MÕTTETUTE RIIKIDE AABITS: Geograaf Toomas Kümmeli lugudesari kõige imelikumatest riikidest maakeral. Nii lolli majandit nagu Kesk-Aafrika Vabariik ei ole küll kellelegi vaja, välja arvatud neil tuhandeil bandiitidel, kes seal juba aastaid laiavad.
Kesk-Aafrika Vabariigi (KAV) nimi ütleb juba iseenesest, et see riik peaks asuma kusagil Aafrika keskosas. Sellega paljude teadmised riigist piirduvad. Valge inimene satub sellesse riiki harva, kui ta ei teeni just Prantsuse võõrleegionis ja ei maga koos relvaga. Inimese elul ei ole seal kandis erilist väärtust, eriti kui ta on valge ja tal on raha, arvuti ning fotoaparaat. Selles kandis on kõige mõjusam suhtlusvahend Kalašnikovi automaat ja jääb selleks veel kaua. Nii on selles loodusvarade (kuld, teemandid, uraan jne) poolest väga rikkas, kuid elustandarditelt äärmises vaesuses elavas riigis viimased 60 aastat kestnud pea lakkamatu kodusõda ja sujuvalt korduvad riigipöörded.
Inimelu hind
- aastal hinnati KAV-i rahvaarvuks 4,7 miljonit inimest. Aafrika kohta väikese rahvaarvuga riigi pindala 622 984 km² on aga võrreldav näiteks Ukraina ja Prantsusmaa omaga, olles neist pisut suurem ja pisut väiksem Türgist. Riigis domineerib neli suuremat rahvaste rühma, arvukamad bandad ja gbajad ning väiksema arvuga ngbandid ja asanded. Arvatakse, et tänaseks on kuni pool riigi elanikkonnast põgenenud ja elab põgenikelaagrites naaberriikides – neist üle 1 miljoni Kongos. Riigi olukord on rohkem kui katastroofiline: valitseb krooniline veepuudus, vaid 3% elanikkonnast on ligipääs veele. Üle 40% lastest on sisuliselt näljas.
Vene ajakirjanik Julia Latõnina küsis hiljutise kolme Vene ajakirjaniku tapmise taustal: „No nii, mida kujutab enesest see Kesk-Aafrika Vabariik? See ei ole isegi failed state, nurjunud riik, see on sellest järgmine staadium – kui nurjunud riigi laipa on asunud järama vaglad. KAV-i ja teiste taoliste Aafrika riikide probleem seisneb selles, et riiki ju pole – pole isegi materjali riigiks. Materjal on vaid genotsiidiks. Sellepärast, et seal pole kunagi riiki olnud. Seal on hõimud. Kunagi läbis muidugi kogu inimkond selle protsessi – hõimude muutumise riigiks. See ei olnud isuäratav protsess, seda saatis tavaliselt genotsiid.“
Vahel räägib üksik kõnekas fakt riigi kohta rohkem kui sada lehekülge ajaloolist ülevaadet või mõne rahvusvahelise inimõiguste organisatsiooni ülevaade. Hiljuti tuli KAV-ist teade, et surma sai 78 ja vigastada 72 tsiviilisikut. Ilmselt viib see mõttele, et toimus verine arveteõiendamine vaenutsevate hõimude vahel või ründas mõni bandiidijõuk võõrale hõimule kuuluvat küla. Või koguni üritas mõni mitte kellelegi alluv järjekordne relvarühmitus riigipööret. Mitte midagi säärast: toimus liiklusõnnetus, inimesi vedanud veoauto sõitis teelt välja ja läks kummuli. Vaat selline ongi inimelu hind KAV-is.
KAV-ist maailma pressis kõnelemiseks andis alust kolme vene ajakirjaniku tapmine selle aasta 30. juulil. Kogenud rindereporter Orhan Džemali, režissöör ja dokumentalist Aleksandr Rastorgujevit ja operaator Kirill Radšenkot sõidutanud kohaliku juhiga auto peatati öösel tundmatute relvastatud isikute poolt riigi keskosas ja autosolijad tapeti automaadilaskudega. Pääses vaid kohalik autojuht, kelle kirjeldus juhtunust on ülimalt kahtlane. Ajakirjanikud olid KAV-is Vene opositsioonitegelase Mihhail Hodorkovski rahastatud projekti raames, et uurida Vene sõjalise ettevõtte Wagner tegevust ja majandushuve KAV-is. Kas sai just see huvi ajakirjanikele saatuslikuks või sattusid nad mõne kohaliku bandiidijõugu seatud lõksu, ei ole selge ja võib-olla ei saabu selgus sellesse loosse mitte kunagi.
Oubangui-Chari
KAV-i vanemast ajaloost on väga vähe teada. Enne 19. sajandit jäid KAV-i rahvad islami levikualast Sudaanis eemale. 19. sajandi alul jõudsid nendele aladele ka islami kaupmehed. Nende tegevus kulges suhteliselt rahumeelselt, kuni saabusid araabia orjakauplejad koos hästirelvastatud sõjameestega. Osast kohalikust rahvast said mõjukad orjakauplejad, kes müüsid orje Ameerikasse. Orjade mereni transportimiseks kasutati Oubangui jõge.
- sajandi lõpus rajas Prantsusmaa oma tugipunkti Banguisse. Sealt edasi hõivati järk-järgult laialdane ümbruskond ning nimetati see lõpuks kahe piirijõe järgi Oubangui-Chariks. Aastatel 1906–1920 oli see ühendatud Tšaadi kolooniaga ja kuulus alates 1910. aastast Prantsusmaa Ekvatoriaal-Aafrikasse.
Prantsuse erafirmad, kellele riik andis õiguse Oubangui-Charis tegutseda, käitusid kohalike elanikega jõhkralt, nähes neis peamiselt tasuta tööjõudu. Seetõttu ei ole imestada, et aastatel 1907–1931 puhkes neli pikemat ja ulatuslikumat ülestõusu. Need lämmatati nii brutaalselt, et mõnes piirkonnas vähenes elanike arv kuni 80%.
Alates 1920. aastatest viisid prantslased sinna puuvilla- ja kohvikultuurid, avastati mitmed suured teemantide ja kulla leiukohad.
- aastal pärast Prantsusmaa okupeerimist Natsi-Saksamaa poolt, võtsid gollistidest Prantsuse ohvitserid Oubangui-Chari oma kontrolli alla.
Lõputud riigipöörded
1949 moodustasid kohalikud elanikud esimese partei, Musta Aafrika Sotsiaalse Evolutsiooni Liikumise (MASEL). 1946. aastal sai Oubangui-Chari Prantsusmaa meretaguse territooriumi staatuse ja Prantsusmaa parlamenti valiti esimene saadik sellest koloniaalvaldusest, hilisem MASEL-i juht, katoliku preester Barthélémy Boganda. Teda peetaksegi KAV-i isaks ja riigi rajajaks.
- aastal saavutas Oubangui-Chari Prantsuse Ühenduses autonoomia ja võttis uueks nimeks Kesk-Aafrika Vabariik. Natukene aega enne iseseisvuse väljakuulutamist 13.08.1960 hukkus Boganda salapärastel asjaoludel lennuõnnetuses. Riigi esimeseks presidendiks sai tema onupoeg David Dacko. Võimu pärast konkureeris ka teine Boganda lähim kaasvõitleja Abel Goumba, kuid Prantsusmaa toetas Dackot. Võimule saades kehtestas Dacko üheparteisüsteemi ja lasi 1962. aastal oma konkurendi Goumba vangistada.
- aasta 1. jaanuaril korraldas Dacko onupoeg, endine Prantsuse armee ohvitser, KAV-i relvajõudude peastaabi ülem kolonel Jean-Bédel Bokassa riigipöörde. Kuulutanud end presidendiks, muutus ta ekstravagantseks värdjaks. Tal oli elu jooksul 17 naist ja vähemalt 50 last. Teda süüdistati inimsöömises, kuid ametlikult ei suudetud seda siiski kunagi tõestada. Pärast Bokassa vastu suunatud riigipöördekatset 1969. aastal saatis ta parlamendi laiali ning kuulutas ennast 1972. aastal eluaegseks valitsejaks. Pärast talle tehtud atentaadikatset 1976. aastal saatis ta laiali ka valitsuse ja moodustas revolutsioonikomitee. Samal aastal muutis ta KAV-i keisririigiks ja aasta hiljem kroonis end ise keisriks. Arutult luksuslik ja kallis kroonimistseremoonia viidi läbi nii, nagu seda oli teinud Napoleon. Samal ajal oli riik täiesti korrumpeerunud ja majanduslikult laostunud.
- aastal protestisid tudengid ja kooliõpilased selle vastu, et nad pidid kohustuslikus korras ostma koolivormi firmast, mis kuulus ühele Bogassa naistest. Režiim surus õpilaste meeleavaldused brutaalselt maha. Selle käigus tapeti sadakond last ja noorukit. Sel hetkel sai Prantsusmaal jõhkrast türannist kõrini. KAV-i saadeti Prantsuse dessantüksus, kukutati Bogassa, toodi tagasi Dacko ning taastati vabariik. Kuid juba 1981. aasta 1. septembril toimus veretu riigipööre, mida juhtis KAV-i relvajõudude peastaabi ülem kindral André Kolingba. Uus riigijuht peatas uuesti põhiseaduse kehtimise ja valitses sõjaväehunta eesotsas kuni 1985. aastani. Sellest ajast saabusid ka teated kokkupõrgetest valitsusvägede ja opositsiooniliste relvarühmituste vahel maa põhjaosas. 1990. aastal kirjutasid riigi 253 silmapaistvat kodanikku alla pöördumisele, milles nõuti vabade valimiste korraldamist ja parlamendi kokkukutsumist. Kolingba keeldus. Selle peale tugevnes lääneriikide, eelkõige USA ja Prantsusmaa surve KAV-i režiimile. Kolingba oli 1993. aastal sunnitud lõpuks korraldama rahvusvaheliste jõudude abiga enam-vähem vabad presidendivalimised. Võidu saavutas KAV-i Rahva Vabastusliikumise juht Ange-Félix Patassé. Ta oli saanud põllumajandusliku hariduse Prantsusmaal, olnud erinevates ministriametites kõigis Bokassa valitsustes, sealhulgas imperaator Bogassa I peaministrina. Tema partei saavutas võidu ka parlamendivalimistel.
XXI sajandi kaos
Kogu KAV-i ajalugu on tihedalt seotud Prantsusmaaga, kaasa arvatud kõige häbiväärsem ja ebainimlikum peatükk, Bokassa valitsemisaeg.
- aastal püüdsid Prantsuse eriteenistused kaitsta KAV-i presidenti Patasséd riigipöörde eest, mida üritas ette võtta kindral François Bozizé. Bozizé põgenes Tšaadi, kus koondas enda ümber režiimiga rahulolematuid võitlejaid. Prantslased palkasid Patasséle appi Jean Pierre Bemba mässulise Kongo Vabastusliikumise võitlejaid ja Liibüa palgasõdureid. Vaatamata sellele õnnestus puhkenud kodusõjas kindral Bozizé relvaüksustel peale jääda. Bozizé haaras võimu enda kätte, moodustas opositsioonierakondadest uue valitsuse ja võitis 2005. aastal korraldatud presidendivalimised.
- aastal puhkes riigis uus konflikt, kui mõned kindralid Bozizé vastu välja astusid. Sel korral toetas Prantsusmaa juba Bozizé vägesid, pommitades isegi oma Mirage’idega mässuliste kätte läinud asulaid riigi põhjaosas. 2011. aasta valimistel valiti Bozizé presidendiks tagasi, kuid läänemaailm pidas valimistulemusi võltsituiks.
Ning uuesti sekkus Prantsusmaa. 2012. aastal otsustati Bozizé võimult kukutada. Selleks hakkas Prantsusmaa toetama mässulist paramilitaarsete rühmituste koalitsiooni Séléka, mille peaaegu kõik liikmed on moslemid. Siinkohal tuleb rõhutada, et ainult 15% KAV-i elanikest on moslemid. Vallutanud rea alasid riigi põhjaosas, sõlmisid nad Bozizé valitsusega rahu. Kuid märtsis 2013 ründasid Séléka relvagrupeeringud ootamatult pealinna Banguid. Bozizé oli sunnitud maalt põgenema ning Séléka liider Michel Djotodia haaras võimu. Djotodia sai KAV-i uueks presidendiks. Samal ajal veenis Prantsusmaa rahvusvahelist kriminaalkohut esitama Bozizé vastu süüdistust kuritegudes inimsuse vastu ja genotsiidis.
Djotodia ei püsinud kaua võimul, prantslased pettusid oma uues liitlases kiiresti. Juba augustis 2013 organiseeris Pariis lühikese aja jooksul kolmanda kodusõja, et Djotodia kukutada. Selleks kasutas Pariis Sélékale vastandunud kristlastest relvarühmitusi, kes koondusid liikumiseks Anti-Balaka. Séléka ja Anti-Balaka vaheline võitlus põhjustas täieliku kaose ja tsiviilelanike valimatu tapmise, riik lakkas sisuliselt toimimast. Prantsusmaa väed ei suutnud olukorra rahustamiseks eriti midagi ette võtta. Aafrika Liit saatis omakorda olukorda vaos hoidma KAV-i kuue riigi sõduritest koosneva rahuvalve üksuse. Lisaks tuhandetele tapetutele põgenes riigist ligi veerand rahvastikust. 2014. aastal saabusid sellesse kaosesse ÜRO egiidi all Aafrika Liidu ja Prantsusmaa rahuvalvajad. Seega võib öelda, et kontroll KAV-i üle läks Prantsusmaalt üle ÜRO-le. Kuidas ÜRO rahuvalvajad olukorra normaliseerimisega hakkama said, on juba muidugi iseküsimus, kui võimalikult diplomaatiliselt väljenduda.
Venemaa tulek
Sellise kaose keskel suudeti siiski 2016. aasta kevadel presidendivalimiste teises voorus KAV-ile uus riigipea ära valida. Selleks sai ülekaaluka võidu saanud Faustin-Archange Touadéra, kes rõhutas asjaolu, et ta ei ole seotud Séléka ega Anti-Balakaga. Touadéra on hariduselt matemaatik, ta oli aastatel 2005–2008 Bangui ülikooli rektor ja seejärel mitmel korral president Bozizé valitsuse peaminister. Tal on kaks naist.
Ajalooliselt Prantsusmaa mõjusfääri kuuluvas KAV-is tekkis Prantsuse vägede lahkumisega 2016. aastal tühimik, mille täitsid kohe „uued kolonisaatorid“. 2017. aasta lõpul sai Venemaa ÜRO-lt loa müüa KAV-i võimudele ametlikust relvaembargost mööda minnes erakorraliselt relvi, 5200 Kalašnikovi automaati, 900 Makarovi püstolit ja „muud pudi-padi“. President Touadéra kutsus lisaks riiki vene sõjalised instruktorid, ametlikult teatati 5 sõjaväelase ja 170 instruktori kohalolekust. Tänaseks on üleval tugev kahtlus, et nn instruktorid on Venemaa miljardäri, president Vladimir Putini isiklikuks kokaks nimetatud Jevgeni Prigožini sõjalise eraettevõtte Wagner palgasõdurid. Vastutasuks võimude sõjalisele kindlustamisele on Prigožini huvi KAV-i kulla- ja teemandikaevandused.
Enne seda oli Touadéra pöördunud Prantsusmaa presidendi Emmanuel Macroni poole palvega Prantsuse väed KAV-i tagasi tuua, kuid sai eitava vastuse. Tapmise ja röövimisega tegelevad Séléka ja Anti-Balaka rohkearvulised relvasalgad on sisuliselt kujunenud bandiitlikeks jõukudeks, kes kontrollivad riigi erinevaid piirkondi. Touadéra valitsusväe moodustasid vaid kaks pataljoni 1300 võitlejaga, kellel enne venelaste tulekut puudus praktiliselt relvastus. KAV on järjekordne Aafrika riik, kuhu Venemaa hübriidselt sisse on imbunud. Pärast Krimmi annekteerimist ja Donbassis korraldatud relvakonflikti on muidugi kogu Venemaa tegevus hübriidne, et varjatult igal pool maailmas jama tekitada ja kõike eitada. Venemaa kohalolek kohalike diktaatorite kaitsjana on juba Burundis (diktaator Pierre Nkurynziza) ja Kongos (diktaator Joseph Kabila). Putini „kokaga“ seotud ettevõte tegutseb kullakaevandamise võimaluste kasutamisega ka KAV-i naaberriigis Sudaanis. Ettevõtmise turvamiseks asuvad Sudaanis samuti Wagneri palgasõdurid, kes ametlikult tegelevad sõjaliste instruktoritena valitsusvägede juures. Putini koka harufirma leping kullakaevandamiseks Sudaanis allkirjastati 2017. aastal president Omar al-Bashiri Moskva-visiidi ajal. Kohtumisel Putiniga teatas aga Sudaani president, et tema riik on valmis aitama Venemaal kindlustada kohalolekut Aafrikas. Tema sõnul võiks Sudaan saada Venemaa võtmeks Aafrikas. Venemaa imbumist KAV-i võib seega pidada ka Sudaani presidendi lubaduse tagajärjeks. Kogu olukorra iseloomustamiseks sobib fakt, et Venemaa nn sõjalised instruktorid on oma peakorteri KAV-is sisse seadnud endise türanni Bokassa residentsis.
Niisiis, nii segast majandit nagu Kesk-Aafrika pole küll mitte kellelegi vaja, kui välja arvata need bandiidid, kes sinna pesa on teinud.
