“Me elame õnnelikul ajal!” – just selline Lembitu Kuuse lause mulle esmalt pähe turgatas, kui mul 21. veebruaril oli olnud õnn lugeda Eesti Päevalehest Robert Närska surematut artiklit “Riigi taastajate enesetapp”. Ühe lausega: Närska süüdistab Eestit, et vanad punased tegijad on ühiskonna (ja eriti poliitika) tegemistest kõrvale jäetud ja neil on 14 aastat seljas tallutud. Selline lugu Närskalt, rahvaliitlaselt ja pidevalt pankrotistuvas Werolis toimetavalt vuntsikalt kommunistilt.
RAAMAT KIUSAMISEST
Mida küll need inimesed söövad, et nad nii targad on? See, mida nad loevad, seda ma tean.
Näiteks seltsimees Närska oli just lõpetanud Michele Elliotti raamatu “Kiusamine” ja sellest julgust saanuna astus ta siis nüüd täis otsustavust enda kiusajatele vastu. Kes seda raamatut veel lugenud pole, siis neile pisike spikker – tegu on sihukese väikse vahva bro?üüriga, mis on mõeldud neile õnnetutele koolilastele, keda koolis päevad-pikad kiusatakse. No ja siis seesinane raamatuke annabki toredaid ja elus kergesti rakendatavaid näpunäiteid, kuidas nendele kurjamitele vastu hakata, kes su elu põrguks teevad. Robert Närska artiklist paistab kah hästi välja, et seda õnnetut paksu, prillidega ja vaimuandelt mitte just kõige rohkem õnnistatud poissi on viimased 14 aastat süstemaatiliselt kiusatud, nii et pealkirjast nähtuvalt tal suisa enda elu võtmise mõte on meeles mõlkunud.
TEE NIMEKIRI KÕIGIST OMA HEADEST OMADUSTEST!
Seltsimees Närska nõretavast luguloost selgub, et kõige suuremad tülinorijad, kes ta käest jätkukestvalt lõunasöögi raha on ära võtnud, pole rohkem ega vähem kui terve Eesti avalikkus, kes täiesti vaimupimedalt ei saa aru, et endised kommunistid ongi Eesti vabaduse alustalad. Veel selgub artiklist, et nende õnnetukeste hukku ei nõuta mitte esimest korda, vaid juba läbi ajaloo on neid täiesti alusetult kooli WC-s peadpidi peldikupotti pistetud või kriidiga selja peale “loll” kirjutatud. Ei saadud nende ennastsalgavast tegevusest aru ei 89. aasta maavolikogude valimistel kui ka 91. aasta augustikuu sündmustel. Ikka oli vastasleeril mingi vimka varuks ja endistel punastel tõmmati kehalise kasvatuse tunnis püksid rebadele.
Ja siis lugeski väike Närska Elliotti “Kiusajatest”, et: “Tee nimekiri kõigist headest omadustest, mida sa enda kohta suudad välja mõelda. Ära ütle, et sul pole ühtegi. Igaühel on millegi peale annet, nii et mõtle, mida sa kõige paremini oskad. Kui teised sinu kohta midagi hästi ütlevad või kiidavad, siis pane see kirja.”
Närska-poiss mõtles natuke, tegi nimekirja enda headest omadustest ja pani siis Eesti Päevalehes kirja, et ta oskab hästi lolli juttu ajada.
ÖELDA “EI!” – SEE ON VÕIMAS KARJE!
Eriti meeldib mulle Robert Närska alljärgnev vaimuplahvatus: “Olnuks me südames ja tegudes kommarid, poleks me ju mugavat ning armsat N Liitu kukutama kippunud. Oma tollase tegevuse ja otsustega andsime me hinnangu oma senisele elule. Üheselt. Pidanuks me võitlust Eesti riigi taastamise nimel ainult põranda all ning pistelisi petitsioone esitades, esitaksime neid tänaseni.”
Minu meelest on see küll hästi ilusasti öeldud. Tõesti – need lollakad, kes ei taibanud, et tegelik vabadusvõitlus ei käi mitte põranda all, vaid hoopis 23. veebruaril sõjaväelaste paraadil presiidiumi tribüünilt sõduritele lehvitades, on ikka tõesti pimedusega löödud.
Nunnu on ka järgmine sõnavõtt: “Vabaks saanuna oli meie, toonaste maavanemate viga ilmselt selles, et me ei suutnud vastu seista vihale nende hinges, kel jäi riigi taastamine oma nimele kirjutamata.”
Ma olen nii uhke, kuidas väike seltsimees Närska lõpuks ometi enda kiusajatele vastu on julgenud seista ning enda toonast mitte “ei” ütlemist kibedasti kahetseb. Tõenäoliselt on siingi tegu Elliotti mõjudega, kes oma raamatus sellise nõuande annab: “”Ei” karjumine. See on teistsugune, kui otsustavalt “ei” ütlemine. See on vali, sügav, võimas karje, mida kasutatakse siis, kui oled hädaohus ja sul on kiiresti abi vaja. Kui sa oma turvalisuse pärast kardad, karju nii kõvasti, kui sa vähegi suudad. Lase see kostab nagu udupasun, mitte hiire moodi piuksatusena. Hüüa nii, et hääl tuleks sinu kõhust, mitte kurgust. Selle eesmärgiks on tõmmata nii palju tähelepanu kui võimalik ja eemale hirmutada inimene, kes sulle haiget tahab teha.”
Närska suutis minu arust seekord päris normaalselt karjuda?
HINGELT HAAVATAV NOMENKLATUUR
Seda, kuidas suurte poiste kiusamine väikestele puna-kommunistidele hinge läks, ilmestab väga hästi ka järgmine Närska itk: “Ka olime pärast võitu naiivsed ja väsinud. Lasime end üsna varsti poriga üle kallata. Olime juba siis oma hinges haavatavad ja usaldasime riigi kogenematu grupi kätte. Lasime mingilgi järjepidevusel katkeda. Omavalitsemise kogemusel hajuda.”
Ka minul on sellest hirmus kahju.
Väikesed naiivsed karvased ja kutsika moodi nomenklatuuritegelased olid ju tegelikult nii haavatavad, hellad ning sinisilmselt lapsemeelsed. Nii kui neid lükati, kukkusid nad potsti oma trullakale pepule, hakkasid kõva häälega nutma ning siis, kui neid veel teiste laste poolt poriga pilluti, läks nutmine üle röökimiseks. No mis te ei lasknud neil siis juhtida?! See oli neil ju nii ilusasti käpas? Ja järjepidevuse võtsite kah neilt müramise hoos ära!
KIUSAMINE TULEKS EHK KOMPENSEERIDA?
Minu meelest oleks viimane aeg see Eesti avalikkuse poolt teostatud kiusamisaktsioon neile vääriliselt hüvitada. President tegi juba otsa lahti ja kinkis kõigile põrandapealsetele vabadusvõitlejatele toreda lelu, mis särab kenasti ning mille saab endale rinda pista. Neile ju sihukesed rinda pistetavad asjad hirmsasti meeldivad – tuletavad meelde aegu, mil nad ei olnud veel kõigi lükata-tõugata ning said uhkelt musta Volgaga sõita. Kuulsin, et seltsimees Järlik oli suisa presidendilt lelu saamise üritusel pikalt kõnelenud, kuidas partorgidki olid tegelikult vabadusvõitlejad.
Mina näiteks olen selle seisukohaga täiesti päri.
Ainuüksi fakt, et nad ei teinud kõike seda kurja, mida nad oleksid võinud teha, väärib tunnustamist. No asi see nüüd oleks olnud näiteks Bruno Saulil kõiki eestimeelseid kaevureid kuhugi ?ahti kupatada ning neile seal lihtsalt, asja eest, teist taga, labidaga molli anda. Seltsimees president oleks võinud kah palju õelam olla. Käia rajoonikomitee esimehena öösiti inimeste autokumme katki torkimas või loopida munakividega teiste aknaid sisse. Hui keegi talle kraesse oleks karanud. Aga näe – ei teinud!
Sestap peaks tõesti veitsa mõtlema, kuidas seda kõike neile vääriliselt tasustada ja nende hingehaavu tohterdada.
“MEIELE” 600 000 EUROT
Tuusik Krimmi või autoostuluba ei pruugi piisata. Kinkida värviteleviisor oleks muidugi mõte, aga neil võib see juba olemas olla. Seega, parim lahendus oleks nad kõik ilusti-kenasti lihtsalt oma endistele kohtadele ennistada ja aukiri anda. Las nad siis jätkavad oma võitlust sealt, kus see pooleli jäi. Muuseas, ka materiaalne hüvitus 14-aastase piinamistsükli heastamiseks kuluks ära. 600 000 eurot äkki?
Igatahes ütleksin ma suure-suure aitäh Robert Närskale, kes enam ei suutnud seda eestlaste ülekohut endiste parteitöötajate vastu taluda ning neile uljalt vastu astus. Nagu see “meie” vormis artikkel tõestab, on neid tagakiusatuid veel ja jääb vaid loota, et väikese Närska julge pealehakk ka neile innustust annab!
MA OLEN SUUREPÄRANE INIMENE!
Lõpetuseks tsiteeriksin ma veel ka Elliotti raamatut “Kiusamine”, mis on just see lõik, millest ajendatuna Bobby Närska sule haaras.
“Kui keegi sind narrib ja sa ei saa mingil põhjusel ära minna, siis on sul võimalus pöörata pilk sissepoole ja ennast nagu välja lülitada sellest, mida teine inimene räägib. Korda vaikselt endamisi. “Ma ei hooli sellest, mida sa ütled.” Mõtle kõvasti ja rõhuta: “MA EI HOOLI SELLEST, MIDA SA ÜTLED, MA OLEN SUUREPÄRANE INIMENE.” Seda endamisi korrates hoia oma keha sirge ja õlad taga. Kui sa tunned ennast küllalt kindlana, vaata kiusa jale otse silma ja mõtle edasi: “Ma olen suurepärane inimene.” Sa ei pruugi seda algul ise uskuda, aga küllap sa lõpuks hakkad, sest sa oled tõesti tubli ja kellelgi pole õigust sind narrida.”
