Esimesel hetkel tundub, et kirjandus mõjutab keelt vähem kui telekas, kinu ja interneedus (ja selle ingliskeelsus) ja SMS-ide saatmisest pärit lühendid. Et rohkem mõjutab ikka see, mida rohkem jälgitakse ja mis rohkem ajusid peseb. Kirjandusega on ju nii, et igal kõvemal tekstitegijal on oma keel ja üle võiks võtta ühe keelekasutust siis, kui fännaks põhiliselt ühte. Aga ma pole märgand, et keegi poetaks paar parooli Kenderilt ja siis viskaks mõned krossismid sinna otsa.
Ja kui lugemine palju keelt mõjutaks, oleks meie keel ju tõlkijate keele nägu, sest tõlkeid loetakse kaugelt rohkem originaaltekstidest. Ja suur osa neist tõlgetest – ei välista, et ka minu kraam – on paras ülejala tehtud saast ja haltuura. Või ajalehtede nägu ja tegu.
Ma ei tea, kas minu keelt on mõjutand näiteks Tammsaare või Vallak või Luts, kes mulle meeldivad. Justkui ei ole. Nad on liiga isikupärased, et neilt otse maha peksta. Võib-olla mõtlemist on natuke mõjutanud ja selle vastu pole mul midagi. Rohkem on mõjutanud – ja kaudselt – sellid, kelle stiilis miski mulle peale läheb, näiteks Antti Hyry või Peter Handke (või kasvõi vana peer Ernie Hemingway). Nende soov keelt kokku suruda, tihendada, lihtsust hoida, ökonoomselt rääkida ja püsida sisu lähedal. Aga samas ka Charles Bukowski või Jack Kerouaci mölapidamatus.
Aga üks aspekt on veel. Kirjandus mõjutab keelt mitte vaid lugemise kaudu, aga ka selle kaudu, et kirjutatakse seda va kirjandust, tegeletakse keele ja keeleloomega ja luuakse mitte uut eesti keelt, aga omaenese keelt. Ja kirjutajaid, tundub, on üha rohkem. Va interneeduses komistab kergesti noorte eesti kirjatsurade otsa. Ja see teeb millegipärast head meelt küll. Nagu aidsihaige märkaks, et kanäe, see ja too on ka tõbised ja noorte seas lokkab lausa epideemia.
Eesti keele ja kirjandusega on rokenroll ja pole viriseda miskit. Ja majanduslangusega tuleb luuletajaid juurde. Seejuures mitte vaid pankurite ja poliitikute ridadest.