VAT TEATRI PROOVI SEGAMINE: Proovi käisid segamas Tiiu Talvist ja fotograaf Siim Vahur. Reportaaž proovist. Aeg on septembri lõpp. Näidend on „Faust“.
Aeg hakkab umbe jooksma. Kell 12 pidi algama proov. Fotograaf ootab, lavastaja ootab, VAT Teatri trupi värskeim liige Katariina Ratasepp ootab…
Lavastaja Aare Toikka oma proovi naljalt kedagi kõrvalist ei luba. Täna on saalis võõraid kohe mitu, ja täpselt proovi algusajal jõuab kohale kullerfirma Saksamaalt saabunud koguka saadetisega, mille sisuks on neli uut poodiumi. Kokku 250 kilo. Alla teatrisaali tassivad kauba, nagu ikka, VAT Teatri oma mehed – näitlejad Ago Soots, Meelis Põdersoo, Tanel Saar ja Margo Teder. Aga poodiume läheb tegelikult juba hädasti tarvis, sest need on VAT-i uue lavastuse „Faust“ kõige tähtsam dekoratsioon. Sellepärast transpordivad Ago, Meelis, Tanel ja Margo raskeid pakke täiesti nurisemata. Kahju ainult, et neid täna enne proovi paberist lahti võtta ei jõua…
*
Seega tuleb mängida veel üks kord ilma poodiumiteta, aga ega see pole ainus, mis puudu on. Tegelikult puuduvad enamasti veel kõik asjad. Esietendus on ju alles novembri lõpus. Seetõttu märgib lavastaja, et ka lavastus ise on alles suures osas puudu. Olemas on vaid mõned esialgsed visandid, vaba käega tõmmatud hoogsad jooned, mille peale lavastaja ja näitlejad hakkavad looma oma lugu, oma „Fausti“. Tummfilmiesteetikast inspireeritud „Fausti“.
*
Niisiis, kõik käib kujutluse peale. Ka Kaspar Jancise muusika, mis tummfilmile omaselt peab lavastuses edasi andma meeleolusid ja muusikakeeles kajastama sündmuste kulgemise rada, on täna kujutluslik. Ometi on lugu ka ses esimeses visandis tabatav ja taibatav: Fausti inimlik soov olla parem ja suurem, kui ta tegelikult on. Valikud, nende tagajärjed. Nõrkusehetked, soovid, lootused, eufooria, meeleheide.
Jõuame umbes kolmandiku lavastuse peale, siis ütleb lavastaja: „Stopp!“ Aga maitse uuest asjast on suus.
*
Laval on palju liikumist, rollide vahetamist, uhkeid näoilmeid, pantomiimi. Teksti minimaalselt. Videopilt tuleb ka. Kindlasti saab omaette suuruseks Jancise loodud muusika, mida hakkab igas etenduses elavalt ette kandma Madis Muul.
Aga miks just „Faust“ ja miks tummfilm? „Miks ka mitte?“ küsivad mitmeid varasemaid töid koos teinud Toikka ja Jancis kui ühest suust. Mehed tunnistavad, et tummfilm on neid inspireerinud juba mõnda aega ja just nüüd tundus olevat õige aeg see ammune mõte teoks teha. „Lihtsalt Kaspar ütles mulle ühel päeval, et tal on muusika valmis,“ naerab Toikka.
*
On juba aimata, et see lugu läheb VAT Teatri kunagiste hittide, „Kalevipoja“ ja „Misantroobiga“ ühte liini. Seda, et „Faustist“ tahab tulla nende tükkide edasiarendus, on trupp ka ise täheldanud. Samas tahetakse vältida déjà vu’d ja mõlemas eelnevas lavastuses karastuse saanud Tanel ütleb, et palju aega kulubki selle peale, et leiutada värskeid võtteid, kuidas lugu edasi anda. Samamoodi kui publikul peab huvitav olema, tahavad lõbutseda loojad ise: füüsilises teatris on leiutada ühed asjad, sõnalavastuses jälle teised asjad. „Teater on nii universaalne meedium, et kanaleid, mille kaudu oma sõnumit edasi anda, on lõputult. Mul hakkab igav, kui kogu aeg ühtmoodi asju peaksin tegema,“ lausub Toikka.
*
Pantomiimi, mida meist igaüks tegelikult märkamatult ohtrasti ka oma igapäevases suhtlemises kasutab, on tehtud aegade algusest saadik. Seetõttu pole ses midagi veidrat, et teatrid sõnadeta lavastuste tee ikka aeg-ajalt jalge alla võtavad. „Sõnadega, millega ju konstrueerid tavaliselt mingeid sulle kasulikke tõdesid ja keerutad üles suitsukatet, võid inimese vabalt ära petta, kehakeel seevastu ei valeta,“ ütleb Jancis, kes peab maailma algkeelt ehk füüsilist väljendust sõnadest palju täpsemaks loo jutustamise viisiks. „Eks see üks ahvide värk ole – näitame teistele seda, mida ka ise hea meelega vaadata tahaksime.“
*
Margo selgitab, et trupi eesmärk siin loos on luua kehakeele abil vaataja jaoks pilte ja maailmu, mis aitavad lugu mõista ja sellest osa saada. Publik näeb metsi, mägesid, turgu või tuba – ilma et laval oleks ainsatki reaalset eset, mis sellele viitab. Kogu rõhk asetub vaataja kujutlusvõimele ja nii on täiesti loomulik, et igaühe peas tekib hoopis oma lugu…
*
Näitlejatele pakub teatrilavale toodud tummfilm väljakutseid ja nad ei salgagi seda. Ago märgib, et teater ilma sõnadeta tähendab näitleja jaoks, et nii lugu kui ka näitleja ise peavad olema veel täpsemad, veel professionaalsemad.
„Fausti“ trupi ainus naisliige Katariina ütleb, et ta naudib selles maskuliinses seltskonnas rassimist, katsetamist ja leiutamist täiega. Meelis muidugi viskab nalja ja ütleb, et tema teeks parema meelega Tšehhovi „Kirsiaeda“, aga kuna seda praegu VAT-i repertuaaris ei ole, tuleb leppida selle tummfilmiga siin. Või mis leppida, tegelikkuses on ka tema jaoks tegemist paraja väljakutsega, millele lisaks saab proovides ohtrasti oma fantaasiat rakendada ja nalja pealekauba.
*
Kas trupp ei karda, et need isendid publikust, kes „Faustist“ varem kuulnudki pole, äkki lugu ei mõista? Toikka arvab, et maailmas ei ole olemas inimest, kes Faustist mitte midagi ei teaks. „Kõik, millega meie peategelane siin loos kokku põrkab ja millega võitlema peab, on sarnane meie, kõigi teiste inimeste looga. Me peame iga päev tegema oma elus valikuid, iga meie otsuse juures on Fausti lepingu jooned olemas.“
*
Kõik, aeg on läbi. Võõrad kupatatakse proovist välja – näitlejate-lavastajate nägudelt on näha kergendust ja kehakeel näitab, et neil on omaette jäämise üle tõsiselt hea meel. Toikka jääb koos oma käsilastega saali, segama essentsi nimega „Faust“.
Tänane proov lõpeb plaanitust poolteist tundi hiljem.
