Suur eesti isemõtleja Jüri Mõis astub aeg ajalt oma tünnivaikusest avalikkuse ette ning toob kuuldavale-nähtavale selle, mis tal vahepeal välja on õnnestunud haududa. Seekord siis taas oma lemmiktribüünilt ehk Kroonika nime kandvas produktis. Mingi närilise või putuka kombel lööb Mõis oma hambad seekord raamatusse.
JÄRGMINE KASUTU LEIUTIS: RATAS
Tegelikult on need mõtted, kui neid üldse sellisteks nimetada võib, väga vanad ning isand Mõis esitab neid ainult pisut kaasaegsemas soustis. Säherdusi on läbi aegade esitanud alati tüüp, keda võib ühise nimetusega kutsuda vürtspoodnikuks. Mis siis, et pole enam ei vürtspoode ega -poodnikke, nende mentaliteet on visa ja vints ke nagu rakvere raibe ja jumal hoidku põllumeest, kes selle enda põllul valitsema laseb. Vürtspoodniku tüüp kuulub ühiskonna kõhupiirkonda, kui ühiskonda inimorganismiga võrrelda ning kõhul on teatavasti kombeks end väljendada peeretuste ja korina läbi. Need väljendused tehakse kultuursemas keskkonnas harilikult ära kusagil kõrvalises selleks mõeldud paigas ning mitte laiema avalikkuse ees.
No kas me peaksime isand Mõisaga hakkama vaidlema raamatu osa üle inimkonna ja tema kultuuri arengus enne, nüüd ja edaspidi. Selgitama talle seda, et raamatu kahtluse alla seadmine tähendab umbes seda, mis mõne teisegi iidse leiutise, nagu näiteks ratta või paberi tagurlikuks tunnistamine.
Selle juures on aga ikkagi üks väike, nagu öeldakse, aga? Ning seisneb selles, et Jüri on olnud Tallinna linnapea, Eesti minister ja mis kõik veel. Seepärast ei teeks paha kasvõi hoiatuseks või hirmutuseks mõni tema mõtteavaldustest siin veelkord ära tuua. Neist saaks muide koostada peaaegu Tegelikkuse Keskuse kogu rubriigi “selle kuu ütlejad” (lk 14).
EDASINE KÄIK: TAGASI PUU OTSA
Ent laskem Mõis lahti. Kirjanikest: “Keskeltläbi tundusid nad mulle aeglaste, staatiliste, ebasportlike ja sageli liigsuitsetajatena. Täielik vastand sellele, kes mina olla tahaksin. Kujutan ette, millises suitsuses urkas nad päevi ja tunde istunud on ega pole üldse liigutanud.” Ilukirjandusest ja jalgpallist (täielik seapärl): “Arvan, et minu elu on huvitavam. Kui viia need asjad minule arusaadavasse keelde, nagu näiteks jalgpall, siis esimese valikuna eelistaksin ise jalgpalli mängida.” Tulevikutendentsidest: “Kaasaja progressiivses kodus enam raamatuid pole. Raamatud on igand, nende populaarsustrend ei liigu mitte ülespoole. Kui minna näiteks Ameerikas hästi toime tulevasse perekonda, siis raamatuid seal pole.”
Jne. jne. Poleks ime, kui Mõisa järgmises piibujutus peavad progressiivsed inimesed koos hästi toime tulevate ameeriklastega juba valmistuma neljakäpukile laskumiseks või puu otsa tagasi ronimiseks.
Ent ärgem olgem liig teravad. Puuduvad meil ju paljud olulised andmed, näiteks võibolla juhtunud, et Mõis on vahepeal kõvasti jalgpalli mänginud ning palliga vastu pead saanud? Või midagi taolist, jumal hoidku, mida kõike ei või ette tulla.
Hoiatus Mõisa sõpradele, kes talle sünnipäevaks raamatut võiksid kinkida tahta: raamat tal juba on. (“Neid ikka koguneb, oma viiskümmend tükki tuleb ära.”).
Hoiatus Eesti ühiskonnale: mõisalik-vürtspoodniklik- rakvereraipelik mõttelaad on meil domineerima kippunud juba viimased tosin aastat ning kel vähegi silm selge, peaks tulemusi hästi nägema. Kõht domineerib üha vägevamalt, kael enam pead ei paista kandvat ning see on lootusetult rippes. Kusagil persse kandis.