Üldiselt kipub olema nii, et kui inimesest saab elav klassik, on see kompliment, aga hiljem, kui ta on juba surnud klassik, ei pruugi see enam tingimata hästi mõjuda. Eelkõige just sellepärast, et klassik muutub pärast surma justkui anonüümseks ja varjub see eriline, mis tegi temast klassiku. Klassik oleks nagu mingi isesorti liik, mille liikmed kannavad samu tunnuseid ja on seetõttu peaaegu eristamatud. Teame ju küll, et näiteks iga sebra muster on isesugune ja kordumatu, aga kokkuvõttes on meie jaoks nad ikka ühed sebrad kõik.
Klassika ja massid
Thomas Stearns Eliot kirjutab essees “Mis on klassik?”: “Klassika ja romantika vaidluse raames tähendab mingit kunstiteost “klassikaliseks” nimetada kas kõrgeimat kiitust või põlastavaimat laitust. Sõna märgib sel juhul kindlaid voorusi või puudusi: kas vormitäiust või absoluutset külmust.”
Selles tsitaadis peitub klassikustaatuse olemuslik paradoks. Kirjanik, kes oma teostega tekitab mingisuguse katkestuse, loob uue tähendusvälja või omakosmose, kes rabab lugejat ja kuulutatakse seega “jääva tähtsusega vaimukultuuriala esindajaks,” kaotab samal ajal kõik, kuna klassikuks olemisega kaasneb mingisugune absoluutne külmus. Suuremat osa inimesi jätab klassika külmaks. Võimalik, et neil jääb puudu küpsusest.
“Kui oleme küpsed, siis tunneme küpsuse silmapilkselt ära või jõuame selle mõistmiseni lähemal tutvumisel,” kirjutab Eliot. Võimalik aga ka, et klassikat ei taheta lugeda hoopis protestist. Ei loeta seda, mis on vastuvaidlematult heaks ja jäävaks kuulutatud, ei nõustuta etteantud arvamuse ja masside meelsusega. Ometi ei ole klassikal ja massidel just erilist seost – klassika lugemine ja nautimine on pigem elitaarne tegevus. Seda ei saagi endale igaüks lubada, sest vanade asjadega tegelemine nõuab aega ja teadmisi. Mitte ainult kirjandusklassika, vaid ka klassikalise muusika ning kunsti puhul on see nii. Küllap see on ka üks põhjusi, miks suurem osa inimesi klassikat väldib. Liiga raske ja keeruline!
Lugeja küpsus
Teatud määral on see ju õige. Raskeks ja keeruliseks teeb mitmekihilisus. Ilma selleta ei kannataks tekst aja muutumist välja. Kõikvõimalikud käsitlused, analüüsid ja uurimused aga süvendavad keerulisuse aurat. Kui lugeja siis ennastsalgavalt või kogemata näiteks Dostojevskit, Wilde’i või Hesset lugema satub, võib ta esialgu isegi pettuda. Tekst on ladus, arusaadav ning selle lugemine ei nõuagi erilist kangelaslikkust.
Aga Eliotil on õigus selles, et klassika jääva väärtuse tunnetamiseks peab lugejal siiski olema ka küpsust. Eks sellestki on ju palju räägitud, et suurem osa kohustuslikust koolikirjandusest, mis enamasti on just kirjandusklassika, ei kõneta õpilasi. See jääb kaugeks ega haaku nende mõttemaailmaga, kus valitsevad teistsugused probleemid.
Teisest küljest tegeleb kaasaegne kirjandus, ka noortekirjandus, samade küsimustega. Sõna “klassika” ongi ju lihtsalt viide klassikalisele kirjandusele ja kunstile, mille all mõeldakse antiiki (Vana-Kreeka ja Rooma kunsti) ja klassitsismi. Kirjanikud ja kunstnikud mängivad läbi aegade samade küsimuste ja mõtetega. (Eks sebrade triibudki ole Looja väike mäng.) Kestma jäävad eeskätt need, kes rohkem mängivad ja küsivad ning vähem vastavad ja paika panevad.
Mäng on loomu poolest rituaal, millegi pidev kordamine ja igavene taastulek. Klassikat ei seostata aga üldjuhul mitte mängu ja liikuvuse, vaid pigem tõsiduse ja staatilisusega. Pigem muutumatu kui ajas muutuvaga. Aga selles peitub teine küsimus: kas inimene on muutunud ja muutub aegade jooksul või on ta põhiolemuselt sama? Tammsaare sõnu laenates võiks vastata: “Ühiskondlikud probleemid ei ole igavesed, ühiskondlikud huvid vahelduvad iga 5-10 aasta tagant. Psühholoogilised probleemid on aga igavesed ja need püsivad näiteks vanade kreeklaste päevist kuni meieni ikka ühevõrra värsketena.”
Pahurus klassika suhtes
Kirjandusklassika, kaanonite ja sellega kaasaskäiva kohustusliku kirjanduse kummaline paradoks on see, et paljud inimesed näeksid meelsasti oma lemmikraamatuid klassika ja/või kohustusliku kirjanduse nimekirjas, pidades samal ajal ülejäänud kohustuslikku kirjandust igavaks ja raskeks. Veelgi enam, sageli ollakse veendunud, et kogu ülejäänud kirjandus võiks lausa olemata olla, piisaks sellest ühest raamatust, sest seal on kõik vajalik kirjas. (Niisugune kipub olema näiteks Tolkieni vennaskond.) Seejuures kipub seisukoht ülejäänud raamatute suhtes olema seda kindlam, mida vähem neid on loetud.
Eks sagedamini võtavadki sõna need inimesed, kes ei ole raamatuid lugenud. Nad külvavad oma põlgust leheveergudele ja vestlustesse, justkui püüdes maailma silmi avada ja päästa ta klassika koormast. Üks asi viib teiseni – vähe lugenud inimene arvabki, et midagi on võimalik kirjutada “esmakordselt” või ammendavalt. See on omamoodi pisidiktaatorlik usk, et maailma on võimalik otsast alustada ilma eelneva ajaloo ja kultuuripärandita.
Teatav pahurus klassika suhtes paneb küsima, kas klassiku ja tema loomingu olemasolu on ühe rahva jaoks õnn või needus. Kas eestlastel näiteks oleks kergem hingata, kui puuduksid Luts, Tuglas ja Tammsaare?
Ka lugemine on mäng
Meiegi klassika puhul on näha, et algtekstide aset täidavad mõnelgi juhul kommentaarid ja tõlgendused – teatrilavastused, filmid jms. Ühest küljest hoiavad need klassikat elus, teisest küljest aga kitsendavad seda paratamatult. Näeme ju lavastuses või filmis ühte kindlapiirilist tõlgendust. Lugedes on tekst rikkam. Väidetavalt ei ole võimalik samasse teksti enam kunagi naasta, sest igal lugemisel pakub see mingis mõttes uue, ainukordse elamuse. Nii et ka lugemine on mäng, kuigi mitte ainult. Ja klassika on teinudki klassikaks ju eelkõige see, et korduvaid ainukordseid lugemiselamusi on sealt võimalik leida lugematul hulgal. Kui ainult keegi loeks.
Klassikute õnneks on neil siiski alati teatud hulk lugejaid kindlustatud. Võib-olla on see seotud küpsusega, võib-olla parasjagu valitseva ühiskondliku kliimaga ja võib-olla lihtsalt kliimaga. Vihmasel suvel võib hakata surmigav ja lõpuks ollakse valmis kõigeks, ka kohtumiseks klassikuga.
* * *
Eeskujudest
Eesti kirjandusklassikute esinumber Anton Hansen Tammsaare on kirjutanud:
“Kõlbliste küsimuste otsustamine, vooruste ja pahede eraldamine, nagu oleksid ühed mingisugused uted ja teised sikutalled, õiguse ja karistuse jagamine, poolehoiu või vastuseismise avaldamine, hoiatamine ja manitsemine – see kõik kuulub eestkätt mujale, mitte aga mängu ülesannete sekka. Korralik mängude looja peaks endale eeskuju otsima niisuguses suurmeistris, nagu seda on näiteks Shakespeare, kellest ei või ükski surelik öelda, mida ta on pooldanud või hüljanud [?] Hindajad asuvad mujal, mitte mängus. Ainult nõnda saab mäng vabaks, painduvaks, veetlevaks. Ainult nõnda võidakse tõsiselt mängida, nagu teevad seda lapsed – tões ja vaimus.
Mängul on oma kord, kombed ja seadused ning neid peab igaüks hästi tundma, kes mängude loomisel tahab kaasa aidata. Sisu, mõte, ideed, hingeline sügavus omavad kunstis ainult sedavõrd tähendust, kuivõrd nad esitatakse meisterliku mänguna. Meisterlikkus on mängu peanõue, peaeesmärk.”
* * *
Olulisusest
Elav klassik Hando Runnel arvab teoses “Mõõk ja peegel” (Eesti Raamat, Tallinn 1988), et igal kirjandusel peab olema oma klassika, alles siis tunneb ta ennast päris kirjandusena. Aga väikese rahva jaoks on see küsimus teistsugune kui suure rahva jaoks. Nimelt peab väikese kirjanduse klassika olema nii hea, et esindab tänaseski päevas asendamatut väärtust. Ja selline, et igaüks sellest väärtusest lihtsalt aru saaks. Suure kirjanduse puhul on aga lihtsuse asemel oluline see, et klassik oleks võimalikult keeruline ja ainulaadne ning vajaks mõistmiseks pidevalt kommentaare ja tõlgendajaid.