Aurumasinate maailm on jäänud möödanikku, koos Freudi, külma sõja ja penitsilliiniga. Enam ei ole üksiklahendusi, mis suudaksid muuta maailma või seda lihtsate printsiipide alusel polariseerida. Nende asemele on kasvanud kõikvõimalikud võrgustikud. Kohalik ja kauge minetavad bitt biti haaval algse tähenduse ning tänaval kõndides tuleb olla senisest ettevaatlikum, sest lagunevate institutsioonide katusekivid kukuvad alla ragina saatel, mida siiani kutsutakse postmodernismiks.
[See viimane on mõistagi alatu vale, tänaseks võiks ju olla selge, et modernismile ei ole midagi järgnenud peale korduvate abitute katsete purustatud kli?eede kilde veel väiksemaks tampida. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid võrkstruktuuride modelleerimisest, mida omal viisil ja raskepäraste vahenditega teostab kunstnik ja EKA interdistsiplinaarsete kunstide õppetooli dotsent Erik Alalooga.]
Küsimused ja vastused
Modelleeritavateks struktuurideks, õigemine struktuuriks, on keskkond, milles me elame, selles toimivad mehaanlised seaduspärad, emotsionaalsed väärtushinnangud ja kultuurilised tõekspidamised. Pangem tähele, et radikaalsotsioloogilisest vaatenurgast on see kõik – reaalsus siis – konstrueeritud. Kuigi töövahendid ja materjalid on enamasti lingvistilised, on tegemist siiski loodud masinavärgiga. Viiteid sellisele käsitlusele leiame nii ülemöödunud sajandi positivismist ja teistest parateadustest – frenoloogia, anyone? – kui ka modernistlikust filmiklassikast nagu “Metropolis”, “Maatriks” etc.
Isegi kui me nii radikaalsed pole ja kõrvaldame arutlusest vaimsed, emotsionaalsed ja religioossed küsimused, jääb tõdemus samaks. Inimkätega loodu osakaal igapäevases elutegevuses on ületanud lävendi, kus indiviidil oli võimalik langetada tegelikke valikuid. Jah – mäletades veel Doomi hõljuvaid Cacodeemoneid, võin anda oma allkirja GMO tomatite vastu. Ja kasutatud kilekotte kokku lapata – mida kõike ma ka teen. Aga need on vaid tühised osad globaalse struktuuri protsessidest, mida vaevu aduda suudan. Kas minu taaskasutatud kilekott päästab albatrossi Midway saarel? Või valik tavalise, mitte antibakteriaalse superseebi kasuks päästab mind järgmisest linnugripi epideemiast?
Nendele küsimustele ei ole arusaadavalt üldse vastuseid olemas. Lugege kas või Epp Petrone suurepärast öko-käsiraamatut “Roheliseks kasvamine”. Kuigi eesmärk on õilis, on lugejale vähesegi kaasamõtlemise juures tagatud migreenini küündiv peavalu ja täielik segadus selles osas, kas öko ikka on öko või mitte.
Ühendatud seadmed
Samas on vaja individuaalsel mikrotasandil otsuseid langetada. Läbi ajaloo on enesest suuremate küsimuste lahendamisel tuginetud religioonile, kuid seni kuni iganenud ettekirjutused räägivad veel “Gurmaanlus võhikutele” kombel erinevate toiduainete kokkusobivusest, peame ise hakkama saama. Muidugi Jüri Lina sekt ilmselt teab vastuseid, need on aga kahjuks liiga etteaimatavad ja minu mõttemotoorika sureb juudid-mürgitavad-meid-hambapastaga mantra peale lihtsalt välja.
Seega – oleme paratamatu vajaduse ees selgitada keskkonna toimeprintsiipe määral, mis võimaldaks langetada enese jaoks motiveeritud ja pealtnäha informeeritud otsuseid. Ainus võimalik viis selleks on luua keskkonnast lotmanlik mudel, mis asendab tunnetusprotsessis tegelikku objekti. Ei ole paremat võimalust, kui kasutada siinkohas justament modelleerimiseks ettenähtud (sekundaar)struktuuri – kunsti. Mudeli abil muutub tajutavaks modelleeritav struktuur ja meie tegevuse mõju sellele, selles.
Siinkohas tulevadki mängu Erik Alalooga ning tema kinemaatiline looming, roostekarva masinapark. Üsna haruldase nähtusena on Erik pühendunud millegi loomisele ja täiustamisele mitte nädalate ja kuude, vaid aastate perspektiivis. Ükski tema masin ei ole autori sõnul iialgi päris valmis, alati on veel midagi täiendada, siluda, ohutumaks muuta – aspekt, mida autor vestluses korduvalt ja korduvalt rõhutab. Selle protsessi osalised on erinevatest pooljuhuslikest osadest – näiteks äkked, haiglavoodi, seinakell, kahemehesaag, jalgratas, leeklamp – kokku keevitatud, kruvitud ja ühendatud seadmed.
Nupulevajutus ja adrenaliini?okk
Autor ise rõhutab enamiku seadmete puhul dialoogimomenti, mille algatajaks on reeglina kasutaja, külastaja. Inimene initsieerib protsessi ning seade reageerib sellele tegevusega, mis annab omakorda uut informatsiooni kommunikatsiooni inimpartnerile. Kõige selgem näide sellest on tõepoolest hitiks kujunenud “Catharsobile”, kus nupuvajutusele järgneb adrenaliini?okk.
Selle – ja teiste – seadmete tegelik induktiivne võime ületab aga kaugelt ühekordse impulsi piire. “Catharsobile” on mudeliks igasuguse tehnoloogilise hirmu tunnetamisele, näiteks hirm lendamise ees, mida ravitakse muuhulgas lennusimulaatorite, mis on kindlasti konstruktsioonilt keerukamad, kuigi märksa tagasihoidlikuma biokeemilise komponendiga mudelid, abil. Lennuhirmu põhjustajaks ei ole ju statistilistel arvutustel põhinev riskianalüüs, vaid selge ja puhas abitus situatsioonis, mille ainus kontrollmehhanism on selles osalemine või mitteosalemine.
Nagu eelnevalt mainitud, taanduvad kõik otsused tegelikult usule, irratsionaalsele veendumusele, et tehnoloogia töötab meie kasuks, et mobiilside ja MSN lähendavad inimesi üksteisele, mitte ei anna uut tähendust Alenderi lauluridadele (kirjutanud Juhan Viiding) “tuhandeis tubades õhtuti ärkab selgete silmade tõelus”. Et tuumaenergia tootmisjäägid ei mürgita meie lastelaste genofondi pöördumatult ja et kenasti sorteeritud prügi ei jõua ühtse amorfse massina Vaiksesse ookeani triivima.
Valik leiva ning tsirkuse vahel
Inimese ja tehnoloogia keerukas flirt on vaid üks võimalik struktuur, mille modelleerimist autori seadmed võimaldavad. Sarnaselt dialoogile tehnoloogiaga on võimalik astuda dialoogi ka näiteks jumalaga – milleteemalisel sarjal (“Inimene ja jumal”, Draakoni galerii, 2006|) olid masinad ka välja pandud. Või siis võimu ja valiku mehhanisme, mille üheks näiteks on füüsilist tasakaalupunkti otsiv eksponaat “Panem aut circenses” (leiba või tsirkust), kus vaataja peab oma kehaga langetama valiku leiva ja tsirkuse vahel – jõudes võib-olla alles kodus televiisorit jõllitades küsimuseni, et kes talle sellise tobeda dilemma üldse ette kirjutas.
Mitmed seadmed – nagu seesama “Panem aut circenses” – on lihtsalt ümberseadistatavad. Antud juhul piisab tekstivahetusest, kuid võimalusi on lõputult. Inimese algatatud protsess ei pea piirduma ühe masinaga, vaid võib kanduda ahelas edasi nagu Tommy & Jerry multifilmide ülekomplitseeritud hiirelõksud, kuhu on alati kaasatud õhupall (olemas), nuga (olemas), elus tuli (olemas) ja veerev kuul (tulemas). Autor tõdeb siiski, et algselt keerukad ideed leiavad enamasti lihtsustatud väljundi. Kindlasti on sellel ka puhtmehaanilised põhjused – seade, mis peab jätma ellu sadu ja tuhandeid külastajaid, peab olema tõepoolest lollikindel – s.o lihtne. Samas toetab sellist lahendust ka kontseptuaalne seletus mudelist, mis peabki olema nii lihtne ja lööv, et seesama loll, kelle suhtes tuleb kindel olla, temast lõpuni aru saaks.
Nad on väga ilusad ja haiget ei tee
Kokkuvõtvalt on post kunstiruumis Eriku pre-märgiga seadmed täielikult värskendavaks elamuseks, selle sõna otseses mõttes.
Kui saate, minge ja kasutage neid – ja ärge kartke, masin ei tee teile halba. Uskuge mind ja kui te mind ei usu, siis uskuge autorit. Ja kui usust ikka puudu jääb, siis – nagu teised enne mind on tähele pannud – need masinad on ka lihtsalt väga ilusad. Mida ei saa öelda alati maailma kohta, mida nad modelleerivad.
* * *
Alalooga masinapark
Kellele autori looming tuttav ei ole, siis mõned juhuslikud näited.
– “Catharsobile” (publik soovitab, hitipotentsiaaliga elamus!) koosneb raudtoolist, kuhu istujale langetatakse ette terasvarbadest mask. Masin kolksub halvaendeliselt ning liigutab tooli ees asuvat pöördmehhanismi aeglaselt allapoole. Jõudnud üle tasakaalupunkti, sülitab seade istujale näkku neli metalloda. Mis, tõsi küll, peatuvad loetud sentimeetrite kaugusel võremaskist, tagavad aga siiski küllaltki orgastilise heliredeli. Mõnda külastajat on autori väitel tulnud pärast katarsise saabumist lausa minema talutada. You can’t handle the truth!
– “Velodividobile” võimaldab külastajal mängida teadupärast kõikide hädade põhjuseks oleva kastreerimisfoobiaga. Selleks tuleb istuda jalgrattasadulasse ning pedaalide sõtkudes hakkab teie kubemepiirkonnas liikuma üles alla suurte sakiliste hammastega kahemehesaag. Kas kõigest eesnahk või kogu krempel, jääb siiski külastaja otsustada, vastavalt sellele, kui kõvasti ta end saelehe vastu suruda soovib.
– “Balance-transfusive cronometer” on uur, mis on moodustatud turukaalust, basseinipumbast, seinakellast ning hetkesituatsiooni sobivast vedelikust. Sobivad näiteks veri, vein ja tint – sõltuvalt assotsiatsioonidest, mille tekkimist soovitakse. Vedelik kaalul imetakse pumbaga teise anumasse, kaal kaotab tasakaalu ja lülitab pumba välja, vedelik voolab tagasi. Ilus tsirkulaarne liikumine, täis kosmilisi kardioloogilisi allusioone. Seadis on samas ühendatud seinakella külge ja liigutab selle pendlit väga-väga slow motion tempos. Viimastel andmetel näitas kell 17:10, kusjuures (vere)ülekande kronomeetri sekund vastab ca 30-60 standardsekundile.