Koduloouurija Ingomar Tuul tutvustab keiserlikku rüübet Tartust, mis oma olemuselt on väike vastik puust linn. Aga hüva õlut meisterdavad nad seal juba rohkem kui sada aastat.
Siiani on üsna vähetuntud fakt, et 1912. aastal krooniti A. Le Coq Vene keisrikoja ametlikuks õukonnavarustajaks ning Tartus pruulitud Imperial Extra Double Stouti õllesid müüdi üle kogu Vene impeeriumi.
19. aprillil külastas A. Le Coqi tehast Suurbritannia suursaadik Chris Holtby, kes tegi visiidi A. Le Coqi õllemuuseumisse ja -tehasesse ning võttis kuninganna nimel vastu kasti Imperial Goldi ja Imperial Ale’i. Tähistamaks selle ajaloolise brändi tagasitulekut, saadeti Imperiali õllekastid Tartust teele ka teistele Euroopa kuningakodadele. Peale Inglise kuningakoja saadeti Tartus pruulitud Imperial Gold ja Imperial Ale Rootsi, Taani, Hollandi, Hispaania, Luksemburgi, Monaco ja Belgia õukondadele.
Vene keiser armastas Eestis pruulitud õlut
Selge on see, et eestlaste jaoks on õlu olnud kogu aeg au sees – olgu siis pühadel, saunaskäigul või toidulaual. Kõnealuse joogi pruulimisel oleme olnud alati meistrid – seda kinnitab ka tõsiasi, et just Eestis toodetud õlu oli 20. sajandi alguses Vene keisrikoja ametlik esindusõlu.
Talupidamistest alguse saanud koduõllepruulimisest kasvas 18. sajandi lõpuks välja õlle valmistamine tööstuslikul viisil. Teada on, et Tartusse loodi esimene ühispruulikompanii 1783. aastal, kus leidsid tööd esimese ja teise gildi kaupmeeste lesed, orvud ja oma süüta laostunud linnakodanikud, kes teenisid linnakõrtsidele pruulitud õlle müügist elatusraha ja maksude näol linnale kasumit. Uus ajajärk Eesti õllevalmistamises leidis aset 20. sajandi alguses, kui õlleäri omandas rahvusvahelised mõõtmed. Nimelt otsisid Inglismaalt pärit A. Le Coqi tehase esindajad Venemaa külje alla sobivat hoonet, et laiendada oma haaret meie naaberriigi põhjatul turul. Valituks osutus Tivoli tehas Tartus, kuhu ehitati kiiresti juurde uus-stout-õllede osakond. Pudelitesse villiti siinmail täiesti uue taseme ning kvaliteediga toodang – A. Le Coq Imperial Extra Double Stout –, mille etikettidel ilutses tekst „Brewed in Dorpat“ ehk „pruulitud Tartus“. See rändas raudteedel üle kogu Venemaa impeeriumi, Poolast Siberi ja Kaug-Idani.
Keisrikoja esindusõlu
1912. aastal krooniti Tartu tehas Vene Keisrikoja ametlikuks õukonnavarustajaks. Õllemuuseumi juht Ilmar Kõrgesaar teab rääkida, et A. Le Coqi kaubamärgiga õlu oli Vene keiser Nikolai II lemmik ning Tema Kõrgeaususele transporditi seda Tartust raudteed pidi kindla graafiku alusel. Restoraniguru Dimitri Demjanov on aga öelnud, et tsaar lasi nimetut õlut endale serveerida austritega – viimaste allaloputamiseks valmistati kõrgeaususele köögis spetsiaalne õllevinegrett.
Pudel esialgset Imperial Extra Double Stouti on A. Le Coqis tänaseni olemas. See pärineb küll hulga varasemast ajast, kuid oma olemuselt on see sama jook, mis kuulus ka Nikolai II lemmikõllede hulka. Väärikas õllepudel seisab täna aukohal A. Le Coqi õllemuuseumis teiste haruldaste õlleeksponaatide kõrval. Ajalooline aare ei avastatud mitte pruulikoja keldrisügavustest, vaid see ootas üle saja aasta oma taasleidmist Norra lähistel 50–60 meetri sügavusel mere põhjas parvlaev Oliva pardal. Nimelt oli suur purje- ja aurulaev teel Londonist Danzigisse, kui see 16. märtsil 1869 tormi kätte jäi ning põhja vajus, lastiks kohv, maitseained, sulatustiiglid ja pudelid. Trümmi oli lastitud ka A. Le Coq & Co poolt villitud stout-õlut. Kui 1973. aastal laevale sukelduti, toodi sügavusest tervelt välja mitmeid erineva kujuga pudeleid, mille juures oli loetavalt näha kiri „A. Le Coq London”. Üks laeval olnud pudel anti paar aastat tagasi Norra sukeldujate poolt üle selle õigusjärgsele omanikule – A. Le Coqi tehasele. Arvatavasti on tegemist Euroopa vanima õllepudeliga, millel on säilinud originaalsisu ning mis on pealekauba ka keiser Nikolai II lemmikõlu.
KesKus tutvustab Oliva põhjamineku lugu, mis trükiti ära Norra tollases ajalehes.
16. märtsil jõuab Oliva Skagerraki ja tormab otse raevukasse rajuilma. Idast tõuseb tuul, mis pärastlõunaks muutub tormiks. Saabuva maheda kevade naeratus on kadunud nagu pühitult ning asendunud vahutavate ja raevunud vetevoogudega. Alust ümbritseb pigimust pimedus, tihe lumesadu ja kõrge lainesein. Kuid laev peab sellele vastu. Kapten Lietzile ei ole Põhjamere kapriisid tundmatud. Kuigi ta peab käsklusi andes möirgama, et need kostaksid läbi tuule ulgumise, on tema hääl rahulik. Vähemalt esialgu. Kuid tuul aina tõuseb ja Lietz muutub rahutuks. Ükski alus ei ole nii tugev, et taluks orkaani, ka Oliva mitte.
Kesköö paiku see juhtubki. Orkaan on kohal ning täislastis alust loobitakse raskelt ja vastu tahtmist nõiakatlas ringi. Tohutud lained viskuvad hävitava jõuga üle teki. Nii ei saa see edasi minna, hoolimata koduigatsusest.
/–/
Kapten Lietz on ise laevasillal koos esimese tüürimehe Gustav Schmidtiga. Nad proovivad ikka veel hoida alust vastutuult, kuid kell 02.00 otsustavad nad otsida Norra rannikul hädasadamat.
/–/
Masinaruumis töötab 38-aastane vanemmehhaanik Henrik Thiel, nahk palavusest leemendamas. Kuid õige pea katab tema nahka hoopis hirmuhigi – kell 03.45 kuuleb ta lõikavat ja läbitungivat kriginat, mida võib teha vaid vastu terast kraapiv kivi. Samal hetkel kõlab masinaruumis käsklus „SEIS!”.
Kuid sellest on vähe kasu. Nii Thiel kui ka iga teine Oliva pardal olev mees teab, et on juba hilja.
Thiel haarab kontrollkangi ja annab täiskäigu tagasi. Sellest pole mingit kasu. Teras kriiksub veel üks kord vastu kivi. Ja veel kord. Põrandaplaadid painduvad Thieli jalge all, vesi tungib sisse.
/–/
Kapten Lietz proovib lekkimise vähendamiseks laotada ühe purje aluse alla. Meeskond töötab palavikuliselt. Kuid minutid lähevad ja vesi tõuseb jätkuvalt. Poole tunni pärast antakse alla ja kapten Lietz otsustab päästepaadid merre lasta.
/–/
Oliva ei jõudnud kunagi koju Gdanskisse. Selle asemel jäi alus vangistusse skääride vahele Ryvingenist idas Mandali lähedal. Üks Norra rannasõidulaev tuli appi ning leidis kapteni ja tema 13 meest, kes toodi Svinørisse. Tüürimees ja ülejäänud neli meest tulid kaldale veidi kaugemal idas.
/–/
Mereprotestis kirjutab kapten järgmist.
Trümmist tõusis pinnale kuus kotti kohvi, üks Foustage’i palmiõli, üks kast värve, üks kast vaiku ja kaks kasti juustu. Laevavarustusest päästeti vaid üks matt, kaks treppi, kolm päästerõngast, üks padi, kuus supilusikat ja kolm teelusikat ning ülemine latern ja päästepaadid, millega ellujäänud meremehed põgenesid. Merekohtu referaadi lõpus seisab 3. aprillil 1869. a.