KIRIKUTSENSUUR: Novembris avati Peterburi Jaani kirikus Eesti Kunstiakadeemia soome-ugri ekspeditsioonide näitus „Peegeldusi Peterburi eestlastest“. Kõikvõimalikke žanre sisaldavalt näituselt tsenseeriti välja Ave Taaveti karikatuurid. Ave spekuleerib, miks. Toimetus spekuleerib vastu, et selleks andis põhjuse kiriku sibulkuplit maast välja sikutav taat perega.
Väljapanek Peterburi Jaani kirikus – mis on ehitatud 1860. aastal üle-eestilise korjanduse tulemusel – koosnes fotodest, videotest ja maalidest ning kujutas kohalikke eestlasi nende koduinterjööris, kus muu hulgas said tähtsaks Eestit ja Peterburi sümboolselt ühendavad detailid. Kirik kuulub küll Peterburi linnale, aga on antud kasutada tasuta Jaani kogudusele, seetõttu jääb üle vaid mõtiskleda, millele tuginedes tsensuur peale lendas.
Vene aiamaa
Karikatuurile on teatavasti omane mängulisus ja huumor – omadused, mida hindan nii elus, inimestes kui ka kunstis. Mäng visuaalsete või keeleliste kujunditega lubab tekitada seoseid üksteisest muidu kaugelasuvate nähtuste puhul, lähendades karikatuuri oma tihendatud tähenduse ja tinglikkusega luulekeelele. Sama võtet võib hõlpsasti kasutada koomilise efekti saavutamiseks – nii mõne nähtuse parodeerimiseks ja madaldamiseks kui ka eneseiroonia, absurdi ja sürrealismi võtmes. Viimast võib pidada iseloomulikuks just Ida-Euroopas levinud karikatuuritraditsioonile, mis alates 1970. aastatest kasutas minimaalselt kirjutatud sõnu ja jutumulle ning peitis end poliitilise vastutuse eest pildilisse mitmetähenduslikkusesse[1]. Just nimelt see mitmetähenduslikkus ning absurditunnetus tegid karikatuurist mulle sobiva meediumi eesti ja vene identiteedi põimumise kujutamiseks Peterburis toimunud näituse kontekstis.
Karikatuursus nõuab tegelasi, kes, kujutatud lihtsustatud joontega, oleksid äratuntavalt karakteersed ja ainulaadsed. Lihtsustatud joon võimaldab mänge visuaalselt sarnaste objektide vahel. Kasutasin seda printsiipi teoses „Vene aiamaa“. Pildi ülemises osas sikutavad skazka’st tuntud eit-taat, nende lapsed ja koduloomad hiigelsuurt naerist. Alumises osas on naeris välja tõmmatud, selle juurikas aga on õigeusu risti kujuline. Eesti keeles sügavalt juurdunud sibulkuplite nimetus viib mõtted aiamaa peale – rahvajutu motiiv kaalikatõmbamisest pakkus võimaluse siduda kõrgreligioon rahvausundiga, näidata nende ühtepõimumist vene kultuuris.
Üksteist limpsavad keeled
Kohapeal näitasime töid ka Peterburi Jaani kirikus kaks korda kuus teenistusi pidavale eesti päritolu õpetajale. Püüdes aimata venelaste endi mõtteid selle pildiga seoses, juhtis ta tähelepanu asjaolule, et õigeusu kiriku kupli kuju pole inspireeritud köögiviljast, vaid taevasse sööstva igavese tule leegist, mistõttu paralleelid aiandusega võivad mõjuda kohatult. Teiseks võib pildil kujutatud tegevust tõlgendada õigeusu väljajuurimisena, kuna tegelased pildil kukuvad pikali[2]. Algselt rahvausundi ja domineeriva religiooni ühtepõimumist väljendama pidanud pilt viitab selles tõlgenduses hoopis nendevahelisele võitlusele, kus rahvalik ohustab institutsionaalset. Visuaalse mängu asemel on tähelepanu nihkunud konkreetsele tegevusele ja selle tagajärgedele.
„Keel“ vene keeles on üks imelik elukas, olles ühtaegu tugev ja nõrk: „konditu keel“ (язык без костей) on väljend, mida kasutatakse liigse lobisemise kohta, samas võib keelt raskestihääldavate väljenditega „murda“ (язык сломаешь). Vastuolulisena tajume keele funktsioonegi – sarnaselt Peterburi sildadega võib kõnekeel meid lahutada ja liita. Töö „Limpsivad sillad“, kus üle Neeva jõe sirutuvad teineteise poole kaks lihavat keelt, põhines samuti pildiliselt sarnaste kujunditega mängimisel. Keele kui suhtlusvahendi tähtsusega nõustus ka kirikuõpetaja, tõdedes samas, et kui kaks sellist, anatoomilist keelt (järgnes pikem paus, leidmaks head eufemismi tegusõnale „suudlema“) omavahel „kokku puutuvad“, siis seda eksponeerida on väljakutsuv.
Näppida Peetri hobust
Karikatuuril „Eesti ratsanik“ on äratuntavalt kujutatud Vaskratsanik, Peeter Suure ratsamonumendi alus ja tagajalgadel hobune, hobuse taha on aga asunud kodukootud eesti talupoeg, kes murelik-tõsise näoga kartulivagu lahti ajab. Algselt eneseiroonilise naljana mõeldud karikatuur kasutas stereotüüpset kujutlust eestlastest kui töörahvast, otsides vastust küsimusele, milline võiks olla monument Peterburi eestlastele. Lihtsa eesti talupoja kujutamine suurejoonelise üksikisiku asemel uurib ka monumendi enese olemust – enamasti püstitatakse neid õilsatele, kuid ebapraktilistele väärtustele. Mihhail Šiškini sõnadega: „Meie madrused ja sõdurid surevad kuulsusrikkalt, kuid elada ei oska siin keegi.“[3]
Utoopilise isevalitseja asendamine Karjala graniiti vagu ajava terve talupojamõistuse esindajaga pakub võimaluse alternatiivseteks väärtushinnanguteks. Puškini järgi on monumendil kujutatud Peeter Suure nägu ühtaegu pingsalt kaugusesse vaatav, samas raevukalt vaataja poole kõõritav[4]. See paradoksaalne ilme, mis sageli iseloomustab eestlasigi, loob mõtteseose reaalse ja karikatuurse monumendiga emotsionaalses plaaniski. Kohalikus kontekstis omandas joonistus aga üheselt poliitilise alatooni, justkui püüaksid eestlased ajalugu ümber kirjutada või linnas võimu haarata.
Ratsamonument võimu võrdkujuna on peterburilastele sedavõrd üheseltmõistetav, et mõtegi sellest, nagu võiks eestlane Peeter Suure hobust näppida, tundub kohatu.
Ega te seal usku ei pilasta?
Tõenäoliselt sai töödelesaatuslikuks karikatuuri kui sellisega tavapäraselt seonduv pilkav ja parodeeriv alltähendus.
Sõime enne näituse avamist kirikust üle tee asuvas idamaises restoranis lõunat. Kelner küsis, kust me pärit oleme ja mida Peterburis teeme. Kutsusime ta näitusele. Küsimuse peale, kas oleme maalikunstnikud, vastasime, et näitusel on peale maalide ka fotod, videod ja karikatuurid. Viimast sõna kuuldes oli moslemist kelneri reaktsioon ühene: „Ega te sel näitusel teisi uske pilasta?“
Kui kunstiteos ära keelatakse, on see selge märk, et tegemist on paranoilise ühiskonnaga,kus sõnavabadus onlöögi all.Erinevalt meediast, mis keskendub sensatsioonile, uue sisu loomisele, ei muutu kunsti puhul see, mida edastatakse, vaid vastuvõtja. Kui Eesti-Vene meediasõja kontekstis on vastaspooled üksteist süüdistanud tegelikkuse moonutamises publikule, siis siin sai lähemalt vaadatud, kuidas kunsti tähendus muutub erinevate tegelikkuste kontekstis. Tööde peegeldused siin- ja sealpool piiri on olnud väga erinevad ning räägivad meile samavõrd publikust kui konkreetsest taiesest.
Järgmise aasta kevadel tuuakse näitus ka Eestisse, kus kiputakse viimasel ajal keelama küll pornograafia piiril mängivat kirjanduskunsti, kuid sildade suudlusstseenile ja sibulakuplitele ehk siiski halastatakse.
Jaani kirik Peterburis
Julius Bosse kavandatud Jaani kirik õnnistati sisse 27. novembril 1860. aastal. Raha kiriku ehitamiseks saadi üle-eestilisest korjandusest ja 55 000 rubla annetas selleks ka Vene keisririik. Neoromaani stiilis kirikus oli 800 istekohta ja ühtekokku mahutas see 2000 inimest.
1930. aastal võõrandati kirik koguduselt. Kirikutorn võeti maha, hoonele ehitati vahelaed ja fassaadile poolringikujuline trepikoda. Hoones tegutsesid nõukogude ajal erinevad asutused. Alates 1970. aastatel seal tegutsenud Leningradi ehitustrusti väljakolimisest hoone lagunes.
Pärast võõrandamist ümber ehitatud hoone sai oma algse välisilme tagasi 2010. aasta kevadel. 38-meetrise torni tipus on 6,6-tonnine kullatud ristiga tornikiiver. Hoone pühitseti 20. veebruaril 2011, restaureerimistööd läksid maksma umbes 130 miljonit krooni. Kiriku sisekujunduse autor on Juta Lember. Kogudus plaanib küll hoonet endale tagasi taotleda, ent praegu kuulub see Piiteri linnale ja on antud tasuta kasutamiseks.
PILDID
[1] Ülo Pikkov. Karikatuuri ja animafilmi vahelisest seosest, Vikerkaar, 2015, nr 4–5, lk 125.
[2] Rahvajutust „Naeris“ on tehtud mitmeid kirjanduslikke versioone ja teisendeid, mõnes neist, näiteks eesti keeldegi tõlgitud Ivan Franko variandis, lõpeb naeritõmbamine kõigi asjaosaliste kukkumisega. Folkloorsetes variantides pole tõmbajate tasakaalus püsimist enamasti täpsustatud, vaid lugu lõpeb lihtsalt naerise kättesaamisega.
[3] Mihhail Šiškin. Izmaili vallutamine. Tallinn: Koolibri, 2012, lk 328.
[4] Solomon Volkov, Peterburi kultuuri lugu. Tallinn: Ilo, 2003, lk 46.