NATO-ga. Ent kuidas registreerivad põhjanaabrid isiklikke ajaloo nõelasilmu? Tundub, et vähemalt 1918. aasta sündmusi Soomes ei ole unustatud. Oli see siis vabadus- või hoopis klassisõda, uurib soome ajakirjanik Mikko Savikko riigi 100 aasta juubeli künnisel.
Eelmisel aastal selgus Soome Ringhäälingu tellitud küsitluse tulemusel, et ligikaudu viiendikule soomlastest on 1918. aasta kodusõda nende peres veel hell teema. Umbes pooled arvasid, et sündmustest võib nüüd juba avalikult rääkida.
Sõja erinevad nimed
Sõjal on mitu nime, osalt selle järgi, kummalt poolelt seda vaadatakse. Kõige neutraalsemad nimetused on 1918. aasta sõda või 1918. aasta kevade sündmused.Viimast on kasutanud ka kirjanik Veijo Meri. Punased nimetasid seda klassisõjaks ja valgedvabadussõjaks. Tuntud on ka nimetused punamäss ja popsimäss. Saatuslik nimetus on ka vennatapusõda. Ühe pere vennad võisid olla vastaspoolel.
Aastakümned on möödunud ja pooled on teineteisele lähenenud, kuid paljudes peredes mäletatakse veel kummagi poole toorusi.
Kes võitlesid?
Vastastikku olid valged ja punased. Kummalgi poolel võitles sama palju soomlasi ehk umbes 80 000 – 90 000 sõdurit. Valgete ehk Soome Vabariigi väeüksusse kuulusid kaitseliitlased, sõdurid ja sõjaväekohuslased. Nende hulgas oli ka umbes 1300 Saksamaal koolituse saanud jäägrit. Punaste moodustatud Soome Punakaart koosnes töölisorganisatsioonide relvastatud väeosadest.
Valged said abi Saksamaalt ja Rootsist. Sakslasi oli ligikaudu 15 000 ja rootslasi 1000. Punaseid aitas umbes 7000 – 10 000 venelast.
Valgete ülemjuhataja oli Carl Gustaf Emil Mannerheim ja punaseid juhtis muu hulgas Ali Aaltonen, kelle pärast sõda Hennala vangilaagris lasi maha eestlasest kapten Hans Kalm.
Kuidas sõda algas?
Soome iseseisvus 6. detsembril 1917. Riik oli poliitiliselt jagunenud sotsiaaldemokraatide juhitud sotsialistideks ja parempoolseteks kodanlasteks. 1917. aasta novembris toimunud üldstreik oli teravdanud poolte suhteid, kuigi selle abil oli saavutatud ka kaheksatunnine tööpäev. Streigi käigus toimunud kokkupõrgetes oli surma saanud 14 kaitseliitlast ja 4 tööliskaartlast.
Soomet asus juhtima P. E. Svinhufvudi juhitud senat ja eduskund kiitis heaks selle ettepaneku kuulutada välja Soome iseseisvus. Iseseisvuse saavutamiseks vajasid konservatiivid ja sotsialistid üksteise toetust. Sotsialistid palusid Leninilt Soome iseseisvuse tunnustamist. Nõukogude Venemaa tunnustus saadi 31. detsembril 1917 ja sellega ühinesid muu hulgas Saksamaa, Prantsusmaa, Rootsi ja Taani.
Osa tööliskaartidest oli üldstreigi ajal radikaliseerunud. Maatöölised, kelle hulka kuulusid algul ka popsid, olid mõõdukamad. Olukord teravnes 1918. aasta algul, kui kiirenesid nii kaitseliidu kui ka tööliskaardi ettevalmistused. Mõlemad pooled põhjendasid seda vajadusega end kaitsta.
Kaitseliidu juhiks kutsuti kogenud Mannerheim. 25. jaanuaril kuulutati kaitseliidud Soome senati sõjaväeks. Sellele punakaardid ei allunud ja puhkes Soome kodusõda.
Sõja kulgemisest: lühidalt
Jaanuari lõpus võttis punakaart Helsingi oma valdusse. Senati tegevus viidi üle Vaasasse. Sõja alguse rinne kulges Pori-Länkipohja-Lappeenranta-Rautu liinil. Lõuna-Soome, kaasa arvatud Tampere, oli Punakaardi valduses.
Punakaardi sõjalised nõrkused hakkasid ilmnema kohe lahingute alguses. Mannerheim lubas Soomes olnud vene ohvitserid ja sõjaväeüksused maalt välja saata ning korraldas muu hulgas ka neile palga maksmist.
Valgete professionaalsem juhtkond oli võtmepositsioonil, kui nad initsiatiivi märtsist alates enda kätte võtsid. Tähtsaimad lahingud toimusid Tampere hõivamise pärast. Lahingutes osales 16 000 valget ja 14 000 punast. Linna keskus vallutati 3. aprillil.
Viiburi vallutati 29. aprillil ja Saksa väed vallutasid Helsingi 12.–13. aprillil. Sõja lõppedes 5. mail oli vangi võetud 76 000 punavangi.
16. mail 1918 korraldati Mannerheimi juhtimisel valgete armee võiduparaad.
Vägivald kestis veel edasi ja 1921. aasta lõpuks oli selle tõttu surma saanud 226 inimest. Tuntuim juhtum on Mannerheimile tehtud atentaat 1920. aastal.
Millised kaotused?
Lahingutes kaotas elu 3414 valget ja 5199 punast. Punaste terrori ohvriks langes 1424 inimest, kelle hulgas oli muu hulgas 10 kirikuõpetajat. Valgete terrori ohvreid oli 7370 ning 11 652 suri vangilaagrites. Sakslasi oli langenute hulgas umbes 500 ja venelasi 900, lisaks hukati viimaseid ligikaudu 1500. Hukkajate üle kohut ei peetud. Riigipea P. E. Svinhufvud andis 7. detsembril 1918 valgetele amnestia.
Eesti ohvitser ja sõjakurjategija?
Viimastel aegadel on Soomes hakatud rääkima muu hulgas hukatud punastest naistest. Sellega seostub ka üks Eesti ohvitser.
Uurija magister Tauno Tukkineni väitel lasid Eesti soost ohvitseri Hans Kalmu salgad Lahtis 1918. aasta mai jooksul maha ligikaudu 200 naist ehk umbes kolmandiku kõikidest tapetud naistest. Kuulsaim juhtum oli Harmoineni haiglapalati massimõrv, kus patsiendid tapeti otse haiglavoodites. Hiljem juhtis Kalm Eestis Põhja Poegade rügementi ja osales 1919. aastal Paju lahingus.
Soome ja ajalugu
Eestlased on puhuti ikka õiendanud oma ajalookäsitluste vaeguse üle, mitmedki autorid juhivad tähelepanu, kuidas eestlaste suurkujude elulugusid on kõigepealt kirjutanud hoopis soomlased. Mingil moel täiesti õige, olgu selleks siis Konstantin Päts, Georg Ots või muudki Eesti ajaloos rolli mänginud suurkujud.
Ent huvitaval kombel kipub selle varju jääma tõsiasi, et soomlastel endal on teatud ajalooetapid hoopis vähem lahti räägitud kui eestlased. Olgu selleks siis kasvõi eeltoodud 100 aasta tagused sündmused, mil eestlased osalesid Vabadussõjas, ent soomlased pöörasid tõepoolest relvad üksteise vastu.
Juurde võiks lisada ka aja pärast teist ilmasõda, mis on teemana üsna habras, kuna säilitatud iseseisvus nõudis suurt vaimset lõivu: nii tekkis Soomes omalaadne „vaikiv ajastu“, mil näiteks Talvesõja võitlejate ja vabaduse eest seisnud inimeste tunnustamine suruti olupoliitiliselt põranda alla, sest erimoodi suhted Nõukogude Liiduga ei võimaldanud sellest avalikult rääkimist.
Nii on tegelikult mõistlik üle lahe üksteiselt õppust võtta, sest kummagi riigi ajaloos on valgeid laike, mida me üksteise kaartidel täita saaks.
