Tallinnas sündinud Maimu Berg peab oma nooruse murranguliseks aastaks 1959ndat. “Lõpetasin tolleaegse põhikooli seitse klassi Tallinna 20. keskkoolis. Olin hirmus armunud, käisin esimest korda välismaal – Riias. Juhtus ühesõnaga väga palju põnevat. Isegi heietasin tehnikumi mineku mõtteid – mu hinded olid niivõrd nigelad. Ma polnud niivõrd rumal kuivõrd nagu praegu öeldakse – raskestikasvatatav. Olin ainus laps ning sain vaba kasvatuse.”
Maimu Bergi isa oli eluaegne kirjastustöötaja, ema aga kodune. “Isa mõjutas mind omal kombel, nagu ikka intelligentne inimene oma last mõjutab. Mitte nõnda, et tee nii või tee naa, vaid andes valikuvabaduse. Mida ema püüdis oma asjalikemate vaistudega küll natuke piirata?”
SALAPÄRANE ELVIS
Igatahes läks Maimu edasi keskkooli ja lõpetas selle päris edukalt. “Mingil ajal nägin plangu peale suurte tähtedega kirjutatud nime “Elvis”. Praegu ajab see muidugi naerma, aga siis ma mõtlesin – mida see peaks küll tähendama! Meil kuulati Soome raadiot ja seal võis ju Elvis isegi laulda, aga ju polnud ma seda endale teadvustanud. Aga tulevase filoloogina oli mulle juba siis sõnadel suur tähendus.”
Maimu Bergi kodus oli raamatuid hirmus palju. “Lisaks eestiaegsetele hakkas tol ajal ju ilmuma üle pika aja ka uuemat väärtkirjandust, milles eriti suur osa oli “”Loomingu” Raamatukogul”. Mingil ajal püüti minu eest isegi teatud raamatuid hoida, et vältida skisoidsete olukordade teket. Õppisin lugema juba neljaselt, sest keegi ei viitsinud mulle enam ette lugeda. Ja viieselt, kui haiglasse sattusin, ka kirjutama, kuna muud võimalust kodustega kontakti saamiseks lihtsalt polnud. Mingit lauliku lapsepõlve mul polnud, aga kirjutamine tegi juba siis rõõmu.”
Mingi aja oli 20. keskkool selline kool, kuhu saadeti kõik, kes kusagile ei kõlvanud – “pättide” kogunemispunkt. Kui Maimu keskkooli läks, oli juba olukord õnneks muutunud – pätid olid mujale suunatud. “Muidugi ahistab vaba iseloomuga inimest igasugune kool. Õpetajate kaader oli väga vastuoluline. Osa oli vana aja õpetajaid selle sõna parimas mõttes ent juhtivatel positsioonidel olid Venemaa-eestlased. Minuaegne esimene direktor oli keegi, kelle kohta hiljem olen lugenud, et ta oli tõeline kaasajooksik. Räägiti, et kord ta komistas trepil ja ütles: näe kukkusin trepil, aga ei saanud mitte suguhaigustki!”
Samas oli Maimu Bergi kirjandusõpetajaks keskkooli päevil Salme Kimask, keda võib kohata Veljesto albumite piltidel. “Tema õpetas kirjandust ja keelt sedavõrd edukalt, et tema õpilased, kui nad ka tehnikat õppisid, lõid ka kirjandusmaailmas läbi.”
ELAN AJAS, KUS PARASJAGU OLEN
“Aga ma ei ole see inimene, kes suure nostalgiaga vaatab kooli-aega,” peab Maimu Berg vajalikuks rõhutada. “Elan ikka selles ajas, kus ma parajasti olen.”
Maimu Bergile on sündmusena meelde jäänud J.D. Salingeri “Kuristik rukkis” ilmumine eesti keeles. “Sealt ma sain esmakordselt aimu homoseksuaalsusest. Varem ei teadnud ma sellest mitte midagi! Räägiti ju mingitest lilladest, aga see oli nii abstraktne mõiste, et ma ei osanud seda kuhugi paigutada.” Tolle aja noorte “teadmatusest” oskab Maimu Berg pisut ette rutates rääkida teisegi loo.
“1968ndal, kui minu ellu oli juba astunud Vaino Vahing, kellega ma varsti ka abiellusin, toimus ülikooli lõpupidu. Vahing oli ka seal, tantsiti ja karjuti. Vahing röökis, et see on orgasm. Ja mina ei saanud aru, mis ta sellega mõtleb! Aga ei julenud ka küsida, sest kõik tegid näo, et juba teavad?” Lääne suur seksrevolutsioon imbus küll Eestissegi, aga “see oli väga individuaalne, kelleni ta imbus ja kelleni mitte. Ning selles mõttes olin mina ikkagi arengupeetusega inimene. Minu järgi üldistusi teha ei saa.”
KAMME PAINUTADES
Ülikooli astus Maimu Berg 1963. aastal. “Mul polnud tol ajal nii vajalikku tööstaa?i. Mind pandi tööle Tartu kammivabrikusse. Seal tehtigi põhiliselt kamme. Kella kuueks läksin tööle, pärast vahetuse lõppu ülikooli loengutele, mis kestsid kümneni õhtul. Aga ma teenisin palju. Aastaid ei ma teeninud ma kusagil nii palju, kui siis kammivabrikus. Mina lõhkusin kamme painutada, olid niisugused vanamuttide lokikammid? Mäletan, et kamme painutades kuulasin seinal krappi, kust tuli ülekanne Ants Antsoni kuldmedalivõidust Innsbruckis. Töötamise eesmärk oli tudengeid elule lähemale tuua ning see eesmärk sai selle aastaga ka täidetud. Olin kindlalt saanud teada, et ma elus enam tehases töötada ei taha. Tulgu või surm? Ning kadus ka loengutel käimise distsipliin. Igatahes teisel või kolmandal kursusel tekkis koguni konflikt dekanaadiga loengutelt massilise puudumise pärast. Jäin stipist ilma.”
Tol ajal koosnes filoloogiaõppejõudude kaader Eesti-aegsetest gümnaasiumiõpetajatest: Gerda Laugaste, Arnold Kask, Villem Alttoa? “Nende teaduslik karjäär oli mõnes mõttes paratamatu – Eesti jäi ju tühjaks niisugustest erialainimestest, teisalt näitab see aga Eesti-aegsete gümnaasiumide taset. Et nad olid võimelised kohe teadustööle ümber lülituma ja seal ka midagi saavutama. Nad olid kõik selle Eesti-aegse kooli ja taustaga ja ma ei kujuta ette, kuidas meie neile paistsime. Vähemalt esialgu pidasid nad meid vist punasemaks kui me olime.”
TERVITUS VAHAKUJULE
“Komsomoliga oli mul südamlik vahekord. Sinna astusin pea kogu seitsmenda klassiga. Iseloomult plähmerdisena ei mõelnud ma kunagi, mida see sisuliselt tähendab. Üks tsirkus kõik. Vabaduse väljaku kandis oli tööliste keldriks nimetatud paik. Seal võeti meid komsomoli, see oli päris naljakas, Alma Vaarmanngi oli platsis. Seal oli ka üks trükitööline, keda ma viisakalt teretasin. Alles pärast tuli välja, et see oli vahakuju! Aga ruum oli ju ka poolpime. Komsomolitööd ma muidugi ei teinud ja sellest tekkis ka pahandus.”
“Pahandus tuli ka sellest, kui oli vaja kirjutada kirjand lemmikkangelasest nõukogude kirjanduses. Minu tädi mingi tuttav tõlkis parajasti seda Ostap Benderi lugu. Lugesin seda käsikirjas, olin vaimustuses ja kirjutasingi, et minu lemmikkangelane on Ostap Bender. Kirjandusõpetaja sellest numbrit ei teinud, aga keegi teine sai ka teada ja siis arutati, et kuidas saab nõukogude õpilase lemmikkangelane olla Ostap Bender.”
Maimu Bergi kodu oli muidugi eestimeelne. “Aga vähemalt algul seda eriti ei rõhutatud, kuna ma olin suur lobiseja ning ei tahetud, et see õhkkond paljude teadvusse jõuaks.” Okupantide repressioonide ohvriks olid langenud Maimu tädimees ja tädipoeg. “Mingil ajal hakkas meile tulema sugulasi maalt, kes olid tulnud Siberist. Kuna neil polnud Tallinnas kusagil peatuda, siis tulid nad meile. Nende jutud, mida ma hoolega kuulasin, peegeldasid muidugi täielikku õudust.”
Ülikoolis oli Maimu kursusel 50 inimest. “Nii vähe, kui neid poisse seal ka oli, võeti needki varsti sõjaväkke. Lõpuks oli järel 30 tüdrukut ja vähem kui 10 poissi. Mingit üldist läbikäimist omavahel meil polnud, olid väiksemad kambad. Minu ühiselamutoas oli 14-15 inimest. Minu kursusekaaslasi polnud seal ühtegi.”
PIKAD LOOD JA LIBE PARKETT
Et võimalikult vähe selles õhustikus viibida, käis Maimu nii palju kui võimalik pidudel. “Viis korda nädalas. Seitset korda polnud lihtsalt võimalik, pidusid polnud nii palju. Oli piimakombinaadis, raudteelaste klubis, naha- ja jalatsikombinaadis, ülikooli klubis, EPA klubis? Ja ohvitseride majas tantsisime ohvitseridega.”
“Ülikooli klubis oli väga hea parkett ja mis oli eriti hea, kui tantsisid poisiga, kes sulle meeldis. Sest mängiti väga pikki lugusid. Peol olid oma nipid ja need pidid selgeks saama. Tantsima võtmine ei sõltunud näiteks üldse su väljanägemisest. Tuli lihtsalt trügida esimesse ritta. Seisma seal näoga, nagu ei teaks sa millestki midagi, mitte kellegagi midagi rääkima, naeratama? Mingi soojusega, et nad ikka julgeksid tulla.”
Maimu Berg mäletab ka kõva õllejoomist ülikooli klubis. “Jõid poisid, tüdrukud tol ajal veel ei joonud. Mõnikord mõtlesid, et mida ta seal ometi joob, tulgu parem ja tantsigu. Aga ei? Palju käisin ka ülikooli kohvikus. Iga “akna” istusin seal, mõnikord aga unustasin end päriselt sinna.”
Tol ajal Maimu Berg veel loovisikuks end ei pidanud ja vastava eliidiga läbi ei käinud. “Kord sattusin luuleõhtule. Aga ma olin kord Tallinnas sattunud ka baptistide palvemajja. Ja need paralleelid olid minu jaoks niivõrd selged, et ma mingit loomingulist momenti oma ellu ei soovinud. Nad käsitlesid oma armetuid värsse nagu teab mis suurt religiooni!”
Kursusekaaslastest suhtles Maimu Berg kõige enam Maire Raidmaga. “Moodustasime uusi sõnu, rääkisime metakeeles, see oli selline filoloogiline klapp. Mul mingeid loomingulisi ambitsioone polnud. Aga siis otsis loominguline seltskond mu ise üles Vahingu näol ning siis ma sattusin ülepeakaela sinna sisse. Kuna olen väga mõjutatav inimene, siis mõjutati mind ka looma. Vahing arutas alati, et kes ikkagi on suurim kirjanik selles vägevas noorte kirjanike seltskonnas ja jõudis alati ka ühele järeldusele – kõik nad on suured, aga Vahing on ikkagi kõige suurem!”
“60ndail olin ma üks kõige tavalisemaid reatudengeid, kes ei paistnud silma ei hea õppeedukuse, ei komsomolis rügamise, ei mingi ühiskondliku tegevusega, loomingulisest rääkimata. Loll olin kui lauajalg,” peab Maimu Berg vajalikuks rõhutada. “Neitsikene-tobukene.”
VARI POLIITIKAL
Ometi ei pääse kuidagi mööda T?ehhi sündmustest. “Inimnäolisest sotsialismist ei teadnud ma küll midagi. T?ehhis midagi oli, aga seegi oli minu jaoks udune värk. Olin niisugune kana, et mõistan tänini neid tobukesi, kes elavad kui unes. Öeldakse ju et – noorus meil kui unes mööda läeb? Ja mulle meenub minu ülikooliaeg. Ma polnud rumal, polnud andetu, aga ise ma seda siis veel ei teadnud. Ma lihtsalt olin olemas. Vahing oli minu jaoks hullem kui isamaasõda ja T?ehhi sündmused kokku. See varjutas kõik. Siit näete, et kui räägitakse mehe ja naise erinevusest, siis on see tõesti olemas. Ükski mees teile vaevalt sellist juttu saaks rääkida.”
Legendaarset Alliksaart Maimu ometi nägi? “Alliksaart nägin ja sain kohe aru, et see peab olema midagi erilist. Kõigepealt Vanemuise suures auditooriumis Mati Undi Võla arutelul. Kus Lehte Hainsalu pani lauale komsomolipileti teatades oma väljaastumisest. Kõik ehmatasid selle peale hirmsasti, mina aga ei saanud aru, miks nad nii väga ehmatavad. Mati seisis seal kui teab mis suur patune. Filosoof Priit Järve ütles: Lehtekene, ära tee seda, võta tagasi.” KGB-st mäletab Maimu Berg seda, et suhtles väga aktiivselt ühe oma kursusekaaslasega. “Poliitikast rääkisime, Eesti sündmustest 1939-1940. Kuu aja pärast öeldi mulle, et ta on KGB nuhk. Pettusin selles inimeses sedavõrd, et pole tänapäevani sellest üle saanud.”