Et anda ettekujutust selle maailma tõelisest suurusest, milles akadeemik Krikmann tegutseb, oleks paslik tsiteerida üht polüglotist estofiili, 1920-1939 TÜ eesti ja võrdleva rahvaluule professorit ning maailma kultuurikäsitlusse surematu pitseri löönud nn stabiliteediteooria (teooria sellest, miks muinasjutt püsib kauases suulises käibes muutumatuna) loojat Walter Andersoni: “On aga üks asi, milles eestlased kõik muud rahvad ära on võitnud, milles ükski teine rahvas eestlastega võistelda ei suuda: see on just oma vanavara korjamine. Ükski rahvas maailmas ei ole nii palju rahvaluulet korjanud kui eestlased: sakslased, inglased, rootslased, venelased, prantslased – kõik on kaugele maha jäetud, ainult soomlasi võiks eestlastega selles suhtes veel võrrelda.”
Akadeemik Arvo Krikmann (Kriku) täiendab: “Tegelikult on maailmas silmapaistvalt suuri folkloori kogumeid kaunis vähe: soomlastel, eestlastel, iirlastel, ka lätlastel, võrreldes ülejäänud maailma rahvastega on need suured erandid. See on äärmiselt unikaalne seis, mis meil on ja me võime selle üle teenitult uhked olla.”
KES ON PARÖMIOLOOG?
Eesti terminid nagu vanasõna, kõnekäänd, mõistatus jne on eesti keele mõistes naturaalsed, erinevalt mitmetest folkloristikas käibel olevatest ?-nd lõpuga sõnadest: naljand, muistend, mis on tehisterminid. Distsipliini, mis tegeleb vanasõnade (ja ka vanasõnade laadsete kõnekäändudega) uurimisega nimetatakse parömioloogiaks, mõistatuste uurimist enigmaatikaks ja kõnekäändude uurimist (ka vanasõnade lingvistilises kontekstis) fraseoloogiaks.
Meie tänane kangelane Krikmann ei ole seega mitte ainult rahvalaulude ja folkloristika koguja-uurija, vaid tema peamiseks armastuseks on olnud just vanasõnad. Parömioloog Kriku valiti TA akadeemikuks 1997. aastal humanitaar- ja sotsiaalteaduste osakonda ning tema uurimistöö peasuundadeks on olnud eesti vanasõnad, parömioloogia ja fraseoloogia, mõistatused, folkloori geograafiline levik ja ?anrifondi sagedusjaotus, metafoori- ja kujundkõneteooria, rahvahuumor ja huumoriteooria.
Akadeemik Krikmann sündis Virumaal Avanduse vallas Pudivere külas. Pere pidas seal väikest talu, nii et kogu toit tuli oma põllult-laudast. Pärast Pudivere algkoolis ja Simuna 7-klassilises koolis käimist läks Kriku 1953 Väike-Maarja Keskkooli, mille lõpetas neli aastat hiljem kuldmedaliga. 1957 astus ta Tartu Ülikooli ajaloo- ja keeleteaduskonda õppima eesti filoloogiat.
Kriku meenutab: “Minu puhul on selliselt, et ega ma mingeid teadlike valikuid pole elus eriti teinud, paljuski on kõik absoluutne juhuste rida. Võibolla ainult niipalju, et minu keskkooliaegse eesti keele õpetaja Eduard Lepikuga (üks Eesti silmapaistvamaid kohanimede uurijaid), tekkis üsna hea klapp, sest mul oli kombeks suhteliselt normaalseid kirjandeid kirjutada ja ehk just tema kallutas mind humanitaaria poolele. Kuid pärast keskkooli läksin ma ülikooli sisse astuma hoopis inglise filoloogiat? endal medal ülbelt õieli. Aga võta näpust, selgus, et sinna oli nii suur konkurss, et nõuti täiendavaid katseid; ma lõin selle peale põnnama ning läksin hoopis eesti filoloogiasse ja ei ole oma valikut kordagi kahetsenud.”
NO PANEME VIIE ÄRA!
Folkloristikale spetsialiseerus Kriku kolmandal kursusel, samuti üsna ootamatutlt. Nimelt küsis (hilisem) professor Eduard Laugaste eesti keele eksami ajal Kriku käest üsna ekspromtina, et mis plaanid edasiste spetsialiseerumiste osas noorel tudengil ka on. Sama ekspromtina vastas Arvo, et plaan on tegeleda folkloristikaga. “Ah folkloristikat”, konstateerinud Laugaste “no paneme siis viie ära”.
Esmaste katsetustena folkloristika vallas koostas Kriku mõned uurimistööd naljanditest. Kui ta sattus mingil üliõpilaste teadusliku ühingu koosolekul ühte neist ette kandma, juhtusid seda kuulama erudeeritud daamid Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakonnast ja neile kuuldu meeldis.
Kriku: “Neile tekkis pähe mingi impulss, et ära sa ütle, see tundub isegi terane ja siis nad hakkasid mind tahtma. Mind ka tõmbas uurimistöö suunas, kuidagi naturaalselt.” Aasta oli siis 1962.
KEKKOSE VISIIDI TAGAJÄRJED
1963. aasta sügisel sattus eesti folkloristika arengu- ja Kriku eluteele kuulus soome folklorist Matti Kuusi. Kuusi kui üks maailma tunnustatum parömioloog, folklorist, kirjandusteadlane, luuletaja, ühiskonnategelane ja Helsingi Ülikooli kauaaegne professor omab hindamatuid teeneid Eesti uuema aja folkloori uurimises. Alguse sai kõik Kekkose visiidist Hru?t?ovi juurde.
Akadeemik Krikmann: “Ega seda ei tea täpselt keegi, mida nad seal kokku leppisid ja rääkisid. Tagasi sõitis Kekkonen igatahes siit Eesti kaudu, Soomes kutsus kokku sealse kultuuritegelaste eliidi ja ütles, et me ei suhtle enam eestlastest pagulastega, vaid hakkame arendama koostööd ja suhtlemist Eesti eestlastega.” Selline avaldus tekitas Soome kultuuriavalikkuses kaunis vastakaid suhtumisi. Matti Kuusi, et presidendi ülesannet täita ja tüütust ülesandest lahti saada, skitseeris kiiruga ja pool pulli mõttes visiooni, töönimetusega – “Läänemere-Soome ühisvanasõnade projekt”, esitas selle oma kultuuriühendusele ning sealt liikus projekt vaikselt ülespoole. Kuni jõudis sellise asutuse asjameeste kätte nagu Soome – Nõukogude Liidu Sõprusühing. Kriku meenutab: “No see oli ikka kaunis punane ja ideoloogiast läbi pikitud organisatsioon.”
Matti Kuusi on meenutanud, et ta ei võtnud seda alguses üldse tõsiselt, kuid järsku sai asjast reaalsus.
Kriku: “See oli suur haruldus, sest sel ajal välismaaga kontaktide pidamist teeseldi – et signaliseerida, kui sõbralik ja inimlik on Nõukogude Liit. Ent seesama vanasõnade projekt on minu mäletamist mööda ainuke, mis üleüldse läks käima ja mis andis ka tegelikult kõva resultaadi. Kuusi lahkus selle juures alles 1985.” Selle, enam kui 20 aasta töö tulemusena anti välja neli põhiköidet ja kaks abiköidet. Väljaanne – “Pro-verbia estoniea” – ilmus aastail 1980-1988 “Monu-menta” kolmanda sarjana ja läänemeresoome väljaanne “Proverbia septentrionalia” 1985. aastal. Peale selle tehti veel valmis vadja ja vepsa vanasõnade teaduslik väljaanne ning liivi vanasõnade teaduslik väljaanne kahes osas.
VANASÕNAD, OHTLIK TEEMA?
Kandidaaditöö kirjutas Kriku valmis viimase kuu ajaga enne esitamise tähtaega 1972, väidetavalt olla ta sellega oma juhendaja närvid tõsiselt proovile pannud. Töö kaitses ta 1975. aasta juunis, teemaks poliitiliselt ülitundlik vanasõnade sisu ja maailmavaate seosed. Akadeemik: “See oli tegelikult ohtlik teema. Tollal võisid kirjutada küll kõigest, kuid maailmavaade oli suhteliselt valus asi. Lubatud oli teatavasti ainult üks maailmavaade. Arvati ju, et vanasõnad on pelgalt marksismi primitiivne vorm, töötavate rahvahulkade natuke lihtsameelne eelmarksism või filosoofilises plaanis mingi stiihilise ateismi vorm.”
Vastuolulise rolli ja isiksusena Eesti hilisemasse kultuuriajalukku läinud tollane Keele ja Kirjanduse Instituudi (KKI) direktor Endel Sõgel, nimetas Kriku tööd pärast läbilugemist “?et see on üks igavene semiootika ja strukturalism” – hullemaid sõimusõnu tollal kriitikaks oleks olnud välja mõelda raske. Kandidaaditöö põhiseisukohad publitseeris Kriku hiljem ka rahvusvaheliselt ilmuvas ajakirjas “Proverbium” artiklitega “On Denotative In definiteness of Proverbs. Remarks on Proverb Semantics 1” (Ohio 1984) ja “Some Additional Aspects of Semantic Inde finiteness of Proverbs. Remarks on Proverb Semantic 2” (Ohio 1985).
PIIBEL, VANASÕNU TÄIS
1970ndate lõpus sattus Kriku S.H. Vestringi eesti-saksa sõnaraamatu kaudu lähemasse kontakti eesti kirjakeele vanimate mälestistega. Sealt sündisid teosed “Fraseoloogiline aines eesti vanimais grammatikates ja sõnastikes” (1986), samuti Piibli ja usutemaatiliste kirjutiste uurimistöö tulemusena tekkinud publikatsioone: “Sõnapaarid ja -read vanemas eestikeelses kirikukirjanduses” (1995), “Piibel kui ütluste allikas” (1996). Muideks ülipaks vanas kirjakeeles Piibel on Krikul tänaseni töölaua nurgal ja, uskuge, nii läbikriipsutatud ja kapsast Piiblit ei ole küll vist terves maailmas teist naljalt olemas. “Piibel on ju otsast-otsani vanasõnu täis,” konstateerib parömioloog.
Eraldi käsitlemist nõuab akadeemik Krikmanni doktoritöö, mis oli koostatud teemal “Sissevaateid folkloori lühivormidesse I. Põhimõisteid, ?anrisuhteid, üldprobleeme.” 1997. aastal kaitses ta selle TÜ juures ja töö kohta on mõistlik refereerida kolleegi Ülo Tedret: “Tõsi on see, et mis siin öeldakse vanasõnadest, on juba tuttav Krikmanni varasematest uurimustest. Sellevastu on aga uus ja uudne kõik, mida kirjutatakse mõistatusest ja kõnekäänust. Mõneti on see osa lausa avastuslik. Võib ja lausa tuleb öelda sedagi, et eesti humaniora ei tea teist uurimust, mis sisaldaks nii palju (leviku)-kaarte (95), tabeleid (24), jooniseid (24) ja maitseks sekka ka mõned võrrandid (või võrratused?).”
1992. aastast loeb Kriku TÜ eesti ja võrdleva rahvaluule õppetooli juures erikursusi folkloori lühivormidest ja naljanditest. Viimase aja teaduslikud tööd on baseerunud peamiselt naljandite uurimisele, lootus on kunagi avaldada sama põhjalik antoloogia ka selles vallas, nagu vanasõnade puhul. Seega on Kriku ringiga tagasi seal, kust ta kunagi tudengina alustas.
VEIDIKE JUHTIMISEST
Kriku oli ta 2000-2001 TA Humanitaar- ja Sotsiaalteaduste osakonna juhataja: “See amet mulle ei meeldinud kohe üldse. Mul oli siiralt hea meel, kui ta kaelast ära sain.” Pikka aega oli ta Eesti Teadusfondi nõukogu liige ja humanitaarteaduste ekspertkomisjoni liige (1993-2000), see nagu asjaosalised teavad, on eesti teaduse ja teadusrahastamise suunajatest üks mõjukamaid organisatsioone. 2004|. aastast on ta riikliku programmi “Eesti keel ja rahvuslik mälu” juhtkomitee liige ning aastatel 2001-2005| (ühe kümnest teaduste tippkeskusest) Eesti Kultuuri ja Folkloristika Keskuse juhataja. Veel on akadeemik Krikmann Kalevalaseura ja Soome Kirjanduse Seltsi ning rahvusvahelise assotsiatsiooni Folklore Fellows liige ja Vermontis väljaantava rahvusvahelise aastaraamatu Proverbium kolleegiumi liige.
SEE VANA JAMA: NEEGER
Hoopis eraldi jutu saaks Kriku suhetest arvutite ja kogu muu infotehnoloogia ning internetiga. 2001. aastal esitas ta Vikerraadios ühe veste, milles räägib oma kokkupuutest arvutite ja nende eelkäijatega. Mõnus ja ilmekas asi.
Ka internetti suhtumine on Krikul sama jäägitu ja vaimustav. “Mõnele on Delfi solgi-, mõnele kullaauk. Minule mõlemat. Ma loen tõesti siira ja sügava huviga päevast-päeva neid Delfi kommentaare. See on ju läbilõige meie inimestest. Olen Lauristinile (TÜ meediaprofessor Marju Lauristin) öelnud, et Delfi vajaks täiesti eraldi teadusliku uurimisrühma uurimist ja käsitlust. Kui peaks juhtuma, et Delfi kinni pannakse, oleks küll tegu suure katastroofiga.” Üldse veedab Kriku keskmiselt 12 tundi ööpäevas arvuti taga. Selline on see tänapäeva humanitaari-teadlase igapäeva elu.
Muuseas, üks Kriku käibefraase on: “Olen silmini õnnelik, et Nõukogude võimu enam ei ole ja arvutid on?.!!!
Ja jätkab: “Kui ka räägitakse, et vanasti oli parem, et olime “võrdsemad”, siis minu meelest ei kaalu grammi eestki see kunagine materiaalne võrdsus üles tänast rahalist ebavõrdsust, võrreldes ühiskondlik-sotsiaalse ebavõrdsusega tollal.”
Samas häirib akadeemikut äärmuseni kallutatud poliitkorrektsus “Tullakse siia meie juurde ja öeldakse, et kuidas te julgete trükkida selliste pealkirjadega artikleid või avaldada jutte, milles sees sõna “neeger” – et see on ju teada, et Ameerikas on see paha sõna ehk bioratiiv, kuid tegelikkuses iga eestlane teab, et neeger on normaalne sõna ja hoopis “must” on bioratiiv. Igasugune värvidele viitamine on meie keeles märksa rohkem bioratiiv kui rahvusele viitamine? neeger, see on ju eesti keeles sama mis hiinlane või eestlane.”
EI MINGIT KÖÖKI!
Sõna “gurmaanlus” jääb Krikule sisulises tähendusese täiesti tundmatuks ja peale selle ei hooli ta karvavõrdki reisimisest: “Ma olen selline haruldase genotüübiga tegelane, et ma tõesti ei ole kunagi osanud ega suutnud lugu pidada ringireisimisest ja sõnast siseturism ei saa ma lihtsalt aru?” Eks ta reisib siis virtuaalis, omades maailmades ja tõenäoliselt mitte halvemini kui mõni inimene reaalis. Kirjanduse Instituudi arvutisüsteemis on kaks sisevõrku. Ühte, mida haldab Kriku oma kaastöötajatega, kutsutakse “haldjas”. See sõna on sees ka kõigis selle võrguga seotud domeeninimedes ja e-posti aadressides – nii et peahaldjas Kriku vaatab ja kureerib seal omas virtuaalmaailmas kultuuri ja folkloori.
Kui vaja, puistab haldjapulbrit ja kui vaja, äsab haldjakepiga.
* * *
Eestlased on alati tahtnud olla suured vaimult (nagu öeldakse). Pole meile ju antud ajaloos kunagi olla suured võimult. Sestap on emapiimaga kõigile maalastele kaasa antud teadmine sellistest kuulsatest meestest nagu Jakob Hurt ja Carl Robert Jakobson. Kõik me teame, kes nad olid ja milline on olnud nende roll eestluse arengule ja omariikluse tekkele.
Kes aga on lähemalt kursis meie kollektiivse kultuuriloolise, et mitte öelda ontoloogilise mäluga, tunnevad ka selliseid kuulsaid rahvalaulude ja folkloori kogujaid nagu Mihkel Veske, Juhan Kunder, Jaan Jõgever, Mattias Johann Eisen ning tänase päevakangelase Arvo Krikmanni eelkäija, folklorist-akadeemik Oskar Loorits. Need mehed jätkasid eestluse tärkamise, teadvustamise ja intensiivse arenemise perioodil 19. sajandi teisel poolel ning 20. sajandi algul rahvalaulude, -pärimuste kogumist, süstematiseerimist ning publitseerimist. Selliste kuulsate baltisakslastest estofiilide nagu Johann Heinrich Rosenblätteri, Alexander Heinrich Neusi, Carl Georg Ficki ja Friedrich Reinhold Kreutzwaldi ning paljude teiste (toonaseks juba enama kui sajandi vältel kestnud) töö jälgedes.
Kõigi nende minevikust tuntud eestlusele kuulsate suurmeeste tööde edasiviija ja lipukandja ongi tänapäeval rahvusvaheliselt tuntud ning tunnustatud väljapaistev teadlane-õpetlane folklorist-akadeemik Arvo Krikmann (s. 1939), või Kriku, nagu kõik teda kutsuvad.
Kriku: “Eesnimega kutsub mind, kui meenutada, siis vist ainult üks inimene ja lisaks veel abikaasa, kui ta minu peale pahane on.”
* * *
NIMI: Arvo Krikmann
TEADUSALA: Humanitaarteadused
UURIMISTÖÖ PEASUUNAD: Eesti vanasõnad, parömioloogia ja fraseoloogia, mõistatused, folkloori geograafiline levik ja ?anrifondi sagedusjaotus, metafoorija kujundkõneteooria, rahvahuumor ja huumoriteooria
VALITUD AKADEEMIASSE: 29. oktoober 1997
AKADEEMIA OSAKOND: Humanitaar- ja sotsiaalteaduste osakond
SÜNNIAEG JA -KOHT: 21. juuli 1939 Virumaa
TÖÖKOHT: Eesti Kirjandusmuuseumi vanemteadur (alates 2000)
HARIDUS:
1957 Väike-Maarja Keskkool
1962 Tartu Ülikooli ajaloo-keeleteaduskond, eesti filoloogia eriala
TEADUSKRAAD:
1975 filoloogiakandidaat, Eesti NSV TA Keele ja Kirjanduse Instituudi juures, teema: “Vanasõnade sisu ja maailmavaate uurimise problemaatikast”
1998 filosoofiadoktor, Tartu Ülikooli juures, teema: “Sissevaateid folkloori lühivormidesse I. Põhimõisteid, ?anrisuhteid, üldprobleeme”
TUNNUSTUSED:
1998 Eesti Vabariigi Valgetähe III klassi teenetemärk
1998 Eesti Vabariigi teaduspreemia
2004| Balti Assamblee kultuuripreemia teaduse vallas
TEGEVUS TEADUSLIKE VÄLJAANNETE TOIMETUSTES:
EESTIS: Keel ja Kirjandus toimetuskolleegiumi liige
MUJAL: aastaraamatu Proverbium toimetuskolleegiumi liige
PUBLIKATSIOONID TEADUSARTIKLID (üldarv ja eraldi kuni viis viimase kümne aasta olulisimat): kokku u. 100. 1995-2005| olulisemad:
– Krikmann, A., Sarv, I. The Tartu research group of paremiology. Proverbium. Yearbook of International Proverb Scholarship 13, 1996, 111-133.
– Krikmann, A. On the relationships of the rhetorical, modal, logical, and syntactic planes in Estonian proverbs. Part 1-3. Kõiva, M., Kuperjanov, A. (eds) Folklore. An Electronic Journal of Folklore. 1998, 6, 99-127; 1998, 8, 51-99; 1998, 9, 71-96.
– Krikmann, A. Proverbs on animal identity: Typological memoirs. Kõiva, M., Kuperjanov, A. (eds) Folklore: An Electronical Journal of Folklore, 2001, 17, 7-84.
– Krikmann, A. Вклад современной теории метафоры в паремиологию. Tautosakos darbai XV(XXII) [Folklore studies XV(XXII)].Vilnius, 2001, 7-92.
– Krikmann, A. Руки прочь от Сталина: Luuseri pihtimus. Võim ja kultuur. EKM, EKFK, Tartu, 2003|, 69-153.
MONOGRAAFIAD (kõik pealkirjad ja ilmumisandmed: koht, aasta, kirjastus):
– Krikmann, A. Fraseoloogiline aines eesti vanimais grammatikates ja sõnastikes. Valgus, Tallinn, 1986.
– Krikmann, A. Sissevaateid folkloori lühivormidesse I. Põhimõisteid. ?anrisuhteid. Üldprobleeme. TÜ, Tartu, 1997.
– Krikmann, A. “Sai hea obaduse vastu obadust”: Löömist ja peksmist märkivad väljendid eesti keeles. EKM, EKFK, Tartu, 2004|. (Reetor; 3).
– Krikmann, A. Koestler, Raskin, Attardo ja teised: Lingvistiliste huumoriteooriate uuemaist arenguist. EKM, EKFK, Tartu, 2004|. (Reetor; 4).