Kevad on tulnud, aiapidu on alanud. Kui ütlen, et sel aastal jõudis teistest ette Stresa ja tublid on ka Chopin, Berlioz ning Giuseppe Verdi, aga The First avas õie viimaste seas (!?), siis mida teie sellest arvate? Jah, muidugi, räägin oma tulbisortide kollektsioonist, omamoodi looming ju seegi. Et mis kirjandusest ja kirjutamisest sa siin ka nii väga mõtelda jaksad. Aga pääsu pole. Niisiis, kannan ette: tahan klaarida mõned võlad, valmis saada artiklid ja retsensioonid, mis on lubatud siia ja sinna. Kopsakamaga neist sain hiljaaegu maha, see on järelsõna Vassili Aksjonovist, kelle üks noorpõlveraamatuid, lühiromaan “Tähepilet” peaks Tiito Himma tõlkes varsti ilmuma Päevalehe Eesti-loo sarjas.
“Õnne 13” 16. telehooaja lugudele panin hiljuti punkti, kohe varsti pean uusi lugusid kirjutama hakkama. Minul algab sellega 14. ring? See töö paneb teinekord ohkama, aga ega ma seda maha ka ei salga. Eriti praeguste raamatutiraa?ide juures on teinekord veider vaadata reitinguteateid, mis räägivad veerand miljonist vaatajast. Ju keegi peab seda tööd ka tegema?
Loodan lähikuudel sügavalt sisse hingata ja ette võtta ikka veel pooleli oleva paksu romaani failid. Ma pole neid nimme mitu kuud puutunud. Lõpuni pole jäänud palju, aga ma ei rabista. Midagi on nagu rütmiga lahti, see asi tuleb korda saada. Romaani pealkiri on “Karje ja kaja”, ilmselt tuleb sellele varsti ka järg. Ütleme nii, et see on raamat, mida teised minu eest kuidagi ära teha ei saa. Põlvkonnalugu, möödunud sajandi 60ndate lõpuaastad: kõik need augustiorkaanid ja Praha sündmused, KUKU-klubid ja Pegasused, ilusad aguliängid ja grotesksed hullarilood, aga ka KGB ülekuulamisruumid ja Patarei kongid?
Ja kui Jumal aastaid ja jaksu annab, siis ehk kirjutan veel mõne romaani. Osa kunagisi plaane olen edasi lükanud küll juba mõne järgmise elu jaoks.