KILA-KOLA, SODI-PODI, SIGRI-MIGRI: KesKus”i ja Ööülikooli sarja viies osa. Jaan Kaplinski arutleb eesti keele ja meele üle ning küsib, kas mõtlemine pole mitte keele-eelne kogemus ning kuidas kindlate piirideta väljendid ometi maailma kirjeldavad.
Üks asjadest, mis on mind tudengist peale huvitanud, intrigeerinud, on teema, mida võiks nimetada eesti keel ja mõtlemine. See on osa ühest laiemast teemast, keel ja mõtlemine. Aga nagu näha, selgeks pole saanud – huvitab edasi.
Mõtlemise ürgsem kood
Olen jõudnud arusaamisele, et keel ei ole mõtlemises tingimata vajalik. See, kui me unustame sõnad või ei teagi neid, ei takista mõtlemist. On hüpoteese, et mõtlemisel on mingi algsem ja ürgsem kood. Olgu see keeleline või mitte-keeleline, pildiline, me peame seda kuidagiviisi tõlkima. Tõlkimine on omamoodi asjade rahaks vahetamine – midagi läheb kaduma, muutub ühtlasemaks. Võib-olla läheb kaduma midagi, mida võiks nimetada mõõtmeteks, dimensioonideks. Mõtlemisel ei ole selget vahet kujutlemisega, nad lähevad sujuvalt üksteiseks üle. Ja see sujuvate üleminekute olemasolu on minu meelest asi, millele me ehk ei ole piisavalt tähelepanu pööranud.
Mõtete tõlkimisest tuleneb, et tegelikult mõtlemine ise on midagi muud kui need mõtted, mida me edasi anname või mida me loeme raamatust või kirja paneme. Mõtlemine on midagi muud kui valmis mõte. Julgeksin öelda, et mõte on mõtlemise tõlge, projektsioon keelde ja annab mõnikord mõtlemist-kujutlemist üsna puudulikult edasi.
Mõtlejad ja suhtlejad
Ma usun, et on inimesi, kes on tegelikult tunduvalt targemad, kui nad paistavad. Nad mõistavad rohkem, kui me usume, aga nad mitmesugustel põhjustel ei suuda oma mõtlemist, oma arusaamist mõteteks vormida ja sõnastada. Eriti kui me neilt seda ootame. Aga kui me prooviks neilt midagi küsida, kui me ise oskame asju sõnastada, et nad aru saavad, siis me saame võib-olla ka aru, et nemad saavad aru. Aga see on midagi, mis meie kultuuris ei ole mitte kõige tavalisem. Mõtlen, et keel on igal juhul rohkem suhtlemise kui mõtlemise vahend.
See võiks tähendada, et ka inimesed võivad olla üks rohkem mõtleja ja teine rohkem suhtleja. On inimesi, kes suudavad sõnastada mõtteid väga hästi, aga nad ei suuda neid ise eriti mõelda. On filosoofiateoste autoreid, kes kirjutavad suurepäraselt, olemata ise kuigivõrd silmapaistvad filosoofid. Ja on filosoofe, kelle tekstidest on äärmiselt raske aru saada, kuigi nad on selgelt väga originaalsed ja tugevad mõtlejad. Nii et filosoofias mängib suhtlemisoskus väga suurt rolli.
Kultuuride ja keelte tüübid
Võib küsida, kas ka kultuurid ja kultuuride juurde kuuluvad keeled samamoodi ei jagune sellistesse tüüpidesse? Võib olla kultuure, kus näiteks oskus oma mõtteid formuleerida, suhelda on väga oluline ja kus sisemisele mõtlemisele, mis võib olla siis keeleväline või keele-eelne, pööratakse hoopis vähem tähelepanu, ja vastupidi – on ehk kultuure, kus hinnatakse eriti inimese mõtlemist ja vähem mõtete väljendamise oskust.
Ma arvan, et soome-ugri rahvastel on mõtlemise tähtsus olnud suurem. Seda on hinnatud ja osatud ehk mõista. Eestlane, soomlane või ersalane, mokšalane – ka praegusel ajal – ei ole mitte sellises seisundis, et ta pidevalt, otsekohe on valmis sõnastama oma mõtte, n-ö kommunikatiivses seisundis, vaid sageli on ta oma mõtetes, mida tal on raske väljendada. Võib-olla prantslase, itaallase jaoks on selline olukord natuke arusaamatu, sest neis kultuurides on inimene otsekohe suhtlemisvalmis, ta on pidevas niisuguses stand by olukorras.
Keele-eelne kogemus
Müstikute, mediteerijate probleem kõigis kultuurides, kõigil aegadel on olnud see, et neil on raske seda, mida nad tunnevad, millest nad aru saavad, väljendada. Võib-olla sellepärast Kaug-Ida budismis, mida me tunneme nime all zen, on välja arendatud omamoodi metoodika, dialoogid, mille abil inimesed püüavad aru saada, mida teine aru saab. Asjast endast sageli ei räägita, kuna on omaks võetud, et sellest rääkida ei saagi, vaid tuleb jõuda mingi vahetu keele-eelse kogemuseni. Filosoofiat piirata keelelise mõtlemise piiridega oleks vale. Samuti ei saa tõmmata selget piiri filosoofia ja müstika või mõtlemise ja meditatsiooni vahele – need ei ole eri asjad. Või kui ka on, siis ei ole nende vahel selget eralduspiiri.
Mõtete vahetamine eeldab esiteks keelt, koodi, mida suhtlejad mõistavad. Siis eeldab see suhtlejaid. Aga ka tausta, ümbrust, ühist keskkonda, milles me asume, millest me räägime, nii et sellele keskkonnale saab osutada. Kõike ei pea lahti seletama, isegi nimetama mitte, saame näidata näpuga või osutada sõnaga, see seal, selline riistapuu, võta see asi sealt nurgast, kas sa seal juba käisid, tule siia – need kõik on asjad, mis eeldavad ühist keskkonda. Suhtlemine ei saa toimuda puhtalt keelelises keskkonnas, vaid vaja on ka midagi muud.
Tee läheb kiira-käära
Keeleteaduses strukturalistid on omaks võtnud, et keelemärk on motiveerimata. Tähendab sõna või lause ja mingi tegelikkuse, selle asja vahel, millele see osutab, ei ole mingit selget seost. Need häälikud, millest koosneb sõna „tass“ või sõna „paber“, ei anna mingil viisil edasi paberi omadusi, see on kokkuleppeline, et selline sõna tähistab sellist konkreetset asja.
Aga see ei ole mitte alati nii. On keeli, milles mängib väga olulist rolli nähtus, mida nimetatakse ideofooniaks. See ilmneb näiteks onomatopoeetikas, mis on eesti keeles ja üldiselt kõigis soome-ugri keeltes, aga ka näiteks jaapani, korea keeles ja traviidi keeltes Lõuna-Indias, erakordselt levinud. Need keeled kubisevad analoogsetest sõnadest: sihin, sahin, suhin, solin, sorin, sulin, surin, sirin, sabin, sibin, sobin. Need on sõnad, mis püüavad matkida looduse hääli. Keeles näib olevat mingi püüd mitte täiesti irduda oma keskkonnast.
See, mis nii selgelt avaldub onomatopoeetikas, keelemärgi seos konkreetsete tegelikkuse omadusega, antud juhul häältega, ulatub tegelikult palju kaugemale. Ja ka eesti keeles on asju, mida on raske nimetada kõlamaalinguks. Aga need sõnad on foneetiliselt, oma struktuuri poolest väga sarnased onomatopoeetilistega, kuuluvad samasse perre. On sõnad nagu siuh-säuh, lihma-lohma, vinta-vänta, aga vinta-vänta enam päris ei ole, sest see ei pea kirjeldama mingit heli. Kiira-käära, tee läheb kiira-käära küngaste vahelt, seal ei ole mitte mingit heli!
On hüpotees, et tegemist on sellega, et peaaegu kõigis kultuurides inimene saadab oma juttu žestidega. Hääl võib olla mingis sünkroonis liigutustega. Mõistame, kuidas see liigeldi-loogeldi, nbso online casino reviews vinta-vänta, kiira-käära, sinka-sonka on.
Üldmõistete moodustamine sõnapaaridega
Selliseid sõnapaare on paljudes keeltes. Eesti keeles kimpsud-kompsud, nähtavasti need ei tee mingit sellist kimps-komps häält. Kila-kola, sodi-podi, suri-muri, sigri-migri, aga kuskilt sealt on olemas jällegi sujuv üleminek sõnapaaridele, mis ei ole enam kirjeldavad. Aga see, et need sõnad on paaris, sisaldab ometi teatavat kirjeldamiselementi, püüet vältida abstraktsust.
Eesti keel on olnud Lääne-Euroopa keelte mõju all, eriti saksa ja rootsi. Selle tõttu on sellised nähtused jäänud marginaalsemaks kui mõnes teises soome-ugri keeles, aga ka mõnes muus Euraasia keeles. Siiski on olemas sellised kindlaks kujunenud sõnapaarid nagu kopsud-maksad, käed-jalad, suud-silmad, potid-pannid, luud-kondid, hundid-karud, sood-rabad, leivad-saiad. Tegemist on väga vanade nähtustega. Täpselt samal kujul esinevad need ersa ja mokša keeles ehk mordva keeltes, aga seal on see üldine võimalus ja sel viisil moodustatakse üldmõisteid. Ja eks kopsud-maksad tähendab ju seda mis praeguses keeles üldiselt sisikond. Käed-jalad väljendatakse sõnaga jäsemed. Potid-pannid on tegelikult kööginõud. Noad-kahvlid, nende juurde kuuluvad ka lusikad, on lauanõud. Hundid-karud on suured metsakiskjad. Jõed-järved on, mida me praegu ütleme kohmakama sõnaga, siseveekogud. Ja leivad-saiad on leivatooted.
Aga ersa keeles näiteks on ojt-velkst, see on võid-koored. See tähendab ersa keeles seda mis meie keeles piimatooted. Vene vaste on молочный изделие. Selliseid sõnu on väga palju, ersa sõnastikku lapates kirjutasin neid välja lehekülgede kaupa. Kusjuures ka ersa keeles ei ole neil selget vahet juba sellise rohkem tuntud ideofooniliste ja onomatopoeetiliste sõnapaaridega. Mordva keeles põllutööriistad on sokat-izat, mis tähendab siis sahad-äkked. Ovtt-vergizt on täpselt nagu meie karud-hundid. Ja analoogseid näiteid leiab ka näiteks komi keelest, eesti sodi-podi vaste on gudõr-gadõr, vene keeles öeldud мутные остатки гущы на дне, raba sagu oleks eesti keeles, mis jääb vedelikust või supist põhja. See on soome-ugri keeltes täiesti üldine. Aga mitte ainult soome-ugri keeltes, vaid selliseid sõnapaare on palju ka korea keeles.
Ebamäärasuse väljendamise võimalus
Onomatopoeetika ja sellised kirjeldavad sõnapaarid kuuluvad väga lähedalt kokku. Eesti keeles need samad nagu sodi-podi, kila-kola, kimpsud-kompsud on sõnad, mis annavad teataval määral ebamäärasema, üldisema tähenduse. Keel võimaldab meil tahtlikult väljenduda mõnel määral uduselt, ebamääraselt.
Niisuguse ebamäärasuse väljendamise võimalus on olemas ka traviidi keeltes. Tamili keeles moodustatakse selliseid sõnapaare, mille esimene sõnakomponent on põhiline sõna ja sellele lisatakse liide, mis näitab, et teised asjad on sellega sarnased. Näiteks tamili keeles on puu maram, esimene silp asendatakse sufiksiga ki, saadakse kiram, ja maram-kiram kokku tähendab seda, mida tamili-inglise grammatiline käsiraamat tõlgib trees and other growing things ehk puud ja puutaolised muud taimed. Pāmpu on madu, pāmpu-kimpu on maod ja teised roomajad. Puli on tiiger, puli-kili on tiigrid ja muud metsloomad. Kohv on kāpi, kāpi-kipi oleks siis kohv ja muud selletaolised joogid. Muide, August Jakobson kasutas oma muinasjututöötluses sõna mingima-mängima, see on tamili keele oskajale küllalt arusaadav, et midagi saab veidi ebamäärase tähendusega väljendada.
Huvitav on, kas soome-ugri keeltel või tamili keelel võiks olla mingeid filosoofilise väljenduse võimalusi, mida Lääne-Euroopa keeltes ei ole, aga mis lubaksid mõnda asja teistmoodi sõnastada, teistmoodi näha, või mis aitaksid meid võib-olla filosoofias edasi? Ma arvan, et see võimalus täiesti olemas.
Keeles ja meeles ei pea otsima selgeid piire
Oleme harjunud, et väljenduda tuleb täpselt. Meie jaoks filosoofia algab põhimõistete defineermisega. Seda on Euroopas ja selle kultuuri aladel tehtud rohkem kui kaks tuhat aastat, vähemalt Aristotelesest peale. Tulemused on olnud üpris kaheldavad, sest millegipärast ei ole tänini õnnestunud neid põhimõisteid defineerida. Miks on definitsioon niivõrd oluline mõiste, miks me tahame kõike defineerida? Ja mida see üldse tähendab?
Ladina keeles definire on algselt tähendanud piiride tõmbamist, millega tegelesid maamõõtjad ja maade jagajad. Aga eesti keeles maadejagamine, jagasid puid ja maid, sellel on kõrvaltähendus, sest maadejagamisest on tulnud väga palju tülisid. Aga niisama palju on tulnud tülisid ja arusaamatusi defineerimisest. Kas kõik põhimõisted on üldse defineeritavad ja kas neid on vaja defineerida? Võib-olla on ka mingeid muid võimalusi neid põhimõisteid selgitada, paika panna, eksplitseerida, ilma defineerimata? Kas tingimata kõigel peab olema selge piir?
Minu meelest loomulikult ei pea, ega saagi olla. Asjad võivad erineda, ilma et neil oleks selget vahet, mis on väga tuntud fakt, aga ometi sageli seda ignoreeritakse. Ei ole selget piiri lapse ja täiskasvanu vahel, musta ja valge vahel, ei ole selget piiri öö ja päeva vahel. Ei ole selget piiri raske ja kerge vahel… On tohutult selliseid asju, mille vahel ei ole selget piiri, kuigi need on erinevad asjad. Külma ja kuuma erinevus on meile kõigile selge, nii nagu öö ja päeva, aga ometi selget piiri ei ole. Ja nii on ka semantilises ruumis, ei ole selget piiri mõtlemise ja kujutlemise vahel.
Võib-olla vaidluste üks lahendusvõimalus oleks vältida piiri tõmbamist, pöörduda vanade põliste võimaluste poole, mis mõnes keeles on olemas ja kasutada näiteks neid tamili keele taolisi väljendusi. Selle asemel, et vaielda, kas tegemist on mõtlemise või kujutlemisega, võiks teha mingi üldistuse, mis mõlemat haarab, näiteks kasvõi mõtlemine-mitlemine.
Kirjatarkus: must tint, punane tint
Professor Viktor Masing kirjutas kunagi pahaselt ajalehte, oli vist Postimees, kus oli räägitud banaanipuust, „banaan ei ole puu, vaid rohttaim!“. Meil ei ole sõna, kuidas seda väljendada, sest banaan on üsna puu moodi, aga tamili keeles on see lihtsalt maram-kiram, puud ja puukujulised taimed, see aitaks kohe hädast välja.
Filosoofia algab mõistetega, nagu ma osutasin, alati ei alga see defineerimisega, sest mõistetel ei pea olema selgeid piire. Ja võib-olla need võimalused, mis on olemas soome-ugri keeltes, ja mõnes teises Euraasia keeles, aga ka mõnes kaugemas keeles mujal maailmas, võiksid aidata meid aru saada sellest, et me oleme oma filosoofias tegelikult püüdnud tõmmata piire, ja teha selgeid vahesid seal, kus neid ei ole. Huvitav, kuivõrd selline ebamäärasus on olnud talumatu filosoofidele.
Tänapäeval on loogikas tekkinud hägus loogika, fuzzy logic, mõiste hägus hulk, fuzzy set, soome keeles sumea joukko. Sellel on midagi tegemist selle lihtsa faktiga, et mõnikord, rääkides udustest, piirjoonteta asjadest oleks ekslik kasutada mõisteid, mis on defineeritud.
Toon mõned näited nahuatli ehk nahua keelest, raamatust „Nahua filosoofia“, põhiliselt asteekide ja nende naabrifilosoofilisest mõtlemisest kirjutatud uurimusest, autoriks Miguel León Portilla. Nimelt nahua keeles, mis oli asteekide keel, kasutati selliseid sõnapaare, mida León Portilla nimetab difrasismideks. Sõnade paaripanekule tuleb juurde veel metafoor, aga ometi me tunneme ära, et siin on tegemist millegi sarnasega. Näiteks mõiste, mille León Portilla toob välja, naine kui seksuaalne olend on in cuéitl in huipilli, tähendab seelik-särk. Siis kaks sõna in chalckíhuitl in quetzalli, jaspis-peened suled. See on esteetiline mõiste „ilu“, ilu kui kategooria. Saladuse kohta öeldakse topco petlacalco, kotis-laekas. Kirjatarkuse kohta öeldakse tlilli tlapalli, must tint – punane tint, ja lill-laul – in xóchitl in cuícatl – need kokku tähendab luule.
Selgepiirilisus võib arusaamist takistada
Esimesel pilgul nahua mõttetarkade tekste vaadates võib mõelda, et kas see ongi filosoofia või see on hoopis midagi muud, sest see erineb niivõrd radikaalselt sellest, mida meie filosoofiaks peame. Aga teisalt ei ole ju ka filosoofia midagi, millele me saame selgeid piire ette tõmmata, kes annab meile õiguse defineerida filosoofiat ja öelda, et ainult see, mis jääb nende piiride sisse, ainult see, mis on sellele mõõdetud maal, ongi filosoofia? Vaid filosoofia saab olla ka avatud, saab olla selline avatud hulk, hägune hulk. Nahua mõttetarkade mõtlemine-kujutlemine kahtlemata on sellega tihedalt seotud. See, et neil olid sellised kategooriad nagu ilu väljendatud metafoorselt, tähendab, et nende mõistete niisugune kitsas, jäik defineerimine ei ole võimalik.
Nagu ka eesti keeles ei saa defneerida sodi-podi või kila-kola või kimpsud-kompsud, need sõnad nagu ise sugereerivad seda, et nad ei ole selgepiirilised. Selgepiirilisus ei ole alati voorus, vaid võib mõnikord meid takistada nagu selle banaanipuu näite puhul. Nahua filosoofias on oluline, et teatud asju inimene ei saagi mõista teistmoodi kui sümbolite, võrdpiltide, metafooride kaudu, et kõik see tõeline tarkus ja teadmine ongi see, mida nahua keeles öeldakse yokualli-ehécatl, öö ja tuul, nähtamatu-tabamatu. Filosoofia on siis püüe seda nähtamatut-tabamatut, ööd ja tuult kuidagiviisi sõnastada. Selline lähenemine kõige olulisematele tõdedele, mis asteekide jaoks olid kindlasti jumalikud tõed, ka religioossed tõed, on midagi, mida võiks väga tõsiselt võtta. Need näited ei mõju meile võõralt, need on meie keele võimaluste piires, vähemalt saame aru, et niimoodi võib mõelda.
Kui filosoofia algab mõistetest, siis see, mida püüdsin visandada, on õigupoolest osutamine võimalusele, mida me ehk ei ole märganud. Võib-olla nende võimaluste arendamine viib selleni, et ega sealt midagi erilist ei tule, aga võib-olla tuleb. Nähtavasti on see soome-ugri keeltele midagi väga üldist, väga põlist. Aga võib-olla see on midagi inim-mõtlemise seisukohalt üleüldse olulist, midagi, millele tasuks mõelda.
Ei ole selget piiri lapse ja täiskasvanu vahel, öö ja päeva, raske ja kerge vahel… On tohutult selliseid asju, mille vahel ei ole selget piiri, kuigi need on erinevad asjad.
Sihin, sahin, suhin, solin, sorin, sulin, surin, sirin, sabin, sibin, sobin. Need on sõnad, mis püüavad matkida looduse hääli, püüdes mitte täiesti irduda oma keskkonnast.
