HOOPIS TEISES ELUS TÄNAVAL UKERDAVA LIIKLUSE AJAL: Laur Kaunissaare vaatab luubiga läbi nähtud etenduste ja näitetrupi NO99 teatri alati hüppevalmis ellu – seal elavad toores energia ning solidaarsus.
Käis etendus. Teatri kruusases sisehoovis istusid kuskilt laost haaratud juhuslikel toolidel näitlejad, Velázqueze maalide hiiglaslikud valged kraed kaela ümber ja nägu valgeks puuderdatud nagu Wilsoni lavastuste puhul ikka.
Inimnägu, suurim inspiratsioon
Kaine kevadpäike paistis üle katuste ja kuskil lähedal krabistas saja kahe aastase näitekirjaniku George Tabori rastaks kasvanud puudel. Hoovi olid suunatud krapi kõlarid, millest aeg-ajalt kostis inspitsiendi tungivaid sosinaid stiilis „Kolleeg Winkler, palume ilmuda, teie lavaleminekuni on jäänud viis minutit“. Berliner Ensemble’it, kus ma seda stseeni kogesin, peetakse tänapäeval kunagisele Bertolt Brechti stiilirevolutsioonile vaatamata muidugi esteetiliselt üsna konservatiivseks teatriks, aga see selleks, olukord oli ajatu.
Keset suvalise teisipäeva normaalsust võis näha magmana maakoorest välja voolavat toorest energiat ja selle allikate lihtsat solidaarsust. Näitlejad istusid vaikides, kuid hüppevalmilt, omavahel teinekord muuseas mõne sõna vahetades, ja vahtisid kuhugi tänavale, kus ukerdas liiklus ja igapäevane suurlinnaelu. Ma ei tea, kes need näitlejad olid ja pagan teab, mida nad sel hetkel mõtlesid. Aga üle nende näo lainetasid kaskaadina erinevad ilmed ja impulsid, mis olnuks dramaatilised grimmitagi – puhas energia –, meenutades ühe filmioperaatori ütlust, et inimnägu on tema suurim inspiratsioon.
Energia töötab energiaga
Samuel Finzi, bulgaaria päritolu Saksa näitleja rääkis kunagi ühes intervjuus sellest, kuidas ta töötab (samuti bulgaaria päritolu Saksa) lavastaja Dimiter Gotscheffiga: ehkki lavastus võib põhineda krestomaatilisel näidendil või romaanil, ei aruta nad proove tehes kunagi, mida see või teine näitleja käik või tegu laval intellektuaalselt tähendab, vaid pigem, kas see on energeetiliselt sobiv ja kuidas see toimib koos teiste näitlejate energiatega. Täpne tähendus selgub hiljem.
Vaatamata pöörasele visuaalsele vormile ja mängulaadile ei saa Gotscheffi ja Finzi ühiselt loodud lavastusi seejuures süüdistada väheintellektuaalsuses või autoritruudusetuses: tundide kaupa tervet lava täitvas udus müttavad Tšehhovi tegelased väljendasid vägagi tunnetustäpselt „Ivanovi“ kui näidendi sisu, niisamuti nagu meeletutes koguses vahus hullamine oli „Suures õgimises“ lääne dekadentsi apoteoosiks. Aga nende lavastuste tuum oli taltsutamatu energiaga näitlejaansambel keset kõnelevat ruumiinstallatsiooni.
Üle keelebarjääri
Mitte tekst ei ole teatris peamine. Näidenditel ja romaanidel on süžeed, aga need ei aita laval edasi. On muidugi huvitav mõelda, et näiteks prantsuse kultuuriruumis peetakse teatrit endiselt luule alaliigiks, kuid sealgi pole mõeldud luulet kui kirjandusžanri ja asja tuum ei ole tekstis-sõnades eneses, vaid selles, mis vallandub ruumis lausumise hetkel. Ehkki kirjutamise tehnilisi oskusi saab ja peab lihvima, ei pruugi loendamatud näitekirjanduse õpikojad teatriskeene arengut väga palju edasi viia.
Mulle meenuvad pigem näitlejate ja lavastajate etendusejärgsetes õhtutes põlevad silmad, hääleregistrite kontrollimatu vaheldumine ja maniakaalsed jäsemetõmblused pärast seda, kui nad on näinud laval energeetilist plahvatust. Subtiitrid võivad olla, aga suur osa rahvusvahelistest kunstilistest mõjutustest teatris on saadud üle keelebarjääri, üle konteksti mõistmise barjääri, kuidagi vahetult, otse läbi närvilõpmete.
Nii on tasapisi kadunud taotlused näitekunsti sihtkapitali teatrireisiks Londonisse pelgalt sellepärast, et seal saab keelest aru. Nigeerlane mõjutab korealast, kes mõjutab lätlast. Kunagi kasutati Frank Castorfi lavastuses läbivalt live-videot ja see võte levis üle maailma Brasiiliast Moskvani. Näitlejate palavikulist laadi lavalolek Rene Polleschi töödes on nakatanud ka (ja võib-olla eriti just) neid etendusi tõlketa näinuid ja saksa keelt mitteoskajaid, kes seetõttu tajuvad lavaenergiat selgemini. Niisamuti võiks Claude Régy või Valère Novarina, poeetilise keeleteatri vanameistrid, mõjutada ka prantsuse foneetikasse mittepühendatuid. „Vorm on see iva, jutt on kooruke.“
Kehahoiaku detailid
Iga teatri tuumaks on näitlejad. Õigemini näitlejate energiate võimsus ja paljusus. Kaspars ja Inga on Riia Uus Teater, Lars ja Jule on Berliini Schaubühne ning nende ümber on nagu välkkiirel boksipeatusel kõrgtehnoloogiline aparatuur ja eriettevalmistusega meeskond. Niisamuti on ka Teatris NO99. Rea Lest, Helena Pruuli, Eva Klemets, Marika Vaarik, Jörgen Liik, Ragnar Uustal, Jarmo Reha, Simeoni Sundja, Rasmus Kaljujärv, Gert Raudsep. Asi ei ole nimedes ja isiksustes ja kindlasti mitte tuntuses. Asi ei ole selles, kes nad igapäevaelus „päriselt“ on või isegi mitte selles, mida nad oma erialast toredates või põhjalikes intervjuudes arvavad. Minu arvates on peamine see, mida võiksime nimetada iga näitleja individuaalseks vaimseks stiiliks, nii nagu Susan Sontag kirjutas Robert Bressoni filmide vaimsest stiilist.
Kehahoiaku detailid, hääletooni varjundid, plahvatuskiirus – see, mida ei saa olemuslikult muuta. Energiate erilaadsust, mis vaimsetes stiilides väljendub, on raske kirjeldada, aga just see (ja mitte lavastuse intellektuaalne taust või ühiskondlik olulisus või teater kui kultuuriline tava – mis võivad muidugi kõik olla ja parem oleks) toob vaataja õhututi pimedasse saali. Vaimsete stiilide põrkumisest sündiv spetsiifiline aistitav koosmõju on see, mille järgi saab mõne hetkega aru, millise teatriga on tegu. See on nagu CERN-i kiirendi.
Riski piiril
Näitlejad on enamasti tagasihoidlikud inimesed, kes väljaspool lava ei esine – milleks energiat raisata. Trupp plahvatab ainult proovisaalis ja laval, aga on siiski üks olukord, kus nende ühisesse energiasse saab sisse piiluda ja need on puhkehetked.
Lõdvestunult ja hüppevalmilt mõjuvad näitlejad, kui nad enne proovi kohvi joovad või proovi vaheajal niisama naljatavad või mõnda kolleegi detaili arutavad. Mida täpselt tehakse, ei ole tegelikult üldse oluline. Oluline on, et ollakse koos ja ollakse valmis.
Solidaarsus nõtkuses ja valmisolek üle piiri minekuks on seisund, millest sünnivad kunstiteosed, mis pole lihtsalt repertuaaritäide.
„Miks sa töötad just siin teatris?“ küsisin epateerivalt ja retooriliselt ühelt meie näitlejalt proovieelse hommikupudru kõrvale ja montaanselt kõlas vastus: „See trupp, need inimesed.“
„See on pikk jutt,“ ütles teine.
Olla proovisaalis ja etendustel koos kolleegidega, kes töötavad pidevalt professionaalse riski piiril, end säästmata, end mugavast tasakaalust teadlikult välja lükates – seda rõhutavad nad ka. Nad on Teater NO99 trupis, sest teisiti nad ei saa.
Trupp plahvatab ainult proovisaalis ja laval, aga on siiski üks olukord, kus nende ühisesse energiasse saab sisse piiluda ja need on puhkehetked.
Hoovi olid suunatud krapi kõlarid, kust aeg-ajalt kostis inspitsiendi tungivaid sosinaid stiilis „Kolleeg Winkler, palume ilmuda, teie lavaleminekuni on jäänud viis minutit“.
