ARMASTUS VENE KIRJANDUSES: Jelena Skulskaja lugudesarja 13. osa. Mihhail Bulgakovile tuginedes võib väita, et vene kirjandus töötab üksnes riimis „armastus-surm“.
Ameerikas elab vene kirjanik Eduard Topol. Tema raamatuid on võimalik lugeda ainult vastu ööd, kui te olete pärast rasket päeva niivõrd väsinud, et midagi tarka enam pähe ei mahu. Oma intelligentsetele tuttavatele te nendest ööeelsetest lugemistest rääkima ei hakka. Aga tal on muuseas Kōbō Abelt näpatud nimetusega romaan „Võõras nägu“, mille mina näiteks mitu korda läbi lugesin, püüdes mõista, milles peitub siiski selle pealtnäha kõige tavalisema kriminaalloo veetlus. Ja ma ei suutnudki sellest aru saada ning pöördusin üha uuesti ja uuesti häbelikult tolle bulvarikirjatüki juurde tagasi. Alles hiljaaegu vändati Venemaal just nimelt selle romaani alusel mitmest seeriast koosnev film, milles osalesid esimese suurusjärgu tähed. Ma liibusin ahnelt teleekraani vastu, otsustasin kõik seeriad ära vaadata ja taipasin alles finaalis, millega see kriminull mind kütkestas ja miks romaani ekraniseering vastumeelsust tekitas.
Asi on selles, et romaan lõpeb tõeliselt suurele kirjandusele kohasel viisil – mõlemad peategelased hukkuvad. Hukkuvad inimesed, kelle armastust me kaasaelamise ja lootusega jälgisime.Neil õnnestus pääseda kümnetelt ummikteedelt, kuid neid varitsenud surm jäi siiski võitjaks ja tabas neid just nimelt siis, kui nad oleksid võinud ühineda ja õnnelikud olla. Ekraniseeringus aga pääsevad kangelased kõige ootamatumal viisil surmast, nende jälitajad ei ilmuta romaanis kirjeldatuga võrdväärset julmust ning armastajad kõnnivad pärast kõikide katsumuste läbimist käsikäes silmapiiri poole.
Armastus on hea, sest lõpeb halvasti
Vaat milles on asi! Kui maailmakirjanduses on võimalikud variandid, siis vene kirjanduse traditsioon nõuab ilmtingimata riimi „armastus-surm“. Surmasid võib sealjuures olla kaht liiki – kangelased kas loobuvad oma õnnest ning elavad vireldes haletsusväärset ja kurba armastuseta elu, mis on veelgi hullem kui surm, või siis lähevad nad armastusele vastu, kuid sellisel juhul saab nad kätte ehtne füüsiline surm.
Mihhail Bulgakov kirjeldab oma kõige kuulsamas romaanis „Meister ja Margarita“ peategelaste esimest kohtumist nii:„Armastus seisis äkitselt meie ees nagu mõrtsukas, kes põiktänavas otsekui maa alt välja kargab, ja tabas meid mõlemaid. Nii tabab välk, nii tabab soome puss. …Niisiis, ta ütles, et oli tollel päeval välja läinud, kollased lilled käes, et ma ta lõpuks üles leiaksin, ja kui seda poleks juhtunud, oleks ta enda mürgitanud, sest tema elu oli tühi.“
Seega hoiatab Bulgakov meid kohe alguses, et armastus ongi hea just nimelt seepärast, et ta lõpeb halvasti! Ja need Margarita musta mantli taustal nii teravalt esile tõusnud kollased lilled (kollase ja musta ühendust loetakse reklaamiäris kõige silmatorkavamaks ja tulusamaks) tõotavad lahkuminekut (see on rahvalik enne).Ning traagilise finaali eest hoiatab ka asjaolu, et mõlema perekonnaelu oli õnnetu ja nad otsustasid sellest loobuda – meister suudab üksnes vaevu meenutada oma endise abikaasa nime, sest nende kooselu oli niivõrd igav ja loid, Margarita aga haletseb teataval määral oma meest, kelle ta kavatseb maha jätta, sest elu temaga oli küll mugav ja muretu,kuidsee muretus tekitas ikkagi soovi ennast mürgitada.
Ja kuna kõik lõpeb nagunii halvasti, siis me jälgime iseäranis suure erutusega, kuidas see asi siiski korraldatakse – nii me oleme kasvatatud juba Vana-Kreeka aegadest peale, aga kui erinevad kultuurid suhtuvad sellisesse seadusse erinevalt, siis vene kirjandus ei loobu temast mitte mingi hinna eest.
Mille eest peategelased tapeti?
Romaanis „Meister ja Margarita“ on veel üks paar, kellest oleks võinud asja saada, kuid saatuslikudasjaolud – ehk seega surm – lahutab nemadki. Meister kirjutab romaani Pontius Pilatusest. Pilatus tunneb kohutavat üksildust ja on kiindunud üksnes oma koera, aga äkitselt satub tema teele Ješua. Ješua ravib Pilatuse terveks jubedast haigusest, loeb tema mõtteid ja lohutab teda, kuid Pilatus on kohustatud mõistma surma ristilöömise läbi selle ainsa inimese, kes temast aru sai ning keda tema ise oleks võinud mõistma ja armastama hakata. Ja alles siis, kui nende kohal lõi terendama sõna „ülestõusmine“, tekkis neil lootus uuele kohtumisele, kuid juba rahu ja valguse kuningriigis teisel pool maise elu piire. Seal nad hakkavad rääkima, rääkima ja rääkima…
Saatan Wolandi ja tema kaaskonna seltsis omaenda rahu kuningriigis asetseva majakese poole lennates näevadmeister ja Margarita kauguses seda Ješuast ja Pontius Pilatusest koosnevat paari. Ja viivuks otsekui võrdsustuvad nendega – surelikud meister ja Margarita ning surelik Pilatus ja surematu Ješua.
Võib-olla on olemas mingisugune maailm (rahu maailm?), kus toimivad needsamad seadused mis maal ja kus Ješua (Jeesus Kirstus?) valitseb kurja jõudude üle, nemad aga üksnes teostavad tema tahet?
Pidage meeles, et Woland ja tema kaaskond lubasid Margarital pärast balli saatana juures maailma naasta, tõid meistri hullumajast ellu tagasi, viisid armastajad kokku, panid nad vannitoaga korterisse elama ja andsid veel väikese teemantidega ülekülvatud hobuseraua, et nad ei peaks mitte millestki puudust tundma. Ja kui nad kavatsesid ära lennata, ilmus Wolandi ette Levius Matteus, kes ütles Ješua nimel: „Ta … palub sind, et sa võtaksid meistri endaga kaasaja annaksid talle lõpuks rahu. … Ta palub, et te võtaksite kaasa ka naise, kes armastas ja kannatas tema pärast.“Ješua palub ja armastajad tapetaksegi. Seega, saatan ei julge Ješuale vastu hakata. Miks ja mille eest tappis Mihhail Bulgakov meistri ja Margarita?Miks ei lubanud ta neil elada maa peal, vaid eraldas neile õhuta ruumis majakese Schuberti muusikaga?
Kui Jumal on armukade
Ajaloolased kinnitavad, et Stalin kõrvaldas kõikide oma lähikondsete naised, kui nägi, et tema kaasvõitlejad on päristõega armunud ja õnnelikud. Armastada tohtis nimelt ainuüksi teda ennast. Ja talle oli vaja tuua inimohvreid kõige kallimate olevuste näol. Ja miskipärast ei meenu mulle ainsatki juhtumit, milmõni inimene oleks armastatud kaasat ohverdades Stalinile enam mitte nii ustav olnud või hakanud vähem uskuma tema geniaalsusesse.
Romaani „Meister ja Margarita“ finaalis ilmus Bulgakovil välja Stalin (tõsi, kui raamat 1960-ndatel lõpuks ilmus, oli see koht välja koristatud ning ka kordustrükkides me seda ei näe). Wolandi kaaskond on valmis talle kallale sööstma, kuid Woland peatab teenrid sõnadega, et nende ees seisab inimene, kes teeb oma tööd õigesti ja tuleb seetõttu rahule jätta. Bulgakov teadis vägagi hästi, et tema eluajal seda romaani ei avaldata ega avaldata ka pärast tema surma vähemalt seni, kuni Stalin elus on. Järelikult on nendes romaani viimastes sõnades varjul mingisugune läkitus, mida ei tule siiski lahti mõistatada sirgjooneliselt, justkui võiks Stalin pärast selle lugemist romaani kirjastamiseks loa anda.
Avaldatud versioonides – nagu öeldud – seda finaali ei ole, sest lesk ja toimetajad kandsid hoolt Bulgakovi maine eest ning tõmbasid need read maha. Kuid minu arvates teab geenius alati täpselt, mida ja milleks ta kirjutab. Mina oletan, et Bulgakov ei taotlenud selle episoodiga türanni soosingut, vaid näitas, et rahvas on teinud Stalinist Jumala, Jumal on aga armukade.
Jumal ei kannata inimesi, kes püüavad maist armastust igaviku proovile allutada. Kristus hukkus inimeste eest, tema ongi ARMASTUS, ta tõusis üles ja sai igaveseks. Kuid temaga ohvrivalmiduses võistlevad inimesed surevad lihtsalt niisama. Nad saadetakse puhkama, sest taotlesid surematust ega ole seega valgust ära teeninud.
Argine paar
Bulgakov näitab meistri ja Margarita armastust ebatavaliselt maalähedase olme kaudu. „Naine tuli, pani kõigepealt põlle ette, süütas priimuse puulaual sellessamas kitsas esikus, kus asus kraanikauss, mille üle vaene haige miskipärast nii uhke oli, tegi süüa ja kattis siis ovaalse laua esimeses toas. Kui tulid maikuu äikesed ja vesi pahinal töntside aknasilmade taga värava poole voolas, seda viimast varjupaika üle ujutada ähvardades, panid armastajad ahju küdema ja küpsetasid kartuleid. Kartulid aurasid, tuhased kartulikoored määrisid sõrmi. Keldris helises naer, väljas pillasid puud pärast vihma murdunud oksi ja valgeid õiekobaraid. …See, kes nimetas ennast meistriks, töötas palavikuliselt oma romaani kallal ja see romaan kiskus kaasa ka naise.
„Tõesõna, vahel olin ma talle romaani pärast armukade,“ sosistas kuuvalgelt rõdult tulnud öine külaline Ivanile.“
Armastajaid ei tõsta olmest kõrgemale mitte miski peale romaani. Meile jäävad meelde Margarita mustad seemisnahksete lehvidega kingad, tema põll ja kingitused koduabilisele ning jääb meelde see, et ta sõlmib meistri tagasisaamise nimel Wolandiga tehingu. Jääb meelde, et ballil saatana juures oli ta alasti ning talle avaldasid tunnustust igasugused saatana väega ellu äratatud närukaelad, mõrtsukad ja geeniused. Kuid tähele on vaja panna veel üht asjaolu: „On huvitav, et Margarita hinges valitses täielik rahu. Tema mõtted olid selged, teda ei ahistanud sugugi üleloomulikul viisil veedetud öö. Teda ei häirinud mälestused sellest, et ta oli viibinud saatana juures ballilja läbi ime taas meistri leidnud, et tuli oli tagasi andnud romaani ja et kõik oli jälle omal kohal põiktänava keldris … Ühesõnaga, tutvumine Wolandiga ei kõigutanud põrmugi tema hingelist tasakaalu.“Seega jääb Margarita kuni viimase hetkeni kõige harilikumaks naisterahvaks.Ta ei kaotanud isegi pärast nõiaks saamist ja harja seljas lendamist tavalist argitarkust.
Kuid sõna „armukadedus“ ei toonud meister kuuldavale sugugi mitte juhuslikult. Ta oli Margarita pärast armukade oma romaanile, selle romaani kangelased aga armukadetsevad armastajaid elus – selles tavalises elus, milles armastus teineteise vastu on tähtsam kui Jumala armastamine. Ja Jumal saadab nad armukadedusest vaiksesse põrgusse. Ei pruugigi kahelda, et tegemist on just nimelt põrguga, sest saatana ballil me nägime moosekante, kes olid kõik põrgus – seal, kus kõlab muusika, ongi ju paratamatult põrgu. Meister aga peab rahulduma sellega, et tema romaani lugesid läbi romaani kangelased ise. Ja nad lasksid ta surma vabadusse ning vabaks lasti ka Pontius Pilatus, sest tema ja meistri eest palus see, kellel on voli Wolandi üle. Ja sugugi mitte juhuslikult ei ole mürgiks, millega meister ja Margarita teise ilma saadetakse, seesama vein, mida jõi Juudamaa prokuraator, haruldane Falerni vein.
Lugemist sealpoolsuses
Minu meelest joonistas Bulgakov siin armastuse õudse finaali. Tegi seda, mida oli alguses lubanud, ainult et asendas soome pussi mürgiga. Woland maalib Ješua käsul idüllilise pildi – vana teener ootab ja süütab küünlaid, maja on mähkunud katuseni ulatuvatesse viinamarjaväätidesse, külas käivad ainuüksi need, kes meistrile meeldivad, ja tema und hakkab valvama Margarita, kes lisab surmajärgse irooniaga, et nüüd ei saa meister teda enam ära ajada. Ja lisaks hakkab ta kirjutama hanesulega…Ja-jah, kas see ei ole siis kibe irvitus kirjaniku üle – pakkuda talle võimalust nautida loomist sealilmas, kus ei ole ühtki lugejat peale vahest ehk Kõigekõrgema, kes käib mõnikord põrgut üle vaatamas. Minu arvates kujutas surev Bulgakov, kes dikteeris kuni viimase elupäevani naisele romaani parandusi, endale ette oma peateose surmajärgset saatust ja püüdis sundida ennast uskuma sellesse, et tema kuulsus on veel ees ja et ta kohtub veel lugejaga, ehkki ise ta seda ei näe. Ka ennast on võimalik niiviisi lohutada?
Ma ei tea. Margarita – Bulgakovi tegelik naine Jelena Sergejevna – püüdis pärast lesestumist oma elu uuesti korraldada ja kuidagiviisi vee peal püsida. Kuid ta mõistis ajapikku, et Bulgakoviga võrreldes näevad kõik inimesed ja asjad välja kuidagi madalad ja isegi tühised. Ning naasis Bulgakovi rahu ja käsikirju säilitava lese rolli. Ja ta hoidiski need alles. Ja elas kuni „Meistri ja Margarita“ avaldamiseni. Ja kriipsutas maha viimased fraasid Stalinist.
Jumalad on armukadedad…
Tsitaadid on tõlkinud M. Varik ja J. Ojamaa.
