Katrin Pauts on rahvakirjanik, kelle teoste järgi venivad raamatukogudes üle Eesti järjekorrad. Kirjastaja Epp Petrone kaevas Katrini Muhumaalt välja, et temaga pisut lugeja heaks kohvitada. Katrin räägib, et mõtleb argiasjadele võimalikult vähe, tahab, et asjad töötaksid ega läheks kunagi rikki ning tema unelmate kirjanikuelu mööduks elevandiluust tornis.
Oled sa selle staatusega rahul või sooviksid midagi muud? „Ela ja sära“ stippi krimkadega, telesarjaga ja „Minu Muhumaaga“ ilmselt ei saa.
Mulle tundub iseend kõrvalt jälgides, et olen selle koha pealt täielik muhulane – kujutan ette, kui alavääristavalt võivad need kulka preemiatega pärjatud kujud minusuguse kommertsedusse suhtuda. Sihuke kunstlik alaväärsuskompleks. Paremat nimetust ma ei leia olukorrale, kus tunned end alaväärsena asjade pärast, mida sa ei ole saanud, sest tegelikult sa ei tahagi nendega tegeleda.
Sind võiks lugejamenu poolest Erik Tohvriga võrrelda, tema teosed on samamoodi raamatukogudes kapsad ja ka tema on saanud aastaid kõige suuremat laenutushüvitist.
On veel palju teisi. Mõnel raamatukogudes menukal puudub poemüügiedu, mina ei saa kurta. Kriitikud pole mind ka ignoreerinud. Ju siis mõni võibki saada kõike peale kulka preemiate ja veider olekski krimkade eest neid loota. Igaüks teab, et see on meelelahutuslik žanr.
Eestis on komme kommertsedu madaldada, rahva hulgas menukas olemine tähendab automaatselt madalamat staatust ja see, kui sa kellelegi peale tuttava kriitiku ei meeldi, tähendab justkui midagi äravalitut ja diipi. Tohvrit alavääristatakse täiesti ilmaaegu ja põhjendamatu üleolekuga.
Sul olla Muhus kaev kuiv. Kas see kuidagi ka kirjanikuna inspireerib?
Üritan sihukestele argiasjadele mõelda võimalikult vähe. Mulle meeldiks, kui asjad töötaksid ega läheks kunagi rikki. Mu unelmate kirjanikuelu on elevandiluust tornis, täiesti eemal sellistest teemadest.
Inspireerivad mind ikka erakordsed elamused. Näiteks hiljuti üks süngeilmeline raudteesild Pärnumaal, või üks legend, mida kuulsin juudi mütoloogiast: Golem, inimese loodud koletis, veidi kratti meenutav, mis luuakse viimases hädas enda elu päästma, aga mis võib ülekäte minna ja sind hoopis hävitada.
Su CV-sse kuulub ka „Eesti tippmodelli“ reality peatoimetamine. Mina olen ka kunagi tõsieluteletööd teinud, ja mulle tundub see mu elu ettevõtmistest kõige… ebaeetilisem. Inimesed ei teadnud, millesse nad end mässivad, toimetuse asi oli neid üksteise vastu üles ässitada. Kuidas kommenteeriksid?
Kogu meedia on ebaeetiline ja iga hea lugu baseerub konfliktil. Tõsielutele on mäng ja tänapäeva inimesed teavad seda. On sada korda ebaeetilisemaid ärisid. Kuidas sa ise kommenteeriksid imet tegevate kivikeste eest raha küsimist? See on ju täielik jura, aga inimesed usuvad ja maksavad. (Katrin vihjab ilmselgelt intervjueerija vastavale poele – Epp Petrone)
Minu jaoks ei ole kivide müük ebaeetiline. Nende mõjusse on läbi ajaloo usutud ja nad ei reosta otseselt keskkonda, igatahes on see parem abi kui meie ümber vohav sünteetika. Neisse uskumine on vabatahtlik. Aga eks tõsielutelesse osalema kandideerimine ole ka vabatahtlik…
Noh, vot, igaüks näeb asju oma mätta otsast. Mu jaoks pole ükski jumal ka tõeline ega eetiline, kuigi ka neisse on sajandeid usutud. Tõsielusarjadel on formaadid, mida peab nn tootmispiibli kohaselt tegema. See on kah rituaalne värk, moodsa aja pärismaalaste tants.
Vahel olen mõelnud, et meie kirjastuse „Minu“-sari on tõsielutele moodi. Sina oled stsenarist-operaator-režissöör, sina valid, mida rahvale näitad. Aga vaesed tegelased, nemad ei ole isegi osalemiseks luba andnud… Ja ühtäkki saavad nad popkultuuri osaks.
Muidugi see häirib paljusid, raamatust välja ei saa. Kooskõlastamiste nõutamine imeks aga kogu eheduse välja. Sellepärast arvan, et mida suurem on „Minu“-sarja raamatu autori distants kõne all oleva kogukonnaga, seda parem kõigile. Sina ju ka ei solvuks, kui Setomaale sinu hoovi kargab mingi poolakas, uuriks sind veidi ja teataks, et Petrone on tera imelik. Mingi välismaalane arvas, kah asi! Omadega on teine lugu, kõik läheb rohkem korda.
Kui tahad autorina oma kogukonnas ellu jääda – ja ellu jätta –, pead minema ettevaatliku mämmerdamise teed. Aus olla on lihtsam, kui saad selle tagajärjed kuhugi suletud ukse ja seitsme mere taha jätta.
Väidetavalt käisid sa 1,5 loengu võrra ülikoolis ajakirjandust õppimas. Mida sa seal õppisid?
Mitte midagi. Niipea, kui aru sain, et ajakirjanduse õppimine pole üldse tähtis, lõin sellele käega. Mine ja tööta, kogemused õpetavad.
Põhiliselt õppisid ajaloo osakonnas. Kas plaanid kunagi kirjutada ajaloolist krimkat?
Seal osakonnas sain aru, kui vähe mind kuiv tõestatud ajalugu huvitab. Mingit erilist lemmikperioodi mul pole ja ma ei usu, et viitsiksin kunagi ajaloolist romaani kirjutada. See tundub kuidagi eriti piirav: püsida mingis raamis tõetruu.
Ajaloolase karjääri asemel läksid tööle Õhtulehte…
Mind pole eales huvitanud ajaloolase karjäär, enamik loengutest olid surmavalt igavad. Ma pole akadeemiline tüüp. Keskkooli lõpus segasid mind noore inimese kompleksid, teiste ootusi täita püüdmine ja ettekujutuse puudumine, kuidas saavutada seda, mida ma tegelikult teha tahtsin – panna lugusid kirja. Küsimus oli, kuidas sellega raha teenida ja seda vastust ei suutnud ma keskkooli lõpetanud plikana kohe välja raalida. Läksin turvalisena tundunud rada pidi ehk õppima ainet, mis oli koolis huvitav tundunud. Kaasa aitas karismaatiline õpetaja – kena noor mees.
Minu meelest ajasid üksvahe paljud lugejad Katrin Pautsi ja Katrin Lusti segamini. Kas te ise ka seda teadsite, et räägiti „Mingi Õhtulehe-Katrin, Lust või Pauts“…?
Ajakirjanik peab nupust nikastanud olema, kui eeldab, et lugejale tema nimi meelde jääb! Staarajakirjanikke leidus ehk Ekspressis, Õhtuleht on tavaline liinitöö. Ma teenisin sellega raha. Noor üksi elav naine ei ole kohe nii uljas, et julgeks kuupalgalisest tööst loobuda. Selle julguse leidsin alles paar aastat tagasi.
Mida sa Katrin Lustist arvad?
Katrin Lustiga tutvusin ülikoolis ja meil on olnud keerulised suhted. Meil on temaga rohkem sarnast kui nimede kõla – mõlemal on sotsiopaatilisi jooni, see on meid edukaks teinud ja kumbagi oma alal tippu viinud. Lust on ka rääkinud, kuidas tal sõpruskond praktiliselt puudub ja kui vähe ta tööväliselt suhtleb.
Mul on küll mõni sõber, mõni endasarnane – üks neist, tuntud autor, räägib purjuspäi ikka psühhopaatidest. Psühhopaadid on tema kinnisidee, nad lummavad teda ja peegeldavad teda. Ta otsib seda peegeldust nii hirmu, vastumeelsuse kui ka samal ajal mingi meelitava kõdiga hinges.
Jah, ütled ju ka „Minu Muhumaa” raamatus, et ilmselt oli sul juba lapsena spektrihäire. Tänu sellele oled kirjanik.
Mu meelest ei ole täielikul empaadil võimalik olla hea kirjanik. Kaastunne lämmatab, kaob võime iseend küüniliselt kõrvalt vaadata – sihuke isevärki eneseküünilisus eristab mu meelest tõelisi kirjanikke amatööridest. Oled tähele pannud, kui tugevalt lööb see välja näiteks Andrei Hvostovis? Sa oled iseenda materjal, ja kõik teised on ka materjal ja töövahend. Kirjanikud kaevavad endas – ja teistes – ja mida rohkem sa inimestes tuhnid, seda küünilisemaks muutud, hakkad emotsioonide taga nüansse märkama, mis empaatiat vähendavad.
… Ma ei tea, kas sotsiopaat on meiesuguste kohta õige sõna, täisvereline sotsiopaat ei suudaks end analüüsida. See on mingi isemoodi loomuomaduste pakett, mis on ehk peale fantaasia kirjaniku tähtsuselt järgmine oluline anne. Võime minna noaga ja torgata see tuksuvasse südamesse, et näidata, mis seal sees on.
Sa küsisid enne modellisaate kohta – reality puhul ma ei näegi osalejaid kuidagi teisiti kui materjali, nad on nagu kangas, millest lõikan.
Oled väitnud, et sa kirjutad krimkat nii, et hakkad peale ega tea, mis juhtuma hakkab. Krimka peaks ju olema ristsõnamõistatus, mille skeem enne kirjutama asumist autorile selge?
Kõige igavam asi on skeemi järgi töötamine. Kirjutades selgub kõik ja vahel ei selgu ka. Mu raamatud ei ole ka žanripuhtad detektiivilood, need on põnevad jutustused, naistekad, kus aktsendi annab mõrv. See „krimikirjanik” on nagu kleepekas mul küljes, aga turunduse mõttes on see silt vast vajalik.
On sul lemmikkirjanikku?
Mark Twain, Jo Nesbo, Henning Mankell, Scott Fitzgerald.
.. .ja lemmiksoovitust mõnelt kirjanikult, mis on sul aidanud n-ö asjale pihta saada?
Mis see „pihta saamine“ veel peaks olema? Kas sa kujutad kedagi läpaka taha istumas ja pingsalt juurdlemas, kuidas romaani kirjutada? See töö on ikka talendi- ja vaistupõhine.
Mulle oli abiks näiteks Stephen King, raamat „On Writing“, kus ta ütles: kõige tähtsam on leida oma hääl.
Seda peaks iga kirjanik intuitiivselt teadma, mis asi see hääl on – Eestis ei kasutata seda sõna, aga see on tabav. See hääl määrab ka su saatuse. Ma usun, et sina ka ei vajanud Stephen Kingi õppematerjaliks, vaid said sealt formuleeringu tõdedele, mida juba ise teadsid.
Kingi „On Writing“ on mul muide ka kodus, kunagi kellegi soovitusel ostsin, aga ma pole seda viitsinud lugeda. No mida saaks ta mulle uut õpetada? Igaüks kirjutab omamoodi ja see nn hääl on kah sul juba sünnist saadik sees.
Sa saaksid oma krimkadest teha Eesti-sarja… Saaremaa, Muhumaa ja Hiiumaa juba on. Kas jätkad uute kohtadega?
Ei usu, et miskit juhtuks, kui ma rohkem krimkasid üldse ei kirjutaks. Mind iseloomustab pidurdamatu täitmatus, spurdin oma avantüüridesse prauhti ja suure kirega, teen kõik kiiresti ära ja jõuan igale poole. Siis äkki väsin, olen küllastunud ja tahan midagi muud. Järk-järgult ma ei oska, kõik käigu üleöö, korraga ja palju.
Ja ma ei tea, kui palju ma üldse enam raamatuid kirjutada viitsin, see on kohutavalt kurnama hakanud. Kui tahad Eestis sellest elada, pead pidevalt kirjutama. Mul on kahe aasta jooksul ilmunud viis raamatut kolmelt kirjastuselt, kuues on toimetamise lõppjärgus, seitsmendat alustasin, kaheksanda ja üheksanda jaoks on kokkulepped ja peaksin neid ka juba varsti alustama. Tead sa veel kedagi, kes nii teeb?
Mu jaoks pole kirjutamine ise koormav, aga kogu see melu seal ümber. Kui mul raamat ilmub ja pean promoga tegelema, sest väljast hakkab küsimusi ja tagasisidet tulema, on mul samal ajal juba uus raamat lõpetamisel. Eile küsis Kroonika mu juuksevärvi kohta ja neile tundus, et olen kaalust alla võtnud. No kuradi joppenpuhh! Kui ma ise ei oleks meedias töötanud ja meediainimesed mind ei tunneks, oleks vast teisiti läinud, aga paraku tekkis minust endast see õudne turundushaip. Tegelikult vihkan kogu seda enesestmõistetavust, millega ajakirjanikud ennast ja oma panust nii oluliseks peavad ja elavad siiras usus, et nad on su „teinud“…
Olen ajakirjanikega sageli tõre ja õel. Laenan Mart Juure sõnu: mulle ei meeldi entusiasm, millega nad peale lendavad, ega meeldi õieti üldse, et nad teisi inimesi tülitavad. Ma ei saa aru, miks ma kunagi tahtsin ise olla seda sorti ajakirjanik. Mulle tundub, et enamik tuntud inimesi tahaks olla tuntud nii, et sellega ei kaasneks tähelepanu. Kes kunagi leiutab, mis imevalemiga see võimalik oleks, saab vast väga rikkaks.
Ja mis sa kriitikutest arvad?
Vahel tahaks kriitikutele molli panna, nad nõuavad, et ma ühe käsikirjaga rohkem tööd teeksin. Ma ei raatsi Eestis makstava raha eest töötada rohkem kui kaks nädalat – umbes nii palju mul ühele raamatule aega kulub.
Sinu tugevuseks peetakse meeleolu loomist – mitte loogikat, aga kui sa üldse ei komponeeri, siis on see ka arusaadav. Võiks mõelda, et oled müstikausku, su krimkades on vanu legende, esoteerikat…
Atmosfäär on mulle endale ka kõige puhul oluline. Müstikasse ei usu ma karvavõrdki, aga müstika on hea vahend. Müstiline on ennekõike tundmatu, ja seega ohtlik.
Mu põhipublik on naised, mehed hakkavad loogikat otsima, aga mulle meeldib ettearvamatus. Ma ei loe ise üldse loogikal põhinevaid krimkasid, kus pean pidevalt mingeid detaile meelde jätma ja järjekorda panema. Olen kindel, et see, mida sa vahendad, on ka mingi mehe arvamus!
Oled kurtnud, et kardad inimesi, ei soovi lugejatega kohtuda. Kas saaks hakkama lugejatega suhtlemise osas ainult veebis istudes?
Mis „kardad inimesi“? Kui keegi pole eriti sotsiaalne, miks sa arvad, et kohe on tegu foobiaga? Ma ei viitsi suhelda, sest mul ei ole suurema osa inimestega huvitav. Olen sihuke passiiv-agressiivne, kes peab tüdimuse või ärrituse tekkides saama ukse kinni tõmmata. Peale kohtumiste vihkan ka telefonikõnesid, sest need kipuvad saabuma kokku leppimata hetkedel. Olen erakliku eluviisiga, sihuke aknast välja vaatav inimene.
Kutseid esinema tuleb palju, aga enamasti ei lähe ma kuhugi. Rahaga saab vabakutselist motiveerida küll ja see kipub otsustamisel määravaks saama, nii et jah, vahel lähen.
Samas, päris ausalt arvan ma, et kirjanik ei peaks üldse oma lugejatega pistmist tegema. Ta peaks olema eemal ja eraldi seisev kuju, kelle üle võib arutleda, aga ilma tema osavõtuta. Kirjaniku roll on mu meelest selline.
Hetkel pole sul oma kambris lihtne, seoses „Minu Muhumaa“ järellainetega. Pidid isegi politsei kutsuma, kui külarahva esindaja sulle tuppa õiendama tuli. Ja kogu see libahundilugu seal raamatus… Olete kunagi emaga arutanud, et koliks mujale?
Miks peaks keegi oma kodust ära kolima? Me ei ole kumbki nii sotsiaalsed, et suhtlusringkond oluline oleks. Kui oleksin teistmoodi iseloomu ja vajadustega, poleks ma eales ka kirjutanud just niisugust „Minu Muhumaad“. Häirib mind see, kui tagasiside otse mu koju jõuab. Väikeses kohas on seda raske vältida.
See lugu, mismoodi teie maja kunagi sodiks sõideti, tundub täiesti uskumatu. Kas keegi teile midagi kompenseeris ka?
Autojuhi kindlustuselt saime 7000 eurot. Selle raha eest ostsime aastaringseks elamiseks väikese palkmaja. Tõime selle Lõuna-Eestist ja see oli oma eelmises elus kõrvalhoone, kus elasid kanad.
Ja kuidas elab vana maja? See, mis öösel pärast pihta saamist lihtsalt teie ümber kokku kukkus?
Varemed seisavad. Raha pole. Pangalaenu mulle ei anta, mu sissetulek on tavaline Eesti keskmine, kui oma honorarid tuludeklaratsioonis kokku löön. Paremini saaksin ehk ise end kirjastades, aga ma ei viitsi.
Minu jaoks ideaalne kirjanikuelu on looduse keskel, internet välja lülitatud. Sina tundud sotsmeedias väga aktiivne. Kas sa ei ürita „sõltuvusest vabaneda“, et korralikumalt kirjutamisele pühenduda?
Mulle on see ainuke suhtlus, mida üldse viljelen, kohvi- ja suitsupausi asemel. Sotsiaalmeediast saan impulsse ja kütan end üles, mulle on seda vaja. Olen seda sorti energiavampiir. Erak, aga mitte nohik ja ainult ludiidina oma tööde taga istudes sureksin igavusse.
Võimalik, et olen ka nartsissist. Facebook on koht, kus käin ennast näitamas ja ega ma eriti tähele pane, mida teised seal teevad. Eks igaühel ole oma meetodid tähelepanu skoorida. Mingis mõttes istub minus rokkstaar, kes tahab imetlust tunda, aga ma ei taha selle kogemiseks otseselt rahva ette astuda. Sotsiaalmeedia on hea püüne.
Olen mõelnud, su Facebooki-elu jälgides, et kuidas sa küll oma emaga nii hästi klapid, et suudad lausa romaane kirjutada nii, et tema kogu aeg kõrval raadiot kehastab.
Ongi raske ja käib närvidele, selle ümber on suuremaid riide olnud ja aeg-ajalt elan mujal. Aga mul on kahju üüri maksta ja noh, eks mugavust ole kah.
Kas su ema on ka prototüübiks mõnes krimkas?
Ei ole. Mul on prototüüpe ehk vaid meestegelaste puhul. Neis võivad mu armastatud mehed end vahel ära tunda – ja ma ise ka armastan oma meestegelasi rohkem.
Kas su emale meeldis, et sa „Minu Muhumaa“ kirjutasid?
Ema ise pani end puudutava märkmetena kirja. Eks talle oli oluline oma lugu rääkida.
Mis sa rahvusvahelisest kirjastusilmast arvad?
Mulle tundub see üha killustuv raamatuturg aina vastumeelsem. Oled sa märganud, kui agressiivseks on see äri läinud? Pidevalt ilmub „täiesti fenomenaalseid raamatuid“, mis on juba enne ilmumist „ülemaailmsed hitid“. Näiteks viimase aja suurimad haibid „Tüdruk rongis“ ja „Naine aknal“ on minu meelest igavad keskpärased krimkad.
Sama siin, mulle ka ei tundunud need head raamatud. Vahel võib liialt tugev turundus raamatule pigem halba teha.
Just. Liialdusi on nii palju, et see hakkab üksteist kordama ja pikapeale muutub läbinähtavaks. Killustumine on tänapäeva häda, see on igal pool, meedias, meelelahutusäris, teles – üleilmne supermarketiefekt, kus on liiga palju ühikuid. Sellises olukorras tarbija lõpuks loobub. Ta otsib, plõksib, tülpib. Lõpuks ei vali enam midagi.
Raamatuäri sööb praegu iseennast. Kirjastused kihutavad oma menuautoreid tootma aina rohkem ühikuid, mis müüvad aina lühemal perioodil ja aina väiksemas koguses. Tiraažid langevad, raha saab aina vähem, motivatsioon kaob, tekib väsimus. Lõpuks ei taha enam keegi kelleltki midagi… Kuidagimoodi tuleks leida tee tagasi, tuleks taastada eksklusiivsus, ootus ja elevus. Jõulud olgu vaid kord aastas.
Katrin Pauts (s. 1977) on kirjanik, ajakirjanik ja teletoimetaja. Tema raamatudebüüdist alates on tegu eduka ning populaarse autoriga, viljeleb põhiasjalikult erinevate mõjutustega kriminulli. Katrin on kirjutanud raamatud „Politseiniku tütar. Saaremaa põnevik“ (Varrak, 2016), „Tulekandja. Muhumaa põnevik“ (Varrak, 2016), „Öömees“ (Rahva Raamat, 2017), „Hull hobune“ (Varrak, 2018), „Minu Muhumaa“ (Petrone Print 2018).