LUGUDE TABAMATU MAAILM: Tõlkija ja toimetaja Krista Kaer peab loengu sõna jõust ning selle kasutamisest. Ja muidugi raamatutest ning lugemisest, hoiatades kõiki, kuidas kuivab kokku see inimene, kes ilukirjandusega kokku puutuda ei viitsi. Loeng leiab aset õiguskantsler Ülle Madise puhvetis (loe: kuulajate kogunemispunktis) Toompeal.
Võib juhtuda, et mõned asjad, mis ma räägin, on teile ammu tuttavad ja see on jutluse pidamine usklikele. Aga raamatu võimu asemel kasutaksin pigem sõna raamatu vägi. Raamatute puhul ma mõtlen just väest ja seda väge on raamatutel lugude jutustamiseks olnud ammustest aegadest peale. Ma alustangi ikkagi ammustest aegadest.
*
Lood olid alati olemas, lugusid jutustati küttide ja korilaste koobastes ja igal pool mujalgi. Ja see, kui olulised need lood ühiskonnas olid, see peegeldus tihti ka ühiskonnakorralduses. Nii näiteks olid vanadel keltidel luuletajad koos kohtunike ja turiididega ühiskonna kõrgkihiks. Ja nendega arvestati nii, et öeldi: kolm asja mõjuvad surmavalt – luuletajaks olemine, luuletaja armastamine ja luuletaja solvamine. Nende luuletajate ülesanne ei olnud mitte ainult see, et nad oleksid jutustanud lugusid ja käinud ühest lossist või majast teise, vaid nende hooleks oli ka mingis mõttes ühiskonna ideoloogia kujundamine. Nende lood määrasid, mismoodi taheti näidata ühiskonda järeletulevatele põlvkondadele. Nii et mõnes mõttes on ideoloogia ja kirjandus varasematest aegadest alates olnud oma kokkupuutepunktidega. Luuletaja oli kasulik inimene, kes lugusid edasi andis, nad käisid maa risti ja põiki läbi ja tõid teateid mujalt maailmast; rääkisid, mismoodi seal asjad on: kes millega hakkama on saanud. Aga nad võisid olla ka väga tülikad tegelased, nad võisid mitte ainult ülistada, vaid ka needa. Sellisel juhul muidugi läks neil endal väga kehvasti. See laulu sisse panemine ei olnud naljaasi. Olgu see kasvõi vaid lorilaul, sellest välja pääsemine on juba väga raske.
*
Suuline traditsioon sai üsna varsti kirjapandud raamatuteks, mis oli ikkagi väga väheste pärisosa. Ja suuline traditsioon elas edasi ka siis, kui need valitud, kes lugeda oskasid, lugeda tahtsid, veetsid oma õhtuid nii, et võõrastetubades loeti lõbustuseks raamatuid ette. Sest mitte kõik, kes seal võõrastetubades istusid, ei osanud lugeda. Keegi ei oska ju praegu öelda, et see, mis me loeme nendest kunagistest tekstidest sellisel kujul, nagu need on kirja pandud, kunagi selliselt eksisteeris. Sest igaüks, kes neid tekste on kirja pannud või ümber kirjutanud, on seal võib-olla midagi muutnud, lisanud ise sinna midagi, nii nagu lisasid iiri mungad ümberkirjutatud legendidele. Nii, et nad tähendasid sinna üles, kas neid ootas rahulik öö ja viikingid ei tulnud või vastupidi.
*
Mingil hetkel hakati teadlikult kasutama kirjapandud tekste selleks, et muuta arusaama ajaloolistest isikutest. Seda on tehtud väga laialdaselt, ma toon lihtsa näite. Me kõik teame Shakespeare’i näidendit Richard III-st, kus ta on erakordselt koletislik – nii kehalt kui hingelt. Aga kohe pärast Richard III võimulolekut on kroonikates kirjas, milline ta tegelikult välja nägi. Kirjeldused kõlavad umbes nii, et tal oli üks õlg kõrgem kui teine – ja mitte midagi muud viga. Ning üldiselt oli ta üsnagi tore ja õilis kuningas, kes ajas praktilisi asju. Küll aga oli tuudoritel mingi aja pärast vaja õigustada, kuidas nad võimule said. Ja üsna varsti hakkasid kirjeldused muutuma. Richard III muutus küürakaks, vigaseks ja tema teod aina jubedamaks ning verejanulisemaks. Ja siis noppis selle üles Shakespeare ning jäädvustas ta oma näidendis järeltulevate põlvkondade jaoks kui ühe kõige jõledama inimese. Kus see tõde täpselt on, ei tea muidugi keegi, aga umbes sama on Shakespeare teinud ka Macbethiga. Tegelikult – ajalookroonikate järgi – oli Macbeth väga arukas kuningas, kes valitses hästi. Ta küll tappis Duncani, aga ausas võitluses ja sai hiljem ise Duncani poja käe läbi surma. Ent keda see enam huvitab.
*
Samal ajal ei saa me ka kuidagi öelda, et romaanide ja näidendite tõde ei ole tõde. Jah, tõsi, see ei ole enam tõde ühest inimesest, vaid see on tõde millestki üldisemast. See on näiteks tõde sellest, milleni viib inimese pidurdamatu võimuhimu. Kuidas ühest kuriteost kasvab välja teine ja kuidas sellesse keerisesse sattunud inimesel ei ole varsti enam midagi parata, ta peab edasi minema. Sõpradele rõõmuks ja vaenlastele hirmuks. Loetakse ja võetakse õppust.
Või – tõenäoliselt ei võeta õppust.
*
Samal ajal võib öelda, et ajalooraamatud on need, mis teevad ajaloo elusaks. Sest me võime ju lugeda ükskõik kui palju Egiptuse ajalugu, vaadata, mismoodi ajalooraamatutes seda kirjeldatakse. Aga inimene, kes on lugenud läbi Waltari „Sinuhe“, suhtub Egiptuse ajaloosse hoopis teistmoodi. Sellised raamatud annavad mingi maitse ühiskonnast, inimeste soovidest, püüdlustest. Sellest, mis on neis viha äratanud, sellest, mida nad armastavad. Ma arvan, et tänapäeva poliitikud täpselt samuti, kui nad loeksid näiteks David Grossmani „Maailma otsa“, siis tekiks neil palju parem ettekujutus sellest, mis toimub Palestiinas ja Iisraelis.
Kirjandus räägib alati inimestest, inimhingedest. Kujundlikkus saab alati väga reaalseks ja peaaegu käegakatsutavaks pöördeliste ja raskete aegade jooksul. Seda, mismoodi see Eesti oli, teame me kõik. Sest nõukogude ajal, tõepoolest, ei saa keegi öelda, et meil ei oleks vaja olnud kirjandust, ei oleks vaja olnud luuletajaid. Ma olen korduvalt öelnud, eriti välismaalastele, et sel ajal oli meie usk eesti keel ja selle usu prohvetid meie luuletajad. Sest ridade vahelt loeti usinalt korduvalt üle, luuletusi teati peast. Ja luuletusis nähti midagi, millele toetuda, mille külge klammerduda. Muidugi, mitte ainult Eestis, seda on mujalgi olnud.
*
Kui suur on raamatute vägi, võib alati näha sellest, kui paljud raamatud on olnud keelatud. Kui paljusid raamatuid on põletatud. Kui arvukalt on kirjanikke taga kiusatud. Ja ikka seepärast, et seda sõna nii väga on kardetud. Miks seda väge kardetakse, kuidas seda väge tunnetatakse, seda on väga hästi kirjeldanud Terry Pratchett, kes on ühes oma raamatus rääkinud, kuidas vanaisa suhtus raamatutesse väga ebausklikult. Ta arvas, et kui neid on ümberringi piisavalt, võib neist lekkida haridust nagu radioaktiivsust. Ja seda hariduse leket kardeti väga. Lekkida võivad igasugused asjad. Haridus toob kaasa mõtlemise, lekkida võivad ka mõtted, mida ei peeta sündsaks. Huumor, mis võib häirida liiga tõsiseid inimesi. Ja kahtlused – kahtlused eelkõige. Sest inimesed, kes loevad, kes on haritud, hakkavad kahtlema. Et mõte ei lekiks, hävitati Eestis üle 4000 köite. Saksamaal põlesid samuti raamatulõkked. Ja raamatuid põletatakse ka praegu ühes või teises kohas.
Nõukogude ajal hävitati samuti raamatuid, aga neid pandi ka erifondi ja need olid vähemasti olemas.
*
Kuidas kirjutaski 1671. aastal Ameerikas Virginia kuberner: „Ma tänan jumalat, et siin ei ole tasuta koole ega trükikodasid ja ma loodan, et neid ei tule ka järgmise saja aasta jooksul. Sest haridus on alati toonud kaasa allumatuse, ketserluse ja sektid. Ning trükkimine on teinud need avalikuks ja laimanud meie kõige paremat valitsust. Hoidku jumal meid mõlema eest.“
Ma arvan, et seda palvet lausutakse ehk praegugi veel üsna mitmetes kohtades. Praegu muidugi võib öelda, et käsikirjad – mine sa tea –, võibolla isegi põlevad. Aga raamatutel on ikkagi väga suur võimalus alles jääda. Raamatufailidel, vähemalt mingil kujul, neid võib uuesti trükkida, neid võib levitada.
Aga kas praegu võib ikkagi öelda ka, et raamatu võim on nii suur, et sulg on vägevam kui mõõk. Ma ei tea, Terry Pratchett, kellest ma väga lugu pean, on öelnud: „Et jah, ainult juhul, kui mõõk on väga väike ja sulg väga terav.“ Nii et tegelikult ikkagi on ka kirjanikke võimalik vaikima sundida. Sest nii paljudel kordadel on mõõk lihtsalt vägevam.
*
Aga kas raamatuid enam üldse vaja on? Me räägime siinpuhul ikkagi lääne ühiskonnast, kus raamatute tootmine on meeletu. Siin on ülekülluses kõikvõimalikke raamatuid; valida ei suuda enam keegi. Ja lugejate hulk väheneb. Mujal on asi natuke teisiti. Siiamaani valitseb paljudes maades meeletu lugemisnälg – ja seda on võibolla kõige paremini kirjeldanud Doris Lessing, kes on ühes raamatus kirjutanud, kuidas Aafrikas viirusi kandvas surevas külas istuti öösel onnide ees ja loeti küünlavalgel raamatuid. Ja raamatud, mida nad tahtsid, ei olnud üldse mitte „praktilised raamatud“, vaid enamasti ilukirjandus. Esimene asi, kui keegi sinna läks, oli, kas te raamatuid tõite? Mitte, kas te tõite ravimeid. Õmblusmasinad vahetati ka raamatute vastu. Üks väga populaarne raamat, mida oodati, oli huvitaval kombel Orwelli „Loomade farm“ – ning see kõik toimus Zimbabwes. Ma küsisin Lessingilt igaks juhuks, et kas ta on seda ise oma silmaga näinud. Ja ta vastas, et muidugi. Ja ilmselgelt seetõttu ta jättiski suure osa oma Nobeli preemiast selleks, et osta Aafrikas koolidele raamatuid.
Tuleb panna tähele just seda, et mida taheti, see oli ilukirjandus. Lood. Lood, mis andsid neile inimestele võimaluse kaduda sealtsamast oma onni eest kuhugi mujale, teise maailma. Ja seetõttu ka võibolla suuta unistada ja mõelda, mida teha, et selle unistuse poole liikuda. Raamat annab inimesele võimaluse unistada, unistada teistest paikadest ja paremast elust.
*
On muidugi selge, et meie tähelepanu eest võitlevad raamatutega paljud asjad, üha enam kuuled, et oh ei, mul ei ole aega lugeda – et ilukirjandust ma kindlasti ei loe, kui siis ainult mingeid tekste, mida mul on vaja.
Kui see lugemise ots nooruses või lapsepõlves kätte tuleb, siis raamatuid neelatakse – ja siis pole hullu. Siis on ta saanud kätte oma ilukirjanduse doosi. Aga kui ei ole ilukirjandusega üldse tuttav, siis see teeb natuke valvsaks. Ja ma tsiteerin mälu järgi jällegi Doris Lessingit: kui sa kohtud mõne inimesega, näiteks seltskondlikult, ja saad aru, et ta ei loe ilukirjandust ning pole kunagi lugenud, siis sa hakkad valvama, mismoodi sa temaga räägid, sa hakkad valima sõnu. Sa räägid temaga lihtsamate lausetega, sa ei kasuta kujundlikku keelt.
Lessing oli väga resoluutne: mingis mõttes võib ta olla oma ala tippspetsialist. Aga mingis mõttes on see inimene loll nagu saabas. Ja sellega tuleb arvestada. Sest teatud eluaspekte pole ta õppinud mõistma.
*
Omal ajal eksisteerisid raamatud, mida kõik olid lugenud. Raamatud, millest sai rääkida, sest igaühel oli selle kohta oma arvamus. Eriti nõukogude ajal, kus ei leidunud allahinnatud raamatuvirnu, vaid olid meeletud järjekorrad, et saada mõni kätte. Nüüd on vastupidi. Ja tekibki küsimus, kas on raamatuid, mis niimoodi inimesi ühendavad – või on see juba ammu täiesti võimatu. Ma ei tea, mis tulevik toob, ent neid oodatakse aina uuesti ja uuesti. Ja mingid lained on käinud maailmast ka üle. Täiesti ootamatult ja esimene nendest lainetest oli Dan Brown ja „Da Vinci kood“. Eestisse jõudis see tegelikult järellainetusena ja seetõttu meil teda niimoodi ei tajutud. Terve Louvre’i ümbrus on siiani täis turiste, kes käivad, raamat käes – et leida neid märke, mida „Da Vinci koodis“ on kirjeldatud. Ja püüda omakorda lahendada saladust. Dan Browni järgi tuli Harry Potter. Selle järgi juba omakorda väiksemal määral „Videviku saaga“.
Praegu oodatakse, mis võiks veel tulla, aga ega keegi ei tea, kust. Need raamatud ühendasid kõiki: kui neid ükskõik kus maal mainid, siis neid teatakse.
*
Muidugi, kõiki kaasaegseid raamatuid aitab võimendada televisioon. Aitab võimendada pilt ja see jõuab veel rohkemate inimesteni kui raamat. Aga ühendab kõiki ikka see üks joon, mille annab ilukirjandus: inimesed lähevad mingisse maailma ja nad ei taha sealt enam välja tulla, sest see maailm köidab neid ja nad otsivad aina uusi asju, mis selle maailmaga kokku puutuvad. Nii tegelikult see võrk laieneb. Väga levinud on niisugused küsimused, et „mu laps lõpetas Harry Potteri, mida ma saan talle järgmiseks kätte pista“. Või täiskasvanud ja hoopis mõni muu teos: kas on veel midagi taolist, kas ma võin veel midagi sellist lugeda? Nad saavad maitse suhu ja ei taha enam sellest loobuda – ning ma arvan, et see on üks asi, mille pärast lugemine veel ikka loeb.
*
Üks asi, mis minu meelest on erakordselt oluline, on kokkupuude tõlkekirjandusega. See avardab maailma tohutult, ta toob lugejani niisugused paigad ja kultuurid, kuhu me muidu mitte kuidagi ei jõuaks ning minu meelest on ilukirjandus kui selline kõige võimsam relv teatud rahvaste või inimgruppide halvustamise vastu. Väga raske on öelda, et näiteks mõni rahvas on allapoole igasugust arvestust, kui sa oled äsja lõpetanud raamatu, kus räägitakse nende rõõmudest ja muredest. Kus sa oled võibolla isegi pisara poetanud. Nad on saanud sinu jaoks inimesteks. Mingi kultuur on saanud sinu jaoks kultuuriks. See ei ole enam lihtsalt mingi asi, mille sa võid enda jaoks mõttes maha kriipsutada või kuhugi riiulile panna.
*
Ning veel – selline populaarne kirjandusvorm nagu ajaviiteromaan. Mida enamasti vaadatakse ikka üsna nina kirtsutades. Tegelikult aga on ilmnenud, et sellel on väga huvitav mõju ühiskonnale, nagu ka seebiseriaalidel. Sealjuures mõlemasuunaline. Väga mitmetes kiiresti muutuvates ühiskondades, kus on inimestele muutusi püütud talutavaks teha, viiakse nendesse seebiseriaalidesse sisse teatud tegelased, kellega nad ära harjuvad ja kes mingeid seisukohti esindavad. Täpselt sama on ka ajaviitekirjandusega. Kui ühiskonnas toimuvad kiirmuutused, peegelduvad need muutused eelkõige ajaviitekirjanduses. Päris kirjandus tuleb järele tükk aega hiljem. Probleemid jõuavad juba enne selliste lugejateni, kes tõesti loevad selleks, et lugeda mingeid perekonnaprobleeme, armastuslugusid ja saavad nende käigus paraja doosi muudki, mida neile anda tahetakse. Kirjanikud ei tee seda teinekord teadlikult. Kui nad kirjutavad ajaviiteraamatuid, siis nad kirjutavadki enda meelest elust enesest. See elu, nii nagu ta on, saab harjumuspärasemaks ja tuttavaks juba ka lugejatele.
Täpselt samamoodi toimivad kriminullid. Kriminullid on sotsioloogidele tänuväärne materjal, sest tavaliselt peegeldavad nad väga erinevaid ühiskonnakihte ja toovad välja mitmeid põhjuseid, miks üldse kuritegudele minnakse. Eriti tänapäeva kriminullides, mis on väga psühholoogilised, tumedad ja ei ilusta eriti midagi. Kriminullide analüüsiga tegeletakse väga palju ja põhjalikult – ja tegelevad ka korrakaitseorganid, et teada saada, kuidas toimib kurjategija psühholoogia.
*
Mida annab ilukirjanduse lugemine lapsele? Eelkõige empaatiat. Kõige lihtsam asi, kui lööd raamatu lahti ja hakkad lugema ja vaatadki maailma kellegi teise pilguga. See teine ei pruugi isegi olla inimene, ta võib olla loom, ent pärast seda tajud sa elu teisiti. Seda on andnud eelkõige kirjandus.
Ja mis on eestlaste jaoks eriti oluline? See, et kui raamatud kaduma hakkaks, siis oleks tõsiselt ohus ka eesti keel. Sest mitte ükski meedium ei anna meile sellist eesti keelt, nagu annab lugemine. Kui inimesed loevad, siis nende sõnavara kasvab. Nad saavad aru, kuidas kasutada sõnu mingis kontekstis. Mis on sõnade erinevad kasutusvarjundid. Milline vägi on ühel või teisel sõnal. Kuidas ennast väljendada. Kui nad ei loe, siis nad sellest aru ei saa.
Iseenesest pole tänases maailmas enese väljendamine, sõnade kasutamine, informatsiooni edasi andmine sõnade abil sugugi vähem tähtis kui kunagi varem. See tähendab, et sinu enda sisemaailm võib olla hullumeelselt rikas, sa võid olla imeliselt keerulise hingeeluga inimene ja sinu eesmärgid ja ideed võivad olla lennukad, aga kui sa neid väljendada ei oska, kui sul ei ole vahendeid, millega seda väljendada, siis ei jõua need mitte kuhugi. Või kui sinu väljendusviis on primitiivne.
Me oleme täiesti rõõmsalt sinnapoole teel – seda on näha, et ilukirjanduse lugemine on kahanenud. Iga päev võib istuda maha ja võtta lahti online-meedia ja tuua järjest näiteid. Ja siis tuleb lollusi, mis mühiseb. Viimase aja näide, mida ma lugesin, Postimehes, oli pealkiri: „Eesti pere elab vanajumala selja taha ehitatud põhumajas.“
Pealkirja panija oli ilmselt kuulnud väljendit „vanajumala selja taga“. Aga ta ei olnud kuulnud, et seal ees on selline täiesti tühine asi nagu „nagu“. Ja muidugi tähendus muutus.
Osa sõnu ei tähenda inimestele enam üldse midagi. Mäletan, kuidas Leelo Tungal läks poodi ostma välgumihklit ja leti tagas seisis tütarlaps, eestlane. Ja kui Leelo küsis talt välgumihklit, siis tüdruk ei saanud aru, mida küsitakse. Teine ostja, kes ta kõrval seisis, ütles, et tulemasinat tahab. Kooliõpetajad räägivad, et lumeräitsakas ei ütle lastele enam mitte midagi. Peab seletama, et need on lumehelbed.
*
Lugemine arendab kujutlusvõimet. Hiinlased on hakanud väga võimsalt arendama ulmet – mingi aeg oli see Hiinas lausa keelatud. Nüüd on aga vastupidi, seda soodustatakse igati. Ja ennäe, praegu ongi tohutul hulgal tekkinud häid hiina ulmekirjanikke. Sellest kirjutas briti ulmekirjanik Neil Gaiman, kes oli asja uurinud, et miks järsku selline soosiv suhtumine – ja talle oli seletatud, et kõik inimesed, kes on tegelenud millegi uue väljamõtlemisega ja kes lõpuks on millenigi jõudnud, on lapsepõlves ning nooruses lugenud aukartustärataval hulgal ulmet.
Ulme on žanr, mille austajad nurisevad valju häälega, et neid ei võeta tõsiselt – samal ajal oleme sealt lugenud stsenaariume tuleviku kohta, mis täna töötavad. Mina, kes ma ka neelasin nooruses ulmet kilogrammide kaupa, võin öelda, et ma olen suuremat osa seda lugenud. Lõputu asjade läbimängimine kirjanduses avab väga palju võimalusi ja annab näha asju mitmepalgeliselt.
Tänapäeva inimene tahab kõike kohutavalt lahterdada; ta tahab, et talle öeldakse, et siitmaalt siiamaani on väärtkirjandus. Seda tohib lugeda, see arendab, sellest on hea seltskonnas rääkida. Sellest väljapoole jäävad sellised žanrid, mille peale kirtsutatakse nina, mis ei puutu kokku tegeliku eluga. Ma ei ole sellest kunagi aru saanud. Ma olen alati arvanud, et on hästi kirjutatud raamatud ja halvasti kirjutatud raamatud. Ja žanripiiridest ei maksa hoolida. Kõige õnnelikumad on need lapsed, kes õpivad lugema kõike ja ükskord nad siis teevad valiku, mis neile kõige paremini võiks sobida.
*
Ning veel lugemise mõjust. Ilukirjandust lugevad lapsed jõuavad hiljem elus edasi, ükskõik mis alal, mitte vaid humanitaarias. Seda ei taga teatmeteosed ega teadmiste kogumine. Praegu räägitakse aina rohkem kakskeelsusest – ja kakskeelsuse all mõistetakse seda, kuidas keegi ei saa võtta ära inimestelt tänast kiiret sõnumitekeelt, pildikeelt, arvutikeelt, digikeelt. Aga räägitakse aina rohkem, kuidas seal kõrval hoida ja kasvatada vana lugemiskeelt. See on aeglase ja süvenenud lugemise keel. Seda tuleb lastele väga kannatlikult õpetada, kiirustada ei tohi, lastega tuleb lugeda koos ja lasta neil valida. Ent eelkõige tuleb neile luua keskkond, kus neid ümbritsevad raamatud. Kui nad kasvavad keset raamatuid, näevad nad ise, et midagi sealt tõesti lekib.
*
Ma mäletan, kuidas käisin ükskord Frankfurdi raamatulaadal – peaaegu kümme aastat tagasi – ja seal oli vaid üks digiraamatute paviljon. Mulle öeldi, et kümne aasta pärast on üks paviljon, kus on paberraamatud. Praegu ei ole enam eraldi digipaviljoni. Müüdavate paberraamatute hulk maailmas on kasvanud. Veelgi enam on kasvanud audioraamatute hulk. Samal ajal on kasvanud kirjandusfestivalide hulk ja nende külastajate hulk – ja täiesti hüppeliselt. Isegi paganama kallite piletitega festivalidel seisavad inimesed kannatlikult järjekorras. Kas me oleme jõudnud jälle sinna, kust alustasime? Et lugude jutustamine, raamatute ettelugemine on tagasi? Et kirjanikud käivad nagu vanasti laulikud ja bardid mööda maailma ning toovad teateid kaugetest kohtadest ja arusaamadest ja kuulajad istuvad hinge kinni hoides?
Ei tea.
Aga see on küll, et kuulajad võivad kirjanikke usaldada.
