August on eesti keeles erakordselt ilus kuu, kuna ta tuleb tõepoolest august. Mustast august. Teate ju küll, muidu on taevas säherdune tasane ja tavaline, ent äkisti keerdub kalendrilehele august ning mis saab siis? Sabaga tähed, ninaga kuud, perseiidide vööd, türaiidide nööbid, moekunstniku märg unenägu ühesõnaga.

LAMMAS JA TEMA VARRAS
Ka kokkaja inimese tasane lehmalõhnaline muruparadiis, oo jaa. Ja maakera parima loomapintseldaja Navitrolla sündimise päev jääb sesse kuusse. Tol päeval plahvatas üks täht, neliteist lammast paljunesivad enneaegselt ning paar naisõiguslast jäid lõplikult ahtraks. Vastuvaidlematult on augustikuu kümnes päev väärt paljude elusolendite kudede muundamist termilisel meetodil. Värskelt tapetud elajas nahatustatakse võidukate hüüete saatel, jupeldatakse ning lastakse rahus seista. Kui kärbsed enam huvi ei tunne, hakkavad huvi tundma inimloomad. Liha pühitakse puhtaks ning pannakse üleöö keskmisest hapukamasse keskkonda – ja sääljuures ilma soolata! Kes loll soola suskab, võib edaspidi illlma soolata. (Wimmbergi keelerakenduses on mõte sees, kas pole? Äkki ka vältttevahelduses? Vaevalt. Böö.) Haha.

Hapus lebanud loomast tehakse suupärased käntsakid ning noid kärsatatakse varrastel.
Kuni saab hää. Ai-jaa.

KALA JA TEMA ÕNG
Aga. See on augustikuise tumemusta öö üksnes üks palgejoon. Teist joont joovad- joovad paljud, ja söövad veel enamad. Nii et see on siis ühtlasi sipelga tasandilt võttes ka ütsik palgesöön, ei vaid palgejoon? Sipelgad ning ämblikud eelistavad siseneda kõrvade ehk sõõrmete kaudu, nende eemaletõukamiseks tuleb rakendada valju muusikat ning miks mitte ka küüslauku.

Vali muusika ei tohi tulla nõmetallinnate autokõvahääldajaist, seesinane ajab ämblikud kohe kohale. Oh ei, oh jaa. Vali kord ja vali muusika tulevad vaheldumisi kohalikust parteikomiteest ja külainimeste lauluhäältest. Viimastest just eriti. Kui bez rublika parasjagu võimul ei ole, antakse lauluhäälele vallavolikogu luba ka lihtsalt niisama.

Õhtuti püütakse kala, tehakse takust reiljani kuju ning põletatakse see rõõmuhõisete saatel. Kui mingil põhjusel reiljani kuju teha ei osata, juuakse sarvikut ja minnakse poe taha nutma. Või naerma. Vormistatakse laari kuju, sest seda mõistetakse takust, prussakatest ja cocacolast isegi une pealt kokku mätsida ning lauldakse: uu-aa! uu-aa! põle, paha inimene! öö-ää! õõufff! tule meile külla, ööbik.

Aga ööbikut ei tulnud, parimal juhul tuli vana hüva padar ning andis kardulaid. Ütles veel et poisid, ärge jamage, taevas sajab juba tähti.

Oligi nii. Raha veel ei sadanud. Aga mõned jäivad ikke ootama.

Mõnedele meeldis isegi kelam. Mõned nutsivad. Ja mitte üks ei mõistnud, et: kui sul on kala, söö see ära. Ära oota õnge.

Õng tuleb niikuinii ja tuleva aasta haued kaa. Käi koju, vurle. Oleks palund küll.