MITME ISANDA TEENER: 2. veebruaril 2015 esietendub Kumu Auditooriumis VAT Teatri neljas uus lavastus sellel hooajal. VAT keedab itaalia rooga, Mihkel Seeder käib asja kulbiga läbi.
VAT Teater on ühendanud jõud itaallasest näitleja ning ooperi- ja sõnateatrilavastaja Giorgio Bongiovanniga, et üheskoos äratada ellu itaalia rahvaliku karakterikomöödia meistri Carlo Goldoni „Mirandolina“ („La locandiera“).
Materjaliga esmatutvust tehes võiks arvata, et tegemist on commedia dell’arte vaimus kirjutatud situatsioonikomöödiaga, aga kuigi näidendi sünni ajal valitsesid itaalia teatris lihtsuse ja improviseerimise põhimõtted, on autor Goldoni panustanud suurel hulgal energiat, et muuta loo tegelased keerulisemaks ja salapärasemaks.
Miks ta seda tegi, küsime lavastaja Giorgio Bongiovannilt endalt. Kes tunnekski näidendi autorit ja tema kirjutatud materjali paremini kui tema kaasmaalane, kes nüüd on otsustanud siin kaugel Eestis asuda segama kokteili itaalia klassikalisest komöödiast ja kohalikest näitlejatest.
Commedia dell’arte on Teie suurim kirg. Olete mänginud Milano Piccolo teatris 25 aastat Pantalone rolli. Mis on hoidnud Teid kogu see aeg just selle spetsiifilise teatrivormi juures?
Kõike ei saa elus planeerida. Mõned asjad lihtsalt juhtuvad. Õppisin teatrikoolis 1987–1990. Pärast lõpetamist asusin tööle Piccolo teatrisse. Seal mängis äärmiselt kuulus lavastus: Goldoni „Kahe isanda teener“, mille oli lavastanud juba 1947. aastal Giorgio Strehler. Tegemist on tõelise sümboliga, mida esitatakse tänase päevani. Loomulikult on see aja jooksul muutunud. Strehler on teinud lavastusest umbes 12 uusversiooni.
Teatrikoolis õppides keskendusime just „Kahe isanda teenrile“ ja sellest sai meie lõputöö. Strehler lõi meie jaoks spetsiaalselt uue variandi. Kuna tudengeid oli 32, mängis igat rolli mitu inimest. Kui lavastus tähistas 50 aasta juubelit, koostas Strehler jälle värske versiooni, kuid sel korral jäi igat rolli mängima vaid üks näitleja. Lavastaja usaldas Pantalone rolli täielikult mulle. Sellest hetkest alates hakkasime esinema üle kogu maailma, Hiinast Lõuna-Ameerikani. Nii et mina ei valinud seda teed – see tuli ise minu juurde. Viimati mängisin seda rolli eelmisel nädalal ja see oli mu 1170. etendus. Loomulikult on nii pikaajaline mängimine väsitav, kuid iga kord, kui astun lavale, tajun, et selles rollis peitub ka minu elulugu.
Commedia dell’arte tegelased on temperamentsed, kohati lausa grotesksed. Eestlased on oma natuurilt tagasihoidlikumad ja rahulikumad. Kas seetõttu kavatsete seda lavastust siin teha mõnes muus võtmes kui kodus?
Eestlased ütlevad seda enda kohta alatihti, kuid ise pole ma seda tagasihoidlikkust märganud. Sellega seoses aga tahaksin teha selgeks ühe olulise erinevuse, millega tihtilugu eksitakse. Kui Carlo Goldoni kirjutas 1751. aastal „Võõrastemaja perenaise“ („Mirandolina“ originaalpealkiri), oli commedia dell’arte aeg tegelikult juba lõppenud. Commedia dell’arte algas 15. sajandi lõpus ja kestis läbi 16. ja 17. sajandi, kuid Goldoni tahtis eemalduda sellega kaasnevast vulgaarsusest ja groteskist. Talle ei meeldinud, et näitlejad oskasid mängida vaid konkreetseid maske (kindlaid tüüpe). Seega alustas ta teatris revolutsiooni ja hakkas kasutama mitmeplaanilisi tegelasi. Tüübid-maskid muutusid inimesteks. Lisaks sundis ta näitlejaid õppima ära oma teksti. Tollased näitlejad polnud selliste muutustega üldse rahul, sest commedia dell’arte’s improviseerisid näitlejad endale repliigid ise. Goldonil oli aga selge soov tegelasi täpsemalt suunata. Nii oli võimalik pugeda sügavamale inimese hingesoppidesse. See oli moodsa komöödia algus. Ka Mirandolina, võõrastemaja perenaine, pärineb ühest klassikalisest maskist, kuid Goldoni arendas teda põhjalikult edasi ja oluliseks muutus tegelase psühholoogia. Seega ei tee me siin commedia dell’arte’t, vaid hoopis midagi palju moodsamat ja siinsetele näitlejatele tuttavamat.
Lühidalt võiks öelda, et see näidend räägib ühest naisest, kellest ei suuda mööda vaadata ükski mees. Mis teeb Mirandolina nii vastupandamatuks?
Sellised asjad juhtuvad, kuigi me ei oska seda lõpuni selgitada – kedagi armastatakse millegipärast kõigi poolt. Isegi, kui ta pole üdini hea. Mõtleme kasvõi Mozarti Don Giovannile. Sellega ma ei taha öelda, et Mirandolinat saaks sisulises plaanis võrrelda Don Giovanniga, kuid selles naiseski on peidus salapärane keemia.
Mirandolina on külgetõmbav, sest ta on ehe. Seda öeldes ma aga tean, et ta ei ole lõpuni siiras. Ta on maailma parim näitleja. Ta mängib nii hästi, et keegi ei suuda seda läbi näha. Teda armastatakse, sest ta on veetlev, tark ja aus, kuid see on tema enda huvides, et teda nähtaks sellisena. Tal on ju ikkagi võõrastemaja juhatada. Seega peab ta olema klientidega lahke ja vastutulelik ning ta oskab seda hästi teha. Ta silmad säravad, kui ta teistega vestleb. Ta oskab igaühega suhelda just õigel moel, ei jää kunagi vastust võlgu. Ta on väga arukas ja see on antud olukorras ilust tähtsam. Goldoni kirjutas selle tegelase spetsiaalselt andekale näitlejannale Maddalena Raffi Marlianile ja hiljem on seda rolli mänginud palju esinäitlejannad. Ja meie trupilgi on vedanud, sest Katariina on sellesse rolli ideaalne leid. See roll on ühtaegu nii naljakas kui ka sügav ja usun, et Katariina saab sellesse mõnuga sukelduda.
Põnev saab olema kahe peategelase vastasseis: naistevihkajast kavaler de Ripafrattat, kelle jäätunud südant Mirandolina asub sulatama, mängib Peeter Tammearu. Olen üldse selle koosseisu üle väga õnnelik: nad on ettevõtlikud ja entusiastlikud, õhkkond proovis on hea.
Mirandolina võrdleb korduvalt selle näidendi jooksul armastust ja vabadust, kuid ta räägib neist kui vastanditest – korraga saab eksisteerida vaid üks. Olete Te sellega nõus?
Need on kaks inimese suurt iha. Loomulikult tahaks igaüks mõlemat korraga, kuid vahel võtab armumine inimeselt vabaduse ja vastupidi. Ja just see küsimus muudab ka 250-aastase komöödia tänapäevaseks. Mirandolina on ärinaine. Ta on küll alamast klassist, kuid oma aja kohta on tegemist modernse inimesega, kes mõtleb asjadest, mis ei vasta tema seisusele. Ta saab aru, et oma eesmärkide saavutamiseks ei saa ta lihtsalt armuda – ta peab olema kavalam. Mirandolina eesmärk on hoida oma äril elu sees ja ta on selle nimel nõus tegema kõike. Ta ei tohi teelt eksida.
Teie lavastusel on ka alapealkiri: elu on komöödia.
Meistriteoste puhul on keeruline määratleda, kas tegemist on komöödia või tragöödiaga. Tõeliselt heas teoses on ühtaegu peidus kõik poolused. Goldoni nägi selles näidendis märke, mis viitasid aadliseisuse lõpule. Pead hakkas tõstma keskklass. Mõned aastad pärast näidendi valmimist leidiski aset Prantsuse revolutsioon. Seega on see lugu kõigi aadlike jaoks, kes tuliselt perenaise südame pärast võitlevad, lõppkokkuvõttes tragöödia, kuigi nad seda oma kemplemise keskel ei märka. Mirandolina ja teiste lihtsate inimeste jaoks on aga tegemist komöödiaga. See lugu toidab tema, mitte aadlihärrade maailmanägemust.
Olete Eestis teinud juba mitu tööd ,erinevates žanrites, ja andnud tunde lavakooli tudengitele. Mis toob Teid ikka tagasi siia külmale ja pisikesele maale?
Jällegi – juhusel on suur vägi. Tegin Itaalias tööd eestlasest ooperilaulja Arete Teemetsaga. Niimoodi tekkisid mul kontaktid Tallinnaga ja tulin siia lavastama ooperit „Salaabielu“. Üks asi viis teiseni ja kuigi ma saabusin siia muusikateatri kaudu, töötan nüüd sõnateatris, kus asuvad ju ka minu juured. Üks läbiv joon on olnud Auri Jürna, kes on mind aidanud assistendina esimesest Eesti projektist peale. Nii ei jäägi mul muud üle kui rõõmu tunda. Ja oodata huviga Eesti talve.
Carlo Goldoni „Mirandolina“
Lavastaja Giorgio Bongiovanni (Piccolo teater, Milano, Itaalia); kunstnik Pille Jänes. Nimiosas Katariina Unt, teistes rollides Peeter Tammearu (Kuressaare Linnateater), Tanel Saar, Ago Soots, Margo Teder, Meelis Põdersoo ja EMTA lavakunstikooli tudengid Liisa Saaremäel ning Lauli Otsar.
Esietendus 2. veebruaril 2015 Kumu Auditooriumis.
