Nii aastat kümme – minusuguse noore inimese jaoks on tegelikult ehk imelik nii öelda – aga tõesti, kümmekond aastat tagasi hakkasime Eestis ehk vähe jõulisemalt ja julgemalt rääkima vajadusest seadusega tunnustada samasoolisi paare. Nüüd saame siis lõpuks nendele perekondadele öelda, oodake veel ja lisada sinna “natuke”. Just see “natuke” on võtmesõna. Muidu öeldi alati lihtsalt, et oodake.
Ega me jõuluvanast räägi
Võtame kindlad asjad kõigepealt, no umbes nagu väitluses, et paneme definitsioonid paika.
Vabatahtlik armastus kahe täiskasvanud mittesuguluses oleva inimese vahel on olemas ja täitsa okei. On. Mõned ütlevad isegi, et elu mõte või nii. Kas armastust saab mõõta vähemaks või rohkemaks tundeks olenevalt sellest, kas ta on erinevast või samast soost inimeste vahel? Ei saa. Kas Eestis on kooselusid, armastusi, mille mõlemaks pooleks on samast soost inimene? On. Kas taolistes kooseludes plaanitakse/kasvatatakse ühiselt lapsi? Jah. Selline on täna ja homme reaalsus ning “ma ei usu” pole argument, sest ega me jõuluvanast räägi.
Põhimõtteliselt tahaksin ma tegelikult siinkohal selle artikli ära lõpetada ja küsida, et milles üldse küsimus? Meil on reaalne ülalkirjeldatud olukord, on alati olnud ja ka jääb olema, meil on inimesed, kes teevad ettepanekuid, kuidas riik saaks samasooliste peredega asju õiguslikult kergemini ajada, meil on Riigikogu, kelle ülesanne on kaitsta kõikide gruppide huve.
Aga. Mitte. Midagi. Ei. Muutu.
Ja siis tuleb see lasteteema
Mõni IRL-i või tegelikult vahet pole, millise fraktsiooni liige (sest homoseksuaalsust tunnistatakse looduses üle 420 liigi seas, kuid homofoobiat vaid ühe) karjatab kuskil praegu kindlasti midagi pereväärtustest ja nende lammutamisest.
Millega seoses on mul südamel kaks asja. Esiteks, KUI nõrgad vastassooiharate pereväärtused siis on, et “pahad homod” neid lammutada suudavad, küsimusse “kuidas” ei hakka laskumagi. Ja teiseks, ma ei ole kõik need kümme aastat aru saanud, MIKS on siin vaidluskoht? Kas keegi on küsinud “Kas sa tahad lammutada ühiskonna alustalasid?” ning saanud vastuse “jah”? Kaitsemegi pereväärtusi, ja kaitseme neid kõikides peredes! Üksikvanematega pered, vanavanematega pered, samast soost või erinevast soost vanematega pered… Miks me ei saada kogu ühiskonnale sõnumit pereväärtustest ning et need olgu universaalsed.
No vot. Ja siis tuleb see lasteteema. Mul sõbrad kaks maja edasi said just perre väikese tüdruku, ja tal on muide vanem õde ka. Teised sõbrad vahetasid väikese korteri ridaelamu vastu, sest esimesele lapsele lisaks tuli plaanitud teise lapse asemel hoopis kaks last ja ruumi oli juurde vaja. Tundub, et ma peaks täpsustama – tegemist on samasooliste peredega. Ja need kaks olid lihtsalt esimesed, kes mulle pähe tulid. Nii et lõpetaks selle jutu ka ära, et samasoolised paarid lapsi ei saa või ei kasvata. Saavad ja kasvatavad, küsimus on, kui kergeks riik nendele selle iibe tõstmise ülla eesmärgi täitmise teeb.
Teeme pealegi kooseluseaduse
Kindlasti kostab praegu karjatusi, et nii kasvatatakse ilma ju veelgi rohkem geisid. Vaadake, sellega on kaks asja, millest kõik need kümme aastat lihtsalt pole aru saanud. Esiteks, kui vastassooiharad ei soovi, et geide arv suureneks, saab alustada ühe äärmiselt lihtsa sammuga – keelustada vastassooiharate seksuaalne vahekord. Ja teiseks, ma olen peaaegu 30, üles kasvanud 100% vastassooiharate maailmas, näinud vastassooiharatest rääkivaid filme, sarju, lugenud vastassooiharatest kangelastega raamatuid ja nõnda edasi. Pagana päralt, ei mõjunud.
Austusest kõikide usklike ees, nii, nagu mina ei hinda usulisi tõekspidamisi õigeks ega valeks ning luban teha kõik, et seista inimeste õiguse eest vabalt oma religiooni praktiseerida? Nagu koer külale, nii küla koerale, või kuidas see meie vanasõna käibki…
Nii et ühesõnaga saab ehk lähema poolaasta jooksul lõpuks ometi ehk vastu võetud seadus, mis inimväärikuse mõttes on elementaarne niikuinii, kuid lihtsalt praktilisest aspektist muudab paljude perede elu õnnelikumaks ja kindlamaks. Aitäh, siiralt aitäh, Eesti, et see aeg on käes. Nõnda siis teeme pealegi kooseluseaduse, hästi.
Tunnen, et see oleks minu jaoks millegi alustatu lõpetamine. Ja see on minu kompromiss, kuigi, “I just hope that one day my marriage will be called a marriage not a contract,” nagu ütles Ellen DeGeneres, kui tuli jutuks, miks on vaja eraldi seadusi samasoolistele peredele.
Vastust teab süda
Muide, minult on tihti küsitud, mida ma ise eelistaksin – kas seda, et on mingi eraldi seadus või et on abieluvõrdsus või midagi kolmandat. Mida aeg edasi, seda tugevamalt tunnen oma südames, et see on inimväärikuse asi – minu jaoks on äärmiselt põhimõtteline küsimus, et kõigil meil olgu riigi, seaduse ees samasugune võimalus.
Niisiis, kui me räägime abielust, pühast liidust ja armastusest kahe inimese vahel, siis andke andeks, aga see on otsus, mille puhul on tegelikult ainus, kellelt üleüldse mingit luba küsida, minu enda süda.