HOLOKAUST KUI TÖÖSTUSHARU? Tartmusis (Tartu Kunstimuuseumis) näitusel „Minu Poola. Mäletamisest ja unustamisest“ holokaustist rääkida ei kardeta. Näituse kuraator Rael Artel tutvustab näitust, mis pajatab inimkonna ühest verisemast episoodist.
Sel kevadel möödub 70 aastat inimkonna ajaloo kõige brutaalsema konflikti, Teise maailmasõja lõpust. Just neil päevil 70 aastat tagasi vapustasid maailma avalikkust hirmuäratavad fotod koonduslaagritest ning seal ebainimlikes tingimustes hoitud vangidest. Holokaust kõigis oma õõvastavates detailides imbus avalikkuse teadvusesse. Maailm pidi selle teadmisega aga edasi elama ning poolakad tõsiasjaga, et enamik suurematest koonduslaagritest, kus tapeti rohkem kui viis miljonit inimest, asus Poola aladel.
Ajalugu ja huumor
Näitusel „Minu Poola. Mäletamisest ja unustamisest“ eksponeeritakse valikut kaasaegse kunsti teoseid, mis tegelevad ühel või teisel moel Teises maailmasõjas läbielatuga, eriti holokausti teemaga tänapäeva Poolas. Kuigi Teine maailmasõda ja Poola võivad mõjuda kaugena, on oluline rääkida sel teemal ainuüksi seetõttu, et mõista paremini omaenda ajalugu, märgata meie ühiskonnas elavaid vähemusi ning tulla toime kasvava äärmusluse ja ksenofoobiaga. Maailm, kus me elame, on välja kasvanud minevikust ning sageli mõjutavad ajaloos aset leidnud sündmused meid rohkemgi kui meie enda soovid ja teod. Näituse eesmärk on luua side ajaloo ja praeguse tegelikkuse vahel, vaadeldes seda rasket ajaloosündmust tänapäevasest perspektiivist.
Eksponeeritud teoseid ühendavateks märksõnadeks on mäletamine ja trauma. Näitus toob kokku kümmekond teost, mida võib käsitleda kui valikut kunsti keeles tehtud ettepanekutest rääkida valusast minevikust ning tegeleda selle traumaatilise kogemusega. Traagilises sündmuses hukkunute mälestamine, ajaloo vaatlemine läbi huumoriprisma, ebaõigluse kompenseerimine, ajaloo kaubastamine ja turustamine, läbielatu taaselustamine – need on vaid mõningad strateegiad, mida kunstnikud on kasutanud, et käsitleda lähimineviku valusaid teemasid.
John Smithi „Holocaust“
„Holocaust“, John Smithi esimesi maale, on üks väheseid teoseid Eesti kaasaegses kunstis, mis kõnetab juutide süstemaatilise hävitamise äärmiselt ebamugavat teemat ning seda kindlasti mitte delikaatselt ja respektiga, ohvreid mälestavas valguses. Teos iseloomustab kujukalt Eestis valitsevat suhtumist holokausti – see paistab skeptilisele eestlasele tööstusena. John Smithi maal on provokatiivne ja mõtlema ärgitav ning ootab, et vaataja ise leiaks võtme, kuidas teos lahti muukida.
Suureformaadiline õlimaal kujutab endast John Smithi persooni moodustava kahe kunstniku portreed autoroolis, kulgemas läbi maastiku. Muidu suhteliselt anonüümsena näiva künka asukoha lokaliseerib suur valge plokk-kiri otse ees – Holocaust. On selge, et sõitjad seiklevad Los Angeleses ja on jõudnud Hollywoodi veerele. Kohe on kõik tuttav ja tavaline nagu kaader suvalisest filmist, ainult veetlevalt glamuurse kohanime asemel on õõvastavaid assotsiatsioone täis ajaloosündmuse nimetus. Tähelepanu vääriv detail Smithi maalil on tinglik figuur tahavaatepeeglis, mis võib olla nii minevikku jäänud „teine“ (hävitamisele kuulunud juut) kui ka meie ise distantseeritult maali ees. Soovime ju selles ajaloosündmuses isegi mitte kõrvaltvaatajad olla, vaid pesta käed sellest täiesti puhtaks. Oleme nii hõivatud omaenda rahvusliku traumaga, et kaastunnet võõrale kannatusele väga ei jää.
John Smithi maal „Holocaust“ on eksponeeritud „Minu Poola“ näitusel, et juhtida tähelepanu ja diskuteerida holokausti kommertsialiseerimise teemadel. Filmitööstus eesotsas Hollywoodiga on konverteerinud miljonite kannatused kasumit tootvaks laiatarbe-meelelahutuseks. „Shoah* on suur äri ja holokaust võimas tööstusharu“ on Ameerika Ühendriikides seda fenomeni iseloomustav loosung. Alates 1990. aastatest on toodetud sadu filme, mis tegelevad holokausti teemaga. Neist tuntuim, Steven Spielbergi „Schindleri nimekiri“ on hõivanud ajaloolise tõe esindamise positsiooni – n-ö tavakodaniku teadmised Teise maailmasõja aegsest surmatööstusest on pärit just filmidest, mitte keskkooli ajalooõpikust. Film on vaid osa Shoah-ärist, sellesse kuuluvad ka paljud populaarsed holokausti memoriaalid üle maailma ning koonduslaagrid eesotsas Auschwitziga, mis on kujunenud Lõuna-Poola turismitööstuse südameks. Tohutu ülerääkimise ja vaatajale meelepäraseks pakendamise tõttu on holokaust muutunud peaaegu et mütoloogiliseks sündmuseks, mille tegelikud põhjused ja toimumise mehhanism ajas hägustub.
Lähemalt kunstnikust. Kunstnikeduo Marko Mäetamme ja Kaido Ole (s. 1965 ja 1963, elavad ja töötavad Tallinnas) koostöös sündinud fiktiivse autori ja kontseptuaalse persooni John Smithi loomingut iseloomustab teravmeelsus, absurdsed narratiivid ja mõlema kunstniku käekirja kombineeriv visuaalne keel. John Smith tegutses aktiivselt aastatel 2001–2006, peamiselt maali- ja installatsioonikunstnikuna ning esindas Eestit Veneetsia biennaalil 2003. aastal.
* „Shoah“ on „holokausti“ heebreakeelne termin.
Artur Żmijewski „Kullimäng“
Artur Żmijewski kasutab tihti oma videoteoste lavastamisel tavalisi inimesi, keda ta kutsub osalema etteantud, enamasti kunstniku reeglite järgi genereeritud olukordadesse. Videos „Kullimäng“ toimubki täpselt see, mida pealkiri ütleb: mängitakse kulli. Laste asemel on aga mängusituatsioonis grupp täiskasvanuid, kes kitsas ruumis alasti ringi jooksevad ning üksteist puudutada püüavad. Alul tagasihoidlik ja häbelik, hiljem osalejaid lõbusalt kaasakiskuv mäng leiab aset külmas ja akendeta hallis keldriruumis. Vaatame seda aga sootuks teise pilguga, kui teame, et kogu olukord on filmitud koonduslaagri gaasikambris – see annab videole ootamatu, isegi sadistliku ja õõva tekitava mõõtme.
Videos „Kullimäng“ püüab vaataja pilku eelkõige alasti ja etteaimamatus rütmis liikuv inimihu. Paljas keha on kujund ja materjal, mis viitab erakordsele haavatavusele ning seda on Żmijewski oma teostes korduvalt kasutanud. Teose mõtte toob vaatajale lähemale Giorgio Agambeni „palja elu“ mõiste, mis viitab inimesele, kes on jäänud ilma seaduslikest õigustest ning keda ei kaitse ka üldtunnustatud kultuurilised konventsioonid. Sel juhul polegi enam tegu inimese, vaid lihtsalt saatuse meelevalda jäetud kehaga. Eksistents taandub paljalt elus olemise faktile, kõigest muust ollakse ilma. Kunstnik on teinud gaasikambrist mänguplatsi, tõmmates paralleele surmatööstuse ja kullimängu vahel, kus alasti kehad alluvad etteantud mängureeglitele.
Kullimäng on kõnekas metafoor, iseloomustamaks nii gaasikambris mõrvatud üksikisikute olukorda kui ka holokausti kui sündmust tervikuna. Surmalaagrites teadlikult korraldatud ja süsteemselt läbi viidud genotsiid on teema, mida ei soovita puudutada või sellega kokku puutuda – sellest rääkida on ebameeldiv ja vastik, mugavam on seda mitte teha. Kui teemat ka puudutatakse, siis vaid hetkeks, ise kiirelt eemale tõmbudes. Kollektiivne amneesia on valutum ja lihtsam kui brutaalsest ajaloolisest tõest rääkimiseks sõnade otsimine ja kõnelemisviisi valik – teema on lihtsalt nii kompleksne ja emotsionaalselt raske, et on võimatu seda adekvaatselt edasi anda. Tundub, et kunstnik on leidnud sellest rääkimiseks aga tabava kujundikeele, mis toimunud sündmust selle mitmetahulisuses sõnadeta kirjeldada suudab.
Lähemalt kunstnikust. Artur Żmijewski (s. 1966, elab ja töötab Varssavis) on üks vastuolulisemaid ja provokatiivsemaid Poola kunstnikke ja filmitegijaid, kes kunstimaailmas praegu tegutseb. Ta töötab keha ja psüühika toimimise mehhanismidega, vaadeldes inimest piirsituatsioonides. Paljud Żmijewski teosed põhinevad eetilisi küsimusi tekitavatel eksperimentidel, mida publikul ei ole kindlasti mugav ja meelelahutuslik vaadata.
Surmalaagrites korraldatud genotsiid on teema, mida ei soovita puudutada – sellest rääkida on ebameeldiv ja vastik, mugavam on seda mitte teha.
Piltide allkirjad:
Kaader Artur Żmijewski videost „Kullimäng“. 1999. Foksal Gallery Foundation (Varssavi) loal.
John Smith (Marko Mäetamm ja Kaido Ole). „Holocaust“. 2001. Õli lõuendil, 160 × 200 cm. Eesti Kunstimuuseumi (Tallinn) loal.
Zbigniew Libera. „Residendid“. 2003. Mustvalge foto, 120 × 180 cm. Atlas Sztuki (Łódź) loal.