Veebruari alguses, täpsemalt teisel veebruaril, kui ma hommikul KesKus’i
toimetusse jõudsin, hakkas järsku juhtuma. Minu head kolleegid olid end
juba kohale lohistanud ja kenasti üles rivistanud. Eriti üllatas mind sellega
meie peatoimetaja Juku-Kalle, kes tavaliselt ärkab alles lõuna ajal! (Aga noh,
tõenäoline on ka võimalus, et ta polnud veel magama läinudki.) Kolleegid
tõmbasid kopsud õhku täis ja hakkasid minu peale pidulikult karjuma. Nad
ise pidasid seda lauluks.
Üritasin vaikselt laua alla tõmbuda, et sellest kanakarja kambakast pääseda, kuid toimetaja Tiina
jõudis mul turjast kinni haarata. Mingil põhjusel sidus ta mulle kaela ümber punase Chaneli logodega
paela. Toimetaja Kairi selja taga reetis ennast rõngas Saaremaalt pärit käsitöö-maksavorsti,
mida ta kramplikult näppude vahel mudis. Väljaandja Marek, kes üritab alati asjad nii sättida, et
talle jääks nii esimene kui ka viimane sõna, kergitas sündmustelt saladuseloori: “Rõõmuga me
silmad näevad, kuidas sinu aastad läevad!”
Sel hetkel taipasin: need debiilikud arvavad, et mul on sünnipäev! Mis seal ikka, eks tuleb sellest
olukorrast üritada viimast võtta. Näitasin kogu oma olemusega, et mulle hirmsasti meeldib
kingiks saadud kiledalt piiksuv kummist oravalaip, mis meenutas kahtlaselt Lennart Merit, kes on
prillid ära kaotanud. Lasin ennast igatpidi patsutada ja nunnutada. Samuti pidin andma kõikidele
kolleegidele käppa – toppisin oma lodevat jäset nende pihku niikaua, kuni Kairi valvsuse kaotas.
Sain maksavorstil otsast kinni ja tirisin selle oma lauaalusesse maailma, kus sain lõpuks rahus
sünnipäeva tähistama hakata. Ilma totaka toimetuserahva vahelesegamiseta.
Toimetuserahvas kogunes aga sellesama laua ümber, mille peale oli Kairi lahkel korraldusel
kuhjatud kogu see rämps, mida inimesed maitsvaks peavad – mingid oliivid ja haisvad juustud.
Teekann hakkas muhisema ja peagi sai selgeks tõsiasi, et kolleegid kasutasid minu sünnipäeva
vaid ettekäändeks, et mitte juhtkirja kribada, vaid hoopis usinalt külmkapi ust kriiksutada.
“Ma vihkan sünnipäevi! Mina küll enda oma kunagi ei pea: las need tuhanded sõbrad rapsivad
seal feissbukis ja postitavad neid maitsetuid õnnitlusi. No ei koti see sünnipäevavärk absoluutselt,”
tegi Kairi jutuotsa lahti. Kõik noogutasid – sellest hetkest peale, kui Saaremaalt pärit kaunitarile
lõi ette neljaga algav number, kipuvad tal tihti tähtpäevad ununema ja arvud elegantselt sassi
minema. “Mina veedan oma sünnipäevad alati täiskasvanute spaas koos klaasikese prosekkoga.
See on tõeline kingitus iseendale!”
“Endale sünnipäevaks kingituste tegemist nimetatakse Muhvi kompleksiks. Muhv saatis endale
kirju ja õnnitluskaarte, millel ta postkontoris järel käis. See üksinda oma sünnal vahuka limpsimine
kuulub samasse kategooriasse. Järsku sa peaksid arsti vastuvõtule minema?” tundis Tiina muret.
Mure siirusest räägib tõik, et Tiina on kuulus selle poolest, et eputab oma tähtpäevadeks Soome
boifrendide kokku tassitud suurte roosikimpude ja murakaliksi pudelitega.
Marek tundis, et vaja oleks teema pisut kindlamale pinnale lohistada ja pöördus nagu möödaminnes
Juku-Kalle poole: “Muuseas, vastuvõtust rääkides, kas sa sel aastal presidendi banketile lähed?”
“See Eesti sünnipäevavärk ei koti mind absoluutselt,” torkas Kairi vahele.
Juku-Kalle tegi tülpinud näo ja nentis, et sel aastal ei kavatse ta vastuvõtule minna, kuna see toimub
Tartus, kuhu pääseb rongiga. Kuna rongides ei ole enam restoranvaguneid ega isegi
puhveteid, siis normaalsed inimesed enam taolise askeetliku transpordivahendiga
ei sõida. Eriti peole! Seega ei jäägi Tartul muud üle kui Euroopa kultuuripealinnaks
kandideerida – järsku siis hakatakse rongides uuesti karastavaid
jooke müüma, nagu Euroopas kombeks.
“Juubelist ja kingitustest rääkides: Saaremaa rahvas kinkis Eestile sünnipäeva puhul sada tulpi, õunapuud ja kuus tammeistikut, mis
nüüd Saaremaa hoove kaunistavad. Võhma küla kinkis Eestile miski kivi või rändrahnu, mis keset küla laiutab. Ja Aste alevik
kinkis endale Eesti juubeli puhul klubi remondi,” rääkis Kairi mandrirahvale edasi oma kodusaare saavutusi.
Marek, kes üritab alati sellega uhkustada, et ta omal ajal ülikoolis paar semestrit juurat õppis, targutas aga edasi: “Põhiseaduses
on öeldud, et Eesti riigivõimu kandja on rahvas. Seega pole ju midagi imelikku selles, et inimesed iseendale Eesti juubeliks
kingitusi teevad. Nii andmis- kui ka saamisrõõm koos on kindlasti eriti tugev ja patriootlik tunne.”
“Persse, kingime oma toimetusele Eesti juubeli puhul lõpuks normaalse punnivinni,” maadles Juku-Kalle Pinoo-Griidzhioga, kes ei tahtnud avaneda.
Toimetuse ukse vahelt pistis pea sisse naabriks oleva reklaamiagentuuri loovjuht Toomas, kes kasseeris Juku-Kallelt sisse eurose
mündi. Münt tuli loovutada üle huulte libisenud ropu sõna eest. Nimelt oli nende agentuur kinkinud Eestile juubeliks kampaania, mille puhul veebruaris kontoris labaseid nalju ei tehta ega ropendata. Nad ise nimetasid seda “Kuupuhastuseks”. Kampaania lõpus oli plaanitud korraldada kogutud trahviraha eest endale korralik pidu. Ikka Eesti 100 tähistamiseks.
Mind muidugi ei kottinud nende kampaania absoluutselt – ma võisin laua all lõriseda nii ropusti
kui tahtsin. Mida ma ka mõnuga ja tasuta tegin.
Selle peale pistis Tiina pea ja läpaka laua alla: “Mida sa siin tühja lõrised? Sa, sünnipäevalaps,
kirjuta parem juhtkiri valmis!”
Tõstsin oma maksavorsti seedimisest väsinud pilgu, mis küsis selgesti: “Mis puhul?”
“Mis puhul, mis puhul? Loll küsimus. Eesti juubeli puhul!”
Siin see siis nüüd on. Palju õnne, Eesti Vabariik!
Toimetuse kultuurikoer Saba