On omaette sündmus, kui filmirežissöör sammud teatri poole seab. Sulev Keedus pakkus VAT Teatrile välja Jon Steele’i „Sõjasõltlase” loo, milles on ohtralt nii julmust kui ka poeesiat. Teater vaimustus ideest ja koroonaviiruse ning edasilükkamiste kiuste jõuab see rindeoperaatori pihtimus viimaks ka lavalaudadele. VAT Teatri dramaturgile Mihkel Seedrile ulatati tutvumiseks nii raamat kui ka dramatiseering ning nende kahe võrdluski oleks üht asjalikku artiklit väärt. Aga veel enam hakkas Seedrit painama, kes ikkagi on too Jon Steele ise.
Netist leiab Jon Steele’i foto ilma erilise pingutuseta, nagu ka tema sünniaasta. Aga proovige leida täpset sünnikuupäeva! Jon Steele’i eluteel on mitu salapärast seika (nagu ka see nimi, mille ta endale ise on loonud). Tema tähelend rindeoperaatorina algas 1990-ndate alguses, kui ta suhteliselt lühikese ajaga jõudis ära käia mitme kriisikolde epitsentris – Abhaasiast Bosniani ja Rwandast Moskvani (sellest perioodist alates hakati teda ka kõikvõimalike ajakirjandus- ja telepreemiatega pärgama). Tol ajal oli ta aga juba 40. aastates. Millega tegeles Steele oma lapsepõlves või 20-ndates?
Teine salapärane moment on aastal 2003, mil ta päevapealt oma operaatoritöö katkestas ning mõneks ajaks kuskile Prantsusmaa mägede vahele haihtus. Salapära on kütkestav. Eriti sellise isiku puhul, kes kirjeldab päriselt aset leidnud sündmusi.
Kogemuste ehedus
„Sõjasõltlane” oli Steele’i esimene raamat ja kohe ka edulugu – teosest sai üleilmne bestseller. Ometi ei näi seda teost pealiskaudselt vaadeldes miski sellisele populaarsuse potentsiaalile viitavat. Uurisin kirjastuse Varrak peatoimetajalt Krista Kaeralt, miks nad „Sõjasõltlase” 2014. aastal ära tõlkisid – tundub see lugu ju süngemapoolne ning võrdlemisi kitsale sihtrühmale mõeldud olevat.
Krista Kaer: Ma arvan, et hitiks muutis „Sõjasõltlase” kogemuste ehedus, vahetus ja samuti oskus seda edasi anda. Ja muidugi ausus. Neid sündmusi, millest Jon Steele kirjutab, on näinud teleekraanil tema või tema kolleegide edastatuna tohutu hulk inimesi. Väga sageli tekib inimestel küsimus, kuidas on võimalik seda kõike näha, jäädvustada ja sealjuures veel mõistust säilitada. Steele kirjutabki, kuidas see toimub ja millist hinda – läbipõlemise ja kokkuvarisemiseni – peavad sõjareporterid ja operaatorid selle eest maksma. Ta teeb seda niivõrd haaravalt, et selle raamatu menu pole mingi ime.
Sünge ja mahukas meestekas
Pean tõdema, et sõjas on tõesti paratamatult midagi erutavat, eriti minusugusele vennikesele, kes seda vaid distantsilt vaatleb. Võitlusväljal kehtivad toored, mehelikud tõed ja karm reaalsus, mitte argielu tuimestav subjektiivsus. Steele’i teos aga on kõnetanud väga erinevaid sihtrühmi – noori, vanu, mehi naisi. Küsisin „Sõjasõltlase” tõlkijalt Kaia Sisaskilt, mis teda sellist sünget ja mahukat „meestekat” tõlkima motiveeris.
Kaia Sisask: Ma nägin Jon Steele’i sellest raamatust ja oma elust rääkimas ühel välismaisel telekanalil, enam ei mäleta, millisel. Tundus väga huvitav ja hankisin raamatu lihtsalt lugemiseks. Mida rohkem lugesin, seda uskumatum hakkas tunduma, et üks inimene on elanud sellist elu ja et tal on selline kogemustepagas, ja et kuidas ta selliste mälestustega üldse elada suudab. Kuna fotokunsti vallas pidasin juba siis väga lugu sõjafotograaf James Nachtweyst, kelle tööd hiljuti ka meie Fotografiskasse jõudsid, siis oli see justkui kirjanduslik vaste Nachtwey piltidele.
Tavaliselt tõlgin prantsuse keelest humanitaarteaduslikke tekste ja ühtäkki tundus see niivõrd absurdse ja elukauge tegevusena, kogu see poststrukturalistlik mõttemäng vastamisi selle eheda tõelisusega. Siis mõtlesingi, et pean tõlkima vahelduseks hoopis selle raamatu. Kui tõlkima hakkasin, võtsin ühendust ka autoriga, kes minu üllatuseks oli liigutatud sellest, et keegi ta raamatu vastu huvi tunneb. Varem ta midagi kirjutanud polnud ja selgus, et see on tema jaoks suur asi ja mõnes mõttes uue elu, kirjanikuelu algus. Nüüdseks on tal ilmunud juba õige mitu raamatut ja ilmselt on lisa tulemas. Festivali Head Read ajal kutsusime ta Krista Kaeraga Eestisse ja nii tekkis väga huvitav püsitutvus.
Aga mis veel raamatusse ja naistesse puutub, siis eks seal ole apsakaid ka. Toimetaja oli ka naine, kes ilmselt samuti ei teadnud sõjandusest suurt midagi. Mulle on üks sõjanduse spetsialist öelnud, et mingit relva nimetatakse eesti keeles ikka teisiti ja et see, kuidas ma originaalteksti põhjal ühte lahinguolukorda ette kujutasin ja sealseid ruumisuhteid paika püüdsin saada, pole ikka päris tõetruu. Nojah, mis seal enam; eks ideaalne oleks, et vastava valdkonna spetsialist tõlke üle vaataks.
Kuid kokkuvõttes olen ikka väga rahul, et ma selle ära tõlkisin. Olen ka palju positiivset vastukaja saanud, inimestele on see raamat sügavat muljet avaldanud. Nii meestele kui ka naistele. Nii, nagu ta avaldas mulle. Ja kui miski muljet avaldab, siis tahad seda ju ikka teistega jagada.
Rindeoperaatori autobiograafia
Huvitav, et mõlemad naised rõhutavad just autori kirjelduste täpsust ja ehedust. Selles mõttes eirab Steele klassikalise loojutustamise loogikat – ta ei püüa teha üldfilosoofilisi üldistusi inimese olemusest, et kitsast vaadet laiendada, vaid tahab oma loo lõppude lõpuks võimalikult detailselt ja ainult enda vaatepunktist ära rääkida. Ja see ausus paelub inimesi.
Laval mõjub „Sõjasõltlane” veel täiesti omamoodi – see on selge. Teatri kohalolu võimaldab kogeda Steele’i kirjeldatud sündmusi proosast pisut teistsugusel viisil. Ehk intensiivsemaltki? Aga kas etenduse vaatamisest ilmub vastuseid ka autori enda kohta? Kas me saame aimu tema mineviku, unistuste, maailmavaate osas? Tema hirmudest? Sest mõistes inimese hirme, mõistad ka, miks ta kirjutab.
„Sõjasõltlane” on minu jaoks ahvatlev just seetõttu, et kuigi tegemist on ühe rindeoperaatori autobiograafiaga, muutub jutustaja peaaegu et müstiliseks olendiks, uksehoidjaks elavate ja surnute maailmade vahel, kelle ümber kõmisevad plahvatused, keerlevad fantoomlikud naised ja veriste nägudega vabadusvõitlejad. Ja mul on tunne, et kõik vastused Steele’i kohta – või vähemalt need kõige põletavamad – on sellesse lavastusse kavalalt ära peidetud.
VAT Teatri lavastus:
SÕJASÕLTLANE
Seisin varjude serval, nad vaatasid mind…
Autor: Jon Steele
Tõlkija: Kaia Sisask
Dramatiseerija ja lavastaja: Sulev Keedus
Kunstnik: Martin Mikson
Valguskunstnik: Priidu Adlas (Eesti Draamateater)
Helikujundaja: Ardo Ran Varres
Koreograaf: Olga Privis (Vene Teater)
Osades: Kristo Viiding (Eesti Draamateater) ja Karolin Jürise
Esietendus: Rahvusraamatukogu Tornisaalis 3. oktoobril 2020
VAT_Sõjasõltlane_foto_Siim Vahur
